kihutab, kihutab, vagun suur, sinine. veereb ja igaüht kaugustesse viib...

just siis kui oled mingitel hetkedel hakanud iseendaga hästi läbi saama ja omast arust ka natuke oskad elada, tuleb ikkagi mingi pauk. mina taaskord mõistan, et ei mõista iseennast üldse ning elan jätkuvalt puberteedikuna, olles ühel päeval otsatuna õnnelik mitte millegi üle ning siis järgmisel päeval olen otsatu melanhoolik ja taaskord mitte millegi üle. ja ise veel räägin suure suuga, et oma elu ei ole vaja keeruliseks elada ning asju tuleb võtta nii nagu nad on- ilusad :) ilmselgelt tuleb ikkagi seada teatud piirid iseendale, muidu väljub asi kontrolli alt. ei saa tegelikult ju rääkida sellest lõputust ilus-elust, kui endal pole aimugi, mis see ilus-elu just minu jaoks peaks olema. ei saa rääkida ainult hulljulgest bravuurist, kui pole midagi või kedagi, keda sellele toetada. iseennast tõesti tuleb armastada, aga iseennast tuleks ka aegajalt korrale kutsuda, sest lõputu isekus ei saa olla jätkusuutlik. püüan olla parem, kui olin eile, püüan olla parem, kui olin täna...

ma võin olla hetkel suurte muutuste lävepakul. ma lihtsalt ei tea, kas ma julgen need läbi teha. aga kõik eeldused on olemas. võimalusi veel mitte muidugi. aga eeldused, soovid, tunded. igalt elurindelt on esile kerkinud nii palju uusi võimalusi, tuleb neist ainult kinni haarata. tuleb ennast lahti kiskuda mugavast igapäeva rutiinist ja hakata elama. nüüd ja praegu, tõeliselt, tundega, isiklikke soove ja vajadusi täites, lõputult elu iluga kaasa lauldes, rõõmsate tunnete kannal tantsides. tuleb nii elada, et kui iseennast kõrvalt vaataks, siis naerataks laialt, sest see inimene oleks inspiratsioon ja eeskuju. ma ainult ei tea, kas ma suudan ja jõudu leian...

minu nädalate, kuude, isegi aastatepikkusele egotripile on tulnud konkreetne ja hirmutav lõpp. ma olen lihtsalt loll. või pigem siiski mitte lihtsalt, vaid täielikult, otsatult ja lubamatult rumal. ma ei saa aru, kuidas ma ometi ennast nii lõdvaks olen lasknud, et ma ei kontrolli enam iseennast ja oma tegusid, et ma ei loe mõttega asju, mida ma peaksin lugema; ja et ma ei süvene asjadesse, millesse mul on VÄGA SUUR kohutus süveneda. ma olen iseendas otsatult pettunud ja mind tuleks asumisele saata, oma tegude üle järele mõtlema. olen praegu sügavas-sügavas poriaugus. mul on valus ja paha ning mind oleks vaja nuhelda. ootan hirmuga järgnevat...

PORTUGAL

minu esimene reaktsioon lennujaamast väljudes oli- ma olen koju jõudnud! see oli nii sarnane Iisraelile, see ajahetk mil jõudsin, see kliima, need inimesed. ma ei suutnud lakata endamisi aina naeratamast ja naeratamast, sest ma olin nii õnnelik.
minu eufooria oli aga asendumas õudusega kui mõned tunnid hiljem saabusime oma majutuskohta Batalhas, Casa Rosas do Lena. tegu oli kohaliku rahvamajaga, kus meie majutamiseks oli suur ruum, eraldatud kokkupandava seinaga ning ühel pool magasid mehed ja teisel pool naised. minimaseeritud narivoodites, kõik üheskoos. ruumi meil tõesti polnud, ega ka sooja vett, by the way. ei saa öelda, et 20 naisega ühes toas ööbimine oleks mingi maiuspala, sest kõigil on vaja kogu aeg kädistada. selliste ööõuduste vältimiseks sai meil, noorematel, mõistlikuks tavaks lihtsalt igal ööl kella 5-6 hommikul pidutseda ning siis oli hea rahulik magama minna :) tuleb tunnistada, et ma ei tea, kust see eneria tuli, aga selle nädala jooksul magasin maksimaalselt 4-5 tundi igal ööl. see oli müstika, aga see oli ka elu. see oli lõppematu ood elule kui sellisele, läbi lugematute laulude ja tantsude, jutustamise ja naeru. see oli lõppematu virrvarr emotsioone, mis lubasid nädala aja jooksul unustada kogu elu raskuse, maailma kurjuse ja eestis ootavad kohustused. see oli puhas rõõm selle kõige otsesemas mõttes.
ja muidugi olid siis ka esinemised, mis julgen arvata läksid meil hästi. ekskursioonid, mis pakkusid rõõmsameelset avastamisrõõmu ning erinevad õhtusöögid ja koosolemised nii portugaallaste kui ka türklastega.
see oli kindlasti üks selle suve fantastilisemaid nädalaid :)

