mul on täna uni ja igav. ja igav on mul viimasel ajal üleüldse, sest äkki on kuidagi tööd väheseks jäänud, millest mõni aeg tagasi ainult unistasingi. nüüd on palju vähem teha,aga see ei tee mu meelt väga rõõmsaks, sest rohkem tehes on ikka parem kui vähem tehes.

mingeid megakeerulisi lauseid suudan viimasel ajal konstrueerida. ja igal juhul siis pidavat nii olema, et TO GET MORE OUT OF THINGS,DO LESS. ja W.Puhh olevat öelnud: "on võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall."


siis veel
teadlane ütles kirbule: hüppa. kirp hüppas. teadlane lõikas kirbu jalad maha ja ütles: hüppa. kirp ei hüpanud. teadlane kirjutas märkmikku- jalgada eemaldamisel kaotab kirp kuulmise.

JA VEEL.
Matemaatika professor saatis faksi oma naisele:

“Kallis naine!

Sa pead aru saama, et oled juba 54-aastane ning Sa ei suuda enam rahuldada kõiki mu vajadusi. Ma olen väga õnnelik, et Sa oled mu naine ja seetõttu ma loodan, et Sa ei solvu teada saades, et lähen oma 18-aastase assistendiga Olümpia hotelli. Ma jõuan koju enne keskööd.”

Kui professor jõudis hotelli ootas teda seal faks:

“Kallis mees!

Ka Sina oled 54-aastane. Sel ajal kui Sa mu kirja loed olen ma juba Palace hotellis 18-aastase aednikuga. Kuna Sa oled andekas matemaatik, siis peaksid aru saama, et 18 läheb 54 sisse tunduvalt rohkem kui 54 läheb 18 sisse. Seetõttu mu kallis, pole Sul mõtet mind oodata!”

neil päevil olen ma ka tihti tabanud end mõttelt, et kas siis tõesti oli nüüd kõike seda vaja. võibolla alustasin ma liiga vara, ma mõtlen seda igaa inimese rutiinielu. ehkki küll tunduvalt hiljem, kui keskmine eesti töörügardist mees või naine, aga siiski. mitte et ma oleksin hetkekski kunagi midagi kahetsenud, mida olen korda saatnud,aga praegu olen ehk lihtsalt natuke hell. mina, kes ma olen alatine vabamüürlane, olen viimase aastaga suutnud end asjadesse, olukordadesse ning inimestesse kinni keevitada ning nüüdne või siis kunagine lahtirebimine saaks tõenäoliselt olema hiiglama valus. aga me kõik ju kunagi peame, nii ehk teisiti. keegi ei tea,millal see õige aeg on. võibolla seda polegi. las ta siis olla. jääb nii nagu jääb. ainult üks küsimus jääb õhku rippuma- kas ikka peab..

EI TEA KAS MERELE MA TEEL VÕI RANDA

ma olen oma muusika juba kõik töö juures mitu korda ära kuulanud ja nüüd ma ei jaksa seda enam kuulata. aga see tätte lugu tuletab mulle meelde igasuguseid ammuseid aegu, kus juhtus igasuguseid imelikke asju..mis mõnikord olid head ja mõnikord halvad, aga mis mind ikkagi lähendasid kõige sellega, millega ma ka praegu lähedane olen. kes nüüd midagi aru sai, mis ma rääkisin, siis respect!

nädalavahetus tuleb romantika lainel.reedel lähme veinirestorani sööma ja laupäev-pühapäev Laulasmaale Spa-sse. See saab kindlasti niiiiiiiiiiiiiii mõnus olema :)
kahju on sellest, et viimasel ajal kohati väga soojad ilmad on nüüd ära kadnunud ja väljas oleks nagu külm ja rõske sügis, mida aeg-ajalt soojendab väike päike, mis pilvenurga tagant välja piilub.
pühapäeval olin maal ja peesitasin kehalas ja nii hea oli lihtsalt kodustega koduses kohas viibida. kui õhtu tuli, siis enam ei tahtnudki Tallinnasse tagasi sõita. aga natuke uhke saan ma ikka ka enda üle olla, et nii ilusti üksinda selle teekonna ära sõitsin. minust võib veel ühel päeval autojuht saada :) ehkki kasulikum on ühistranspordiga sõita.

vanasti ma kirjutasin nii palju ja nii tihti ja see tuli nii kergelt ja loomulikult, nüüd ma kirjutan haruharva. septembris saab aasta, kus ma pole oma pärispäevikusse sõnagi saanud. alates 13 eluaastast ustavalt oma kaaslasena näinud ja tundnus päevaraamatust olen kuidagi kaugeks jäänud ja ei oska ega viitsi sinna enam midagi kirjutada. ei tule enam meeldegi,et kirjutaks midagi. ilmselt on see loomulik, aga samas on mul sellest ka väga kahju.. et siis nii läkski.