detsembrikuu päevi täidab traditsiooniliselt värvikirevate ürituste virrvarr. küll on hea, et jõulud on ainult üks kord aastas. veel parem oleks kui nüüd üsna varsti ka see kingituste paanika-jaanika ära kaotataks. but i guess it is too much to ask for... ei saa öelda, et ma kuuluksin nende inimeste hulka, kes kurdavad, et pühade ajal sündinuna saavad nad vähem kingitusi. olen üpris õnnelik selle üle, et mu elus on vähem junki. materiaalsus sakib.

minu viimase aja pöördumatu lemmik on kindlasti grusiinide balletitrupp Sukhishvili, mida ma konkreetselt vaatasin ja ahhetasin ning vajusin oma traditsioonilisse ahastusmelanhooliasse, et miks ma ometi ei läinud tantsimist õppima ning kulutan oma elu ära nii nagu kõik teisedki püsisoojased emasindiviidid- koristades, kontoritooli nühkides, süüa tehes ja virisedes. obviously, see viimane on üks kandvamaid tegevusi. aga nad olid tõesti kaunid ja suurejoonelised.

saatuse tahtel veetsin sellel nädalavahetusel päris mitu tundi ühe hiigeldziibi roolis, mis minusuguse "suure naise" jaoks on täpselt paras instrument. tundsin ennast nagu laevakapten või lennukpiloot, täpselt teadmata, mida ma peaksin tegema ja tundma. lõpuks otsustasin olla rahulik. see oli päris hea taktika.

ja siis oli veel 80ndate pidu, ooperifantoom, mitmekäiguline õhtusöök Gruusia köögis, meeting with the ESTAU's ja klubi Ämblik, Treilmannide pere kokkutulek and the worst/best is yet to come. My dears, have glorious holidays! Eat less, make your gifts yourself or better yet, skip the gifts and say couple of nice words, which come from the bottom of your heart ;)


...inimene on üks loll loom, kuigi ta ise peab ennast tsivilisatsiooni krooniks, maailma kuningaks ning läbi-ja-läbi tegijaks. paraku ei tule sellest üle olemine sugugi nii hästi välja kui selle tunnistamine.. mul on ju absoluutselt hea elu ja ikka oleks nagu pidevalt midagi puudu...

niisiis olen viimased nädalad veetnud e-piletite õudusunenäos. ostsin nimelt pileti meelisele, kuhu kogemata panin perekonnanimeks taremaa (see on ka asja ainus lõbus külg). ja siis algas üks pikk ja raske kadalipp, et seda ümber muuta ja lõppude lõpuks see ikkagi ei õnnestunud. parim,mis bookinghouse välja suutis pakkuda, oli broneeringu tühistamine ja poole raha tagasi maksmine. et siis uuele ringile. nii asusin siis uuesti algusest peale seda broneeringut tegema, kontrollides iga viimsetki detaili. tegin eelnevalt ka u-pangas virtuaalkaardi, et uuesti makset teostada. krediitkaardi limiidid on mul ammugi igasuguste muude kuludega ümber saanud. aga sain siis virtuaalkaardi valmis ja asusin bookinghouse'is maksma. ilmnes, et ta ei tunnista minu virtuaalkaarti ja ei tunnustanud ka meelise tavalist krediitkaarti ning siis otsustasin tasuda tavalise ülekandega. aga selleks ajaks oli juba virtuaalkaardi summa broneeritud, nii et mul ei jätkunud tava-arvel nii palju raha, kui oleks vaja olnud. kas ma olin selleks hetkeks juba täiesti pissed off???? õnneks siis meelise tava-kontolt saime ikkagi lõpuks vajaliku summa tasutud. nüüd muidugi asja tipp oleks see, kui bookinghouse ei tagastaks poolt summat broneeringu tühistamise eest ja seb ei tagastaks minu virtuaalkaardilt konfiskeeritud summat. see oleks nagu surra ja sattuda seitsmendasse taevasse. my ass. who ever said, that having A internet and A world-wide-web, will make our lives 10 times easier, messed it up pretty bad...või siis oleks viimane aeg hakata häkkeriks ja poolt maailma neti teel röövida või, haaa, samas võib ka lihtsalt lennufirma asutada ja inimesi röövida, kui nad teevad vigu oma piletite broneerimisel. majanduslangus, my ass, turkish airlines ja kõik muud hyper-puper-õudsad lennuliinid peaks üsna rikkad olema kogu oma pasa otsa, mida nad suudavad inimestele pakkuda. ma olen alati olnud aususe ja õigluse poolt ja palju asju paljudes kohtades andestanud ja omast arust ikka über-tolerantne,sest ikka ju juhtub, aga nüüd ma olen küll nii välja vihastatud, et ma hea meelega kaaperdaks ise mõne aircrafti ära ja vaataks siis, et kes pärast naerab, naerab paremini. kuidas nad küll julgesid minu välja vihastada. absoluutne häbematus, mu karma ei ole seda kuidagi ära teeninud. mu karma teenib hoopis teisi eesmärke... well, i guess I TOO have to start hating the world, the people and service culture. tolerance, my ass.

