kõik kirjutavad, peaks nagu ka.

mina olen endiselt tööinimene, enamasti hommikust õhtuni. muul ajal tegelen rutiini hoidmisega. käin trennis ja laulmas. loen raamatuid, koristan, vahest kokkan, külastan sugulasi ja tuttavaid, laenutan filme ja vaatan neid, armastan oma meest. elu on uskumatult rahulik, et mitte öelda igav. tõenäoliselt olekski igav, aga tavaliselt olen ma liiga väsinud, et sellele mõelda.

oma veendumustes aga olen jätkuvalt järjekindel ja feministlik. tuleb vähem mõelda ja rohkem teha ning teha tuleb asju, millega saab lihtsalt hakkama, et mitte üleliigset stressi tekitada. asju, mis tekitaksid ülevoolavat eufooriat on tõenäoliselt minu jaoks väga vähe alles jäänud ning nende otsimine/leidmine ning nendega tegelemine kulutab ülemääraselt kõikvõimalikke resursse.

feministlik selles mõttes, et ehkki ma jätkuvalt eelistan ja armastan meeste seltskonda naiste seltskonnale, on mehed ikka uskumatult nõrgad ning kasutavad samas oma positsiooni räigelt ära. lihtsalt sellepärast, et nad on mehed, peabki nende sõna maksma. ükskõik millises situatsioonis, aga paratamatult, tõenäoliselt ka aeg-ajalt alateadlikult, nad lihtsalt ignoreerivad naisi. unless, u are the only lady in the company.. no mitte, et see jutt tuleks kuskilt otsast üllatusena, aga lihtsalt kahju on, et me laseme sellel lihtsalt nii ollagi.kah vist alateadlikult..

ühesõnaga, ma ei jõudud oma jutuga kuhugi :)