7.august, reede. 2009

Kallis päevik! Ma tean, et ma ei ole ammu kirjutanud. Aga ma loodan, et Sa väga ei pahanda minu peale. Mul on olnud lihtsalt raske viimasel ajal, raske leida iseendas neid tunge ja igatsusi, mis mind kirjutama panevad ja mis mind mõnes mõttes üleüldse liigutama panevad, sest vaata, ma olen väsinud. Olen väsinud otsimast, ootamast ja olemast, olen väsinud maailma kärast ja mõttetust jutuplärast. Seda kõikematvat ja hingepõhjani lämmatavat õnnetunnet ei ole ikka veel tulnud. Mõnikord ma mõtlen, et seda polegi olemas. Ja kus on see elude eluarmastus, kus on rikkus ja sära? Kas ma olengi alati valedest asjadest unistanud, valedel radadel käinud, valesid asju teinud?
Tegelikult, kallis päevik, olen ma vist seetõttu ärevil, et jooksin üleeile tänaval sülle maailma kõige kaunimale noormehele. Ma ei ole teda kunagi varem näinud ja vist ei näe ka enam kunagi, aga see hetk oli müstiline. Ma vaatasin teda ja tundus, et maailmas ei olegi enam olemas midagi paremat ja ilusamat, kui see silmapaar... Tema vist möödus aga minust tähelepanuta, oleks rumal ka arvata, et selline meesterahvas minusugusest tüdrukust võiks hoolida, mind tähelegi panna. Aga hetkeks ma lootsin, lootsin jäägitult. Kuid milleks? Milleks see kõik? Elu on nii raske...


ja minul- minul läheb hästi :) tegelikult on elu lill ja vaateratas, hernetera ja kummikera, lõputu seiklus ja vallatus, silmade sära ja armastus.

ÜHES HINGAMINE

olen hingest kantud ja südamepõhjani liigutatud. olin vana skeptik nagu ikka. pärast kuid välismaal elamist olen ikka ja aina arvanud, et Eesti mulle ei meeldi ja minu keskkooli/respublica-aegne patriotism on olnud üks suur liialdus ja lollus. aga nüüd ma pean seda arvamust iseenda sees ikkagi ümber vaatama. nädal, mille nüüd just tantsurahva keskel veetsin oli lihtsalt nii super ja andis aina ja ikka usku Eestisse, eestlusesse, eestlastesse ja iseendasse. tõeliselt müstiline ja imepärane õnnetunne valdab mind. midagi sellist, mida ma ei ole veel tundnud. eile, teisel etendusel pühkisin pisaraid ühes tuhandete ja tuhandete naiste ja meestega siin ja sealpool väljakut... tantsisime nii, et hing väljas, aga elu sees. ja see elu kestab, on ilus, täis emotsioone ja üheshingamist!

tuulevaiksel ööl, tean mis moodi lööb, udukell Su laevaninas, paigal püsib aeg. süda kiirelt lööb, oodanud Sind olen kaua, veidi jäänud veel.... Sulle tahan hüüda juba, VEEL ja VEEL ja VEEL, tuule suund on nord, nüüd on minu kord, teha tormi Sinu südames.

ja mis veel? loeb armastus. see on ainus ja kõik, mis loeb. siin, seal, igal pool, igas asjas. armastus loeb!

väljavõte maalehest

" Lähen Jeruusalemma bussijaama, kus röntgeniaparaat valgustab läbi mu koti ja läbin turvavärava. Relvaga mees sissepääsu juures jääb uskuma, et ma ei ole terrorist, ja istun lõunasse viiva bussi peale. "

juurdunud arusaamad on visad kaduma.