ma olen natukene kurb, et ressursid on piiratud. ja kohe täitsa piiratud. reaalselt mõeldes on inimese elu aktiivselt varmas umbes 30 aastat. selle ajaga jõuab ikka väga vähe. ehk teisiti öeldes, juba taob haamer kuklasse, et nii palju on veel vaja teha ja aega on nii vähe ning resursse on veel vähem. see kõik tekitab teatavat frustratsiooni. rõõmus on näha, kuidas maailm ja kõik selle sees on nii rõkkamapanevalt kirkavärviline ja seal samas jääb mõru maitse mõneti suhu, et ainult osa sellest õnnestub väikese sõrmega hetkeks puudutada. ainult kilde sellest saab endasse ahmida ning mõelda taaskord väriseval südamel ja ihukarvade püstitõustel- kui kaunis on kõik see, mis ümberringi laiub.. siis ei jäägi muud üle, kui püüda üle saada kurvastusest ning keskenduda joovastusele. ma vähemalt püüan..

ja mõni kontoris peab kanni laiaks istuma, siis ta saab rahulikult elada

ühtkoma teist ikka on juhtunud. aga võibolla ei ole see üldse hea mõte, ennast sundida kogu aeg mõtlema, et peaks kirjutama, kirjutama, kirjutama. aga kui ma üldse enam ei kirjuta, siis ma kaotan osa endast ning kui ma ikkagi sunnin ennast aegajalt kirjutama, siis äkki tuleb kirjaarmastus tagasi.

laupäev oli väga tore. sain topeltpositiivsuse osaliseks. kõigepealt sain taaskord kinnitust, et mul vägagi vahvad sugulased on :) ning teiselt poolt üllatas mind superpositiivselt uuema aja poppfolkrituaalbänd indigolapsed. tõesti, läksin skepsisega, tulin laia naeratusega :) konsert jätkus retke teel imeliste kirtarrisoolode ja tormiste rahvalaulude jämmimisega ning üle pika aja leidsin ennast ergas ja aktiivne olevat kella viieni hommikul. nii et ikka väga lõbus oli. ja ma olen selle üle rõõmus kuubis.

töö juures, ma ütleksin, läheb jätkuvalt kenasti. ei ole nõus inimeste ja arvamustega, kes tööperioodi algamisega näevad suurt osa elust lõppevat. samas kuulun suhteliselt aktiivselt gruppi "ootan-laupäeva-hommikut-et-saaks-kaua-magada" ja aeg-ajalt mõtlen, et kas nüüd ikka oli siis vaja..aga selleks, et käia ja olla kohtades, kus inimesed ja asjad üllatavad, siis ikka on vaja. pluss muidugi asjad on lihtsamad, kui ma oleksin ealeski osanud arvata, ehkki samas tõenäoliselt alati selle peale ka alateadvuses lootsin. sest mul on kõik alati lihtne olnud.. sülitan kolm korda üle vasaku õla, ent mulle näib, et olen suutnud teha iseenda sõnade järgi ja elu mitte liiga keeruliseks elada. nice one :)

nad kohtusid ühes suitsuses karaoke baaris. naine eksis sinna rahvasumma juhuslikult, mees oli seal juba püsikunde. mees, olles rohkem laval, kui baarileti ääres, laulis tavatult hästi selle seltskonna jaoks, kes seal igapäevaselt hängis ning naine armus esimesest hetkest tema sügavpruunidesse silmadesse ning mehelikku siluetti. olles juba nädalaid ennast tundnud kõige üksikuma inimesena maailmas, ei suutnud naine uskuda, et ainuüksi üks pilk sellele salapärasele mehele, pani ta hetkega elama. terve õhtu piidles naine meest ning kui viimane sai lõpuks mahti rahva sekka ilmuda, tuli välja, et neil on vägagi ühised tuttavad. nii möödus juteldes tunde ja enne kui naine arugi sai, leidis ta ennast kõrval asuvast põiktänavast, nõjatumas vastu külma kiviseina, mis hetkeksi ei jahutanud seda kuuma kirge, mis näis nende vahel olevat. ometi see ainult näis nii..ühel hetkel oli naisel vägagi külm ning ta otsis mõtteis meeleheitlikult põhjuseid, kuidas võimalikult kiiresti põiktänavast pääseda. mees ei olnud sugugi see, kelleks naine teda alguses pidas. mees ei olnud üldse keegi. mees oli võõras ja mees oli kauge. siis ei saanud naine aru veel miks. aga ta teadis, et peab põgenema ning seda ta tegigi..

aastaid hiljem kohtusid nad uuesti ja kõik oli teisiti. kõik oli täiuslik ja nad armastasid, kui esimest korda ning sellel õnnelikul taaskohtumise hetkel said nad aru, et kõik, mis enne oli võõras, on nüüd oma ning mingil seletamatul moel, jäävad nad alati seotuks. kuid nad teadsid ei see ei saa jääda kestma, sest mees oli venelane ja naine grusiin ning pekingis olid olümpiamängud..

