tegelikult ei ole tallinna elutempo oluliselt kiirem kui ükskõik mis linnas või ükskõik mis mandril või ükskõik millises kliimavöötmes. inimesed lihtsalt istuvad pooled oma päevadest ummikutes ning see tekitab efekti, et jäädakse erinevatesse kohtadesse hiljaks ning autos närviliselt tuututades ja punase tule taga küüsi närides, tabab inimesi ahastus, et miks mul küll nii kiire peab kogu aeg olema. tegelikult ei olegi ju kiire, kannatlikkus lihtsalt kipub kaduma sellel küberajastul, kus oleme harjunud kõike sõrmenipsutuse peale saama. lisaks sellele tekitavad närvilisust poejärjekorrad, ülekoormatud mobiilioperaatorid, kokkujooksvad internetiühendused ning tõrkuma kippuvad digiboksid. inimesed loovad kõikvõimalikke mugavusi, et oma elu lihtsamaks ja mugavamaks muuta, tulemus on aga risti-vastupidine. kurb, kas pole?

mina kardan jätkuvalt inimesi ja iseennast ning ei tunne ennast just alati iseenda nahas eestlaste keskel mugavalt. ma püüan harjuda. ma ei saa tegelikult aru, miks ja kust see ebakindlus tuleb. mulle öeldakse, et ma olevat tõsine ja hoopis kurvameelsem kui varem. sugugi mitte nii jutukas ja lõbus kui varem. ma ei tea, kust see tuleb, aga aeg-ajalt tunnen tõesti, et ma ei ole just see, kes ma olin. nojah, aeg annab asjadele arutust.

aga mul on meelis ja meelis on mulle hea. ta on minu kõige kallim. ilma temata ma tõenäoliselt siin enam ei elakski..