kriitikanooled.

kuna minu sissekanded on viimasel ajal olnud ülipositiivsed, on viimane aeg jälle ühiskondlikke märkusi teha :P

olles taaskord aktiivne ühistranspordi kasutaja, nagu vanadel hallidel aegadel jaagupi ja rakvere vehet sõites, tuleb tõdeda, et inimesed on ikka uskumatud lambad. mingi arusaamatu karjainstinkt saadab neid ja nad peavad alati seisma bussi/trolli/trammi ukse juures võimalikult troppis, nii et ükski inimene neist mööda ei mahu, kes tahaks seista normaalselt bussi vahekäigus, kus on piisavalt ruumi. samuti ei istu nad, märgates vabu kohti. ma ei tea, kas tahetakse vanematele kohti hoida või on see lihtsalt statement või tahetakse istuvale kontoritööle vahelduseks säärelihaseid venitada, aga kui pole ühtegi vanurit kõrval seismas, siis maha istudes oleks ju ka rohkem ruumi. või siis on see teine äärmus, kes istub kahe pingi peal korraga. igal juhul üks mis kindel, hommikuti bussi/trolli/trammiga sõites igav ei hakka :)

siis ühes järjekordses keemialoengus, mida ma viimasel ajal isegi kohati naudin, jõudsin taaskord järelduseni, et ükskord me ikka läheme põhja, sest see uskumatu edevuselaat, mis mulle linnatänavatelt vastu vaatab, peab ju tulema kellegi arvelt. tõsi ta on, et tegelikkuses maailmaookeani tase ei suurene nii hoogsalt, holland kohe-kohe peaks ära uppuma ning kliima ei soojene nii hullusti, et meie detsembris võiks T-särkide väel jalutada, kuid paratamatus jääb paratamatuseks. eriti haige on see jutt, kuidam me kõik säästame keskkonda ja vähendame tarbimist või püüame seda teha. ja siis käib üks ostumaratonide jada. valus.

minu populaarus on olematu, sellega olen ma nüüd juba leppinud. muidugi kui asja üle pikemalt arutleda, siis ega ma ei näe ka vaeva sugugi, et populaarne olla. pigem vastupidi. ja üleüldse, käimas on kolmas kooli-trenni-koori-koduperenaise-külma kliima kuu ja ma tunnen ennast juba palju paremini. tuleb tõdeda, et asjad ei ole alati sugugi nii hullud, kui nad paistavad ja anna aega atra seada, siis ka kasvab viljapeada'.

1 mõte oli mul veel seoses sellega, et laste arengupsühholoogia loenguteemas -mälu ja taju- sai tehtud väike test, kus ilmnes (ülla-ülla), et minul domineerib nägemismälu. mis ühtlasi tekitab olukorra, et esmasel kohtumisel uute asjade/inimeste/nähtustega hindan ma kõigepealt nende väljanägemist ja alles siis kõike muud. see muidugi on viinud ka selleni, et ma inimestes üha rohkem eksin ja üha vähem leian huvitavaid tegelasi. njaa.

aitab vist nüüd ka juba. muidu jätan juba kibestunud alarahuldatud emotsionaalses kriisis vaevleva naise mulje, mida ma ju ometi ei ole :P:D:))))