ühel neist päevist tuli mul absolutselt geniaalne idee. nimelt oleks igati mõistlik jätkata oma praegusel töökohal, ent ka jätkata pedagoogiliste õpingutega tallinna ülikoolis ning omandada õpetaja elukutse. nii et kui ma üks 5 aasta pärast olen surmani tüdinud reklaamimaailma glamuurist ja suurlinna- tulede bravuurist, saan ma vaikselt tõmbuda kuhugi maapakku ning hakata õpetama 15-lapselisi klasse. Õnneks maksab riik mulle selle eest ka 200000 peale või ehk sel ajal juba rohkemgi ning selle raha saan ma aegsasti lisada mõnda investeerimisfondi, mis viie aastaga ehk natuke ka juurde teenib ning seejäral kui teine 5 aastat on möödunud, võin rahuliku südamega mõnda lääneriiki elu nautima sõita, just päevad enne seda, kui Eesti uuesti annekteeritakse ning maailma jääb vaid helk mälestus sellest, et aastal 2008 oli olemas selline riik nagu Gruusia ning isegi veel aastal 2018 selline riik nagu Eesti... mina aga olen siis juba kaugel ning kogun tuntust pagulaskirjanikuna, kirjutades elupäevade lõpuni memuaare kõigest sellest kirjust, mida olen oma elus kogenud. sounds charming, hah? eestlased on vastikult iroonilised.

oi kui külm

kaks võimalust- kas ma olen jälle haige või mul on jälle palavik. sounds charming.. ja muidugi see ilm, see pasailm, mis ikka ja jälle üle Eestimaa põldude haigutab, tuues kaasa ainult jäiseid elamusi ühes vihma ja tuulega.. kui ma käisin laupäeval Riias, et kohtuda minu vanade lemmikute Elina ja Idoga, siis ei jõudnud ma ära imestada, kuidas nad Baltikumi ilma kiitsid ja Iisraeli oma laitsid.. mis sest, et nende kõrbes on praegu pea et 40 soojakraadi ning mõneti pole neil hetkigi, kus hingata, aga lõppkokkuvõttes valiksin mina ikkagi pigem Vahemere-äärse ja mitte Läänemere-äärse elukoha.. noh, ma olen ju hull ka. igal juhul, olen taaskord tagasi tööl ning puhkus selleks suveks on jäädavalt läbi. ei saa öelda, et see oleks luhta läinud, samas muidugi ilmadega ei vedanud absoluutselt, ei juunis, juulis ega ka augustis. ehkki otsimas sai seda käidud nii Saaremaal, Saksamaal, Eesti sügavustes kui ka Lätis. Mitte et see muidugi ka oluliselt üllataks, aga ometi oli ka sel suvel neid magusaid rannailmu, mida aeg-ajalt sain jälgida vaid kontori-aknast mõeldes igatsusega aegadest, mil olin veel vaba kui lind, kui päevi täitsid ainult naerupahvakud, kastemärg rohi, vulisevad veed, maitseküllased aiasaaadused, tolmune ja nii armas Tartu, segased praktikumid, uisapäisa kampaaniad ja nii mõndeki vallatud seigad, millest mõeldes süda hakkab kiiremini põksuma.. noorus, mu sõbrad, on ilus aeg..

muud nüüd ei jäägi üle, kui tuleb hakata kasulikke ja arendavaid asju tegema. enam ei sobi ja ei saagi olla ainult üks hull, tuleb olla asjalik hull. nii ei hakka vast väga igav ka :)

olen väga paljudest inimestest viimaste aastate jooksul lahku kasvanud. ausalt öeldes ei oska paljude inimestega midagi peale hakata ja siis tundubki,et lihtsam on nendega lihtsalt mitte kokku saada, nende peale mitte mõelda, nendega mitte olla, nende kohta mitte pärida. ja inimestel on pahatihti väga kiire või siis lihtsalt rutiin surub peale. töö ja kodu ning kui paljukest siis sinna vahele mahub? ometi tunnen tihti piinlikkust, et ei näe vaeva, et ei otsi kõiki neid kümneid inimesi ülesse, kellega mingitel hetkedel elus jagasin kõike.. ja nüüd peaaegu et mitte midagi. mida aeg edasi, seda avaramaks peaks maailmapilt muutuma ja ometi tundub, et läheb kogu aeg aina kitsamaks ja kitsamaks. ja nii hea on juba lihtsalt siis kui saab kodus kallima kaissu kerra tõmmata. võibolla on see asjade loomulik käik..

ometi juhtus neil päevil midagi, mis pani mind asjadele teise pilguga vaatama. pani mind mõtlema, et ikkagi peaks nii mõnegi inimese üles otsima, neid kallistama ja ütlema neile, kui erilised nad on. inimesed on üldse väga erilised, kahjuks iga päev ei mõtle sellele..mida vähem mõtled, seda lihtsam on.. aga hetkel tuleb siiski mõelda ühele inimesele ja tema eest palvetada, palvetada,palvetada..kui me kõik mõtleme ja palvetame, siis ometi saab ta ju terveks. peab saama!

ja mis veel -käimas on pulmasuvi. 2 down, one more to go!! yalla! kindel on see, et ise püüan igal juhul sellest hulllusest hoiduda, aga teiste pulmades võib ikka käia ;) saab pika laua taga nalja heita ja unustada mõneks-setmeks hetkeks igapäevarutiiini. elagu!

ATRAKTIIVSED SAKSA SUURLINNAD

iseeneselegi üllatuseks mul Saksamaal suht-koht meeldis. Kui välja arvata kolm olulist tõika, nimelt
1) kõikides peldikutes peab raha maksma, mis tähedab seda, et kui ma olen 7 päeva reisil ja käin päevas kolm korda peldikus, siis raiskan ainuüksi selle peale 10-12 EUR, mille eest saaks väga edukalt hoopis muuseumises käia, õlut osta või lõunat süüa ja mitte üks kord. ja kui koristajad ainult selle kaudu raha saavadki, et inimesed neile peale maksavad, siis on ikka see süsteem fucked up.
2) puhkepäevadel ja lõunastel aegadel on enamik vajalikke, aga ka mittevajalikke, asutusi suletud. nii et selle asemel, et edukalt juba kuhugi camplasse mõistlikul ajal registeeruda ja siis asjalikku turisti mängida, peab lihtsalt ootama. või kui ootamise asemel läheks parema meelega lõunat sööma, siis hea õnne korral võibolla kolmas valitud restoran on ka avatud.
3) kaardiga maksimise võimalused on väga piiratud. ohkasin kergendatult, kui Lätti jõudes sai suvalise nätsupaki eest kaardiga maksma, ilma et peaks leppima selgitustega teemal, meie sellist kaarti ei aktsepteeri või meie juures algab kaardiga maksmine 20 EUR jne jne on kohti ja aegu, kus võib ilma igasuguse liialduseta öelda, et küll on hea, et ma elan Eestis

muidu aga üllatusin positiivselt. sakslased ei ole üldse nii hullud, kui mina siiani olen arvanud. ilmselt olen kohanud lihtsalt valede sakslastega. ja muidu on ju ilus ning puhas. ja välismaal on alati tore olla. välismaal olemine teeb mind vabaks ja vallatuks. mulle meeldisid ka odavad hilbud poodides, mõnusad türklaste kebabid, huumoririkas reisiseltskond ning kõik need mitmed-setmed suur-ja väikelinnad, mis tee peale ette jäid ning mis ei olnud sugugi depressiivsed. oli ka suur rõõm näha hullumeelset ja müstilist Mi Suki, kes on tõenäoliselt kõige huvitavam inimene, keda ma kunagi kohanud olen. ehkki hull :) aga mina ju olen ka hull, nii et kokku on kaks hullu :):) no igal juhul, lahe. järgmine kord siis uusaastal Iisraeli, kes soovib, on oodatud ühinema.

pealkiri

mul on uni, haigus ja tühi kõht. homsest algab puhkus! homme lähme saaremaale, aga ma ei rõõmusta oluliselt, sest ma olen haige ja mul on paha olla. ma pean vist millalgi arstile minema.

vahepeal on juhtunud palju vahvaid asju. vahepeal oleme teinud palju vahvaid asju ja tegelikult on siiski umbes 90 % ajast superlahe ja vahva, elu on lill ja päikeseratas ja kuigi on asju, mis panevad muretsema, siis lõputult muretseda ju ka ei saa ja mõnikord peavad asjad ja inimesed ise ka joonde saama oma oskustele tuginedes.

eelmisel nädalavahetusel käisime Õhne jõel, kus sadas meeletult vihma, oli mustmiljon sääske ja paat läks enne lõppu katki. ei saa öelda,et see meie reisisellide meeleolu oleks oluliselt morjendanud, vastupidi, olime endiselt rõõmsad ja rõõsad ning nautisime merehädaliste taaka. pühapäeval käisime ka lõuna-eestit väisamas ja avastasime, et ööbikuorus ei saa forellipüügi-söögikohas kaardiga maksta. sõitsime siis võrru sularaha järele. eks ole teinekord hullematki nähtud.

tegelt mulle ikka käib närvidele see vati sees elamine, kus ma antud hetkel viibin. ärgas ja varmas oleks ikka parem olla. 2 päeva näiteks olin voodis ja ei teinud midagi, see mind kuhugi ei viinud. täna olen kontoris tagasi ja teen üht koma teist, aga ei saa öelda, et seegi mind oluliselt aitaks. kas pudel viina võiks olla pääsetee? ei usu. ka kõik jogurtid, mahlad, puuviljad ja aspiriin-paratsetamool-kuhjad pole mind päästnud. panustan ignoreerimisele. ühtki paremat mõtet mul praegu pole..

