mingeid megakeerulisi lauseid suudan viimasel ajal konstrueerida. ja igal juhul siis pidavat nii olema, et TO GET MORE OUT OF THINGS,DO LESS. ja W.Puhh olevat öelnud: "on võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall."
siis veel
teadlane ütles kirbule: hüppa. kirp hüppas. teadlane lõikas kirbu jalad maha ja ütles: hüppa. kirp ei hüpanud. teadlane kirjutas märkmikku- jalgada eemaldamisel kaotab kirp kuulmise.
JA VEEL.
Matemaatika professor saatis faksi oma naisele:
“Kallis naine!
Sa pead aru saama, et oled juba 54-aastane ning Sa ei suuda enam rahuldada kõiki mu vajadusi. Ma olen väga õnnelik, et Sa oled mu naine ja seetõttu ma loodan, et Sa ei solvu teada saades, et lähen oma 18-aastase assistendiga Olümpia hotelli. Ma jõuan koju enne keskööd.”
Kui professor jõudis hotelli ootas teda seal faks:
“Kallis mees!
Ka Sina oled 54-aastane. Sel ajal kui Sa mu kirja