mul on täna uni ja igav. ja igav on mul viimasel ajal üleüldse, sest äkki on kuidagi tööd väheseks jäänud, millest mõni aeg tagasi ainult unistasingi. nüüd on palju vähem teha,aga see ei tee mu meelt väga rõõmsaks, sest rohkem tehes on ikka parem kui vähem tehes.

mingeid megakeerulisi lauseid suudan viimasel ajal konstrueerida. ja igal juhul siis pidavat nii olema, et TO GET MORE OUT OF THINGS,DO LESS. ja W.Puhh olevat öelnud: "on võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall."


siis veel
teadlane ütles kirbule: hüppa. kirp hüppas. teadlane lõikas kirbu jalad maha ja ütles: hüppa. kirp ei hüpanud. teadlane kirjutas märkmikku- jalgada eemaldamisel kaotab kirp kuulmise.

JA VEEL.
Matemaatika professor saatis faksi oma naisele:

“Kallis naine!

Sa pead aru saama, et oled juba 54-aastane ning Sa ei suuda enam rahuldada kõiki mu vajadusi. Ma olen väga õnnelik, et Sa oled mu naine ja seetõttu ma loodan, et Sa ei solvu teada saades, et lähen oma 18-aastase assistendiga Olümpia hotelli. Ma jõuan koju enne keskööd.”

Kui professor jõudis hotelli ootas teda seal faks:

“Kallis mees!

Ka Sina oled 54-aastane. Sel ajal kui Sa mu kirja loed olen ma juba Palace hotellis 18-aastase aednikuga. Kuna Sa oled andekas matemaatik, siis peaksid aru saama, et 18 läheb 54 sisse tunduvalt rohkem kui 54 läheb 18 sisse. Seetõttu mu kallis, pole Sul mõtet mind oodata!”

neil päevil olen ma ka tihti tabanud end mõttelt, et kas siis tõesti oli nüüd kõike seda vaja. võibolla alustasin ma liiga vara, ma mõtlen seda igaa inimese rutiinielu. ehkki küll tunduvalt hiljem, kui keskmine eesti töörügardist mees või naine, aga siiski. mitte et ma oleksin hetkekski kunagi midagi kahetsenud, mida olen korda saatnud,aga praegu olen ehk lihtsalt natuke hell. mina, kes ma olen alatine vabamüürlane, olen viimase aastaga suutnud end asjadesse, olukordadesse ning inimestesse kinni keevitada ning nüüdne või siis kunagine lahtirebimine saaks tõenäoliselt olema hiiglama valus. aga me kõik ju kunagi peame, nii ehk teisiti. keegi ei tea,millal see õige aeg on. võibolla seda polegi. las ta siis olla. jääb nii nagu jääb. ainult üks küsimus jääb õhku rippuma- kas ikka peab..

EI TEA KAS MERELE MA TEEL VÕI RANDA

ma olen oma muusika juba kõik töö juures mitu korda ära kuulanud ja nüüd ma ei jaksa seda enam kuulata. aga see tätte lugu tuletab mulle meelde igasuguseid ammuseid aegu, kus juhtus igasuguseid imelikke asju..mis mõnikord olid head ja mõnikord halvad, aga mis mind ikkagi lähendasid kõige sellega, millega ma ka praegu lähedane olen. kes nüüd midagi aru sai, mis ma rääkisin, siis respect!

nädalavahetus tuleb romantika lainel.reedel lähme veinirestorani sööma ja laupäev-pühapäev Laulasmaale Spa-sse. See saab kindlasti niiiiiiiiiiiiiii mõnus olema :)
kahju on sellest, et viimasel ajal kohati väga soojad ilmad on nüüd ära kadnunud ja väljas oleks nagu külm ja rõske sügis, mida aeg-ajalt soojendab väike päike, mis pilvenurga tagant välja piilub.
pühapäeval olin maal ja peesitasin kehalas ja nii hea oli lihtsalt kodustega koduses kohas viibida. kui õhtu tuli, siis enam ei tahtnudki Tallinnasse tagasi sõita. aga natuke uhke saan ma ikka ka enda üle olla, et nii ilusti üksinda selle teekonna ära sõitsin. minust võib veel ühel päeval autojuht saada :) ehkki kasulikum on ühistranspordiga sõita.

vanasti ma kirjutasin nii palju ja nii tihti ja see tuli nii kergelt ja loomulikult, nüüd ma kirjutan haruharva. septembris saab aasta, kus ma pole oma pärispäevikusse sõnagi saanud. alates 13 eluaastast ustavalt oma kaaslasena näinud ja tundnus päevaraamatust olen kuidagi kaugeks jäänud ja ei oska ega viitsi sinna enam midagi kirjutada. ei tule enam meeldegi,et kirjutaks midagi. ilmselt on see loomulik, aga samas on mul sellest ka väga kahju.. et siis nii läkski.

minu kohad

• Create your own travel map or travel blog


• Visit TripAdvisor.com

niisiis, ma pole juba nii ammu kirjutanud, et jama hakkab. mis ma siis olen vahepeal teinud- palju palju tööd. asendasin ühte puhkajat, kust tuli palju lisaasju juurde ja siis muus osas ka sai palju tehtud, sest maikuu on ju reklaamikuu :D
ausalt öeldes, mul ei ole midagi väga säravat ja põnevusest pakatavat siia midagi kirjutada. tööinimese elu ei paku just kilode kaupa seiklusi hommikust õhtuni, vastupidi, kõik on üsna rutiinirohke ning elad reedete nimel, et saaks laupäeva hommikul magada :) what can you do? go to kathmandu i think.. see ongi ju emade soov, kasvatada korralikke ja asjalikke inimesi, kes ühel päeval oleksid head tööinimesed. elagu kapitalism.

mind rõõmustavad soojad ilmad ja igapäevane veendumus, et ma olen valinud endale ühe hea inimese, kes mind õhtuti kaissu võtab. vahel lummab mind üleüldine õndsuse tunne, kui ma taaskord taban end mõttelt, et kuidas mul tegelikult vedanud on.
mind rõõmustavad ka sinililled metsas, puhas ja avar kodu, jäätisekokteilid, vallatu rahvatantsuseelik, dirigendi sarkastilis-joviaaalsed kommentaarid, need vähesed, ent kuldaväärt sõbrad, plaanid suveks, suurepärane suviste riiete kollektsioon,mille olen maailmast kokku kraapinud ja mis ootab kannatamatult kandmist. teadmine, et ma saan maikuu alguses preemiat (!) ja veel nii mõningi vallatu seik, mis mind mõnikord ümber nurga ootab.

mind kurvastab, et mul on vähe aega ja et vahepeal tuleb mulle peale suur laikus ja siis ma ainult vedelen voodis või diivanil ja klõpsin telekapulti, selle asemel, et midagi asjalikku teha. aga tõenäoliselt vahest nii lihtsalt ongi.

I HAVE TO WONDER

kui ma ikka aeg-ajalt loen mingeid lugusid või kuulan jutte või satun situatsioonidesse, kus lihtsalt ei oska muud teha, kui käsi laiutada, siis mul tekib paratamatult küsimus- kust sellised inimesed tulevad?
kust tulevad need inimesed, kes lihtsalt kogu aeg paska kokku keeravad. kes ropendavad, kes kaklevad, kes peksavad, kes varastavad, kes tapavad, kes reostavad, kes vägistavad, kes ahistavad, kes nõmetsevad...... nimekiri on lõputu. kust need inimesed tulevad, ma ei saa aru. kuidas saab üleüldse kellelegi isegi selline mõte pähe tulla, et nüüd läheks ja kägistaks selle tibi ära või et davai ma hakkan oma naabrit ahistama. ma tahaks lihtsalt teada, kuidas inimesed selliseks muutuvad. aga tõenäoliselt on see jällegi teema, mis oleks saanud juba Nobeli, kui seda teataks või mis? still, i have to wonder...

mida on maailmas uut, kiirus, vaid kiirus, ei muud

kust see küll niimoodi juhtus, et aega enam ei olegi ja tuttavaid enam polegi ja peaaegu et sõpru enam polegi? kus see küll tuli niimoodi, et enam ei teagi kellestki midagi ja ainsad elumärgid on orksi üles pandud uued pildid.

kõige jaokse ei jätku, kõike tegema ei pea

aga siiski. kahju on ju. ütlemata kahju. aga kui keegi ei tunnegi puudust. kui ainsad mõtted on hommikuti end asjalikuks ajada ja õhtuti lihtsalt vedeleda, sest muud eriti ei jaksagi. kes on selle maailmakorra niiviisi paika pannud? kas ma ka annan endale aru, kui õnnelik ma olen tegelikult olnud, et mind on saatus siiani aina hellitanud.

rohekas kleidike, lühike veidike

ja ühel hommikul ongi kõik rõske ja ilmailu tuleb otsida hingesoppidest ning isegi kui peeglist vaatab vastu seesama maailmavallutaja- irvhammas, tuleb ometi ennast täiskasvanuks sundida ning käia seda teed edasi. isegi kui aega ei ole...

kõik kirjutavad, peaks nagu ka.

mina olen endiselt tööinimene, enamasti hommikust õhtuni. muul ajal tegelen rutiini hoidmisega. käin trennis ja laulmas. loen raamatuid, koristan, vahest kokkan, külastan sugulasi ja tuttavaid, laenutan filme ja vaatan neid, armastan oma meest. elu on uskumatult rahulik, et mitte öelda igav. tõenäoliselt olekski igav, aga tavaliselt olen ma liiga väsinud, et sellele mõelda.

oma veendumustes aga olen jätkuvalt järjekindel ja feministlik. tuleb vähem mõelda ja rohkem teha ning teha tuleb asju, millega saab lihtsalt hakkama, et mitte üleliigset stressi tekitada. asju, mis tekitaksid ülevoolavat eufooriat on tõenäoliselt minu jaoks väga vähe alles jäänud ning nende otsimine/leidmine ning nendega tegelemine kulutab ülemääraselt kõikvõimalikke resursse.

feministlik selles mõttes, et ehkki ma jätkuvalt eelistan ja armastan meeste seltskonda naiste seltskonnale, on mehed ikka uskumatult nõrgad ning kasutavad samas oma positsiooni räigelt ära. lihtsalt sellepärast, et nad on mehed, peabki nende sõna maksma. ükskõik millises situatsioonis, aga paratamatult, tõenäoliselt ka aeg-ajalt alateadlikult, nad lihtsalt ignoreerivad naisi. unless, u are the only lady in the company.. no mitte, et see jutt tuleks kuskilt otsast üllatusena, aga lihtsalt kahju on, et me laseme sellel lihtsalt nii ollagi.kah vist alateadlikult..

ühesõnaga, ma ei jõudud oma jutuga kuhugi :)

olen viimasel ajal ainiti tööinimene olnud. olles kuu aega varem kui planeeritud S. kampaaniate projektijuhiks saanud, täidab mu päevi lõputu meilide-plaanide-telefonikõnede virrvarr. pahatihti lahkun kontorist ühena viimasetest. aga ma ei kurda, pigem vastupidi. niikaua kui on palju teha ja on kiire, on minul hea meel. see hoiab mind sõiduvees ning motivatsioon püsib kõrge. liiati, kui visiitkaardid trükiti valmis juba poolel katseajal, võib järeldada vaid üht- olen omadega mäel;)

eelmise nädala lõpu veetsime oma vahva IC meeskonnaga Soomes, Levis. Väga tore oli! Täiesti müstika, ma ei mäleta viimati niisugust vaba olemise ning täieliku rahulolu tunnet, ehk siis võibolla Iisraelis. Super-puhkus, kõik laabus nii hästi. Isegi mäesuusatamise õppisin pooleteise tunniga ära ning teise päeva õhtul tulin mäe otsast alla nagu vana mees :D. Kogu viie päeva jooskul ei tundnud hetkekski, et ma ei viitsi või et on ebamugav või et keegi/miski käiks närvidele. Tõepoolest, veetsin superhästi aega inimestega keda tunnen umbes kuu aega ja sedagi vaid puhtalt formaalsuste kaudu, mida igapäevatöös on ette tulnud. Nüüd aga tunnen neid kui inimesi. pole midagi öelda, müts maha, supertiim on!!

kahju on ainult sellest, et minu projekt "2009 laulu-ja tantsupeole" on mõneti ohus. Nimelt ei pidada füüsiliselt kuidagi võimalik olevat ühel aastal mõlemal osaleda. elik mul tuleb tõenäoliselt teha valik. paraku, kõik teavad, et mu süda kuulub jäägitult tantsule.. mis saab siis mesipuust.. olen natuke nukker ja nõutu. ehk küll siis võibolla puudun mõnest lauluproovist ja pärast haagin ennast mõne II aldi sappa? ning tõestan kõikidele, et olen füüsiliselt supernaine. eks paistab.

until then my friends- kes teeb, see jõuab. ja see mõtleb ka vähem absurdsustele. no worries, mate!

eile õhtul sattusin kogemata pooleldi nägema saadet nimega "Kaua võib!". USKUMATU. ma ei saa aru. täiesti mõttetu asi. käsitleti teemat, kus telefonikaardi ostnud inimene hakkas saama sõnumeid teemal, et ta peab oma võlga tasuma. ehkki ta tegelikult ei olnud kusagilt võlga võtnud. no ja siis püüdis riisalu teemasse selgust tuua, kuid viis, mismoodi ta inimest küsitles, oli pigem talle sõnade suhu toppimine,mitte mõistlik usutlus. ühesõnaga väga nõme oli vaadata. siiski saaks riisalust tõenäoliselt väga hea advokaat. tema ründav-nõudev toon paneks nii mõnedki kriminaalid asju üles tunnistama. peaks talle ettepaneku tegema. advokaat ta polegi veel olnud.

22. märtsil kell 15 toimub Nõmme kultuurimajas EV 90ndale sünnipäevale pühendatud kontsert, kus ka meie tagasihoidlik neiduderühm "Pääsuke" oma etteaste teeb. Nii et ootan kõiki sõpru-sugulasi-fänne seda kaema.
27. veebruarist 2. märtsini aga olen Soomes suusatamas. See saab kindlasti olema meganaljakas ettevõtmine, sest erinevalt selle maailma uusrikastest ei tea mina downhillidest ja snowboarditamisest midagi. noh ma ei ole ka uusrikas. no enivei, eks ole aeg proovima hakata. kõik uus on eeldatavasti huvitav, niikaua kuni seda ei pea tegema vee all.

muuhulgas siis olen taaskord ikka poitiivsemas tujus, kui näiteks kuu aega tagasi. eneselegi ootamatult olen 3 eesmärgist suutnud täita 2->kolida ja tööle hakata. ehkki tookord ma mõtlesin muidugi ärakolimist tornide linnast tallinnast. aga nüüd seda küll kohe kindlasti ei juhtu. aga töökoht on mul vähemasti aus, igasuguste lisaboonuste ja suhtelise kergusega. no ja sõbra võiks muidugi ikkagi leida. ehkki vaadates möödunud töönädalaid, siis ega ei jääkski sõbra jaoks aega. aeg annab arutust ning elus läheb kõik nii nagu minema peab, või siis paremini või siis samas ka halvemini.

-ka kõige säravama ja vaimukama meelega inimene vajab tutvusi-

ma olen nüüd kaks nädalat tööinimene olnud. ilmselt on vara mingeid pikemajalisi järeldusi kõige selle kohta teha, aga üldmulje on positiivne. ehkki hommikune varajane ärkamine on paras pähkel minusuguse laiskvorsti jaoks. eriti kui arvestada seda, et ma pole juba aastaid hommikuti stabiilsetel aegadel ärganud. aga inimene harjub ju kõigega. niisamasugune lugu on ka kontsade ning hommikuste ripsmevärvimistega ja korraliku riietumisega. tööüledandeid ma alles avastan ja õpin, kuid üldmuljelt olen absoluutne kontorirott, kes joob päevas mitu tassi kohvi ning klõbistab päev läbi läpaka taga klahvidega ja kelle meilboxi päevane läbivus ületab tunduvalt need numbrid, mis mulle siiani on omased olnud. kolleegidega on mul absoluutselt ja täiesti vedanud ning ülemuse nimi on meelis :P:D

cheers!

ma olen täiesti ja absoluutselt veendunud, et things do happen for a reason. viimasel ajal on lihtsalt nii palju asju juhtunud, mis seda tõestavad. ainult juhus on see, et praegu toimub minu elus üks viimase aja suurimaid muudatusi. olen põnevil ja jään huviga ootama,mis täpselt juhtuma hakkab.

inspired.

see laul on meie

mõnikord on vaja nii vähe, et lihtsalt naeratada. nagu muidugi mõnikord ka äärmiselt väiksed asjad võivad hoopis hulluks ajada. ja ehkki see uskumatu kurbus võib ainiti uputada, võib samas hetkeline kõikevõitev rõõm viia kõrgustesse, mis oli juba ammu ununenud. ja selleks ei ole vaja üldse gloobust kapi otsa panna või jalgratast leiutada. õnnelikuks teevad uskumatult väiksed asjad. moment peab ainult õige olema. tunne peab tulema ja kõikevõitev olema. tunded teevad meist need kes me oleme, tunded ja oskus tunda. niikaua kui veel tunda suudame, on kõik hästi. ja ma sain täna aru, et ma suudan ikka veel ja kõikeunustavalt tunda. see on maagia! keegi ei ole veel, ära eksinud sel teel...

the other thing just struck me. i've lived all my life wrong. i've done totally wrong choices. starting from high school. why in the world did i go to a business class. why in the world did i lose my virginity to my best friend's boyfriend. why did i start with this politics shit. the questions that will always be unanswered. and the biggest of them all, why i was and still am , by the way(even in the masters?!?), studying natural science. i dislike the nature stuff. i pretty much hate animals and pets. i like people. consindering this- i got this exam session straight A's and B's. i wonder what i'd do in social studies... it freaks me out.
u know, i always used to believe in things like- whatever we do, it makes us who we are today and in general we like ourselves and noone is perfect, we all make mistakes bla-bla-blaa. but aunestly, there are so many things that i should have and could have done differently. isn't there? and where am i now? in the worst city in the world, except bangkok of course, the most developing capital of the postcommunistic new-age eastern europe capital- "A" tallinn. perfect. i think i've never been so alone. or then i didn't know that i was alone. i didn't realise what it means to be alone. it's just like the best thing that ever happened to me- israel of course- is also the worst thing. nothing is the same again. never was and never will be. and it's taunting me, already second year in a row. when will it stop? let me guess- never?! so i am fucked. and the real fuck doesn't save me at all. although i hoped that it will. but it doesn't.
wow. isn't that pitiful. the funny thing is, that acting and writing crazy, it's actually helping. or at least for the time being. and there is african soccer cup on the tv,isn't that sweet. i like writing in english, it has more soul in it. i guess the odds are that i really was born in a wrong country. maybe i should leave once and for all, despite everything. but then again, u never know. and couple of years later u blame yourself for doing the wrong choices. all over again. deja vu.

it's official. i'm fucked. the only enjoyment that i have during this pitiful state of mind are the series of "the sex and the city" and an ice cream. and i do not like sweets at all. i think i should move, get a job and get at least one considerable friend. but the odds of doing these things are lower than the degrees in antarctica. yalla, friends, cheers! we all have to get there some day, don't we? the only question is, if we will get out it. alive.

BEAUTIFUL TIMES THEY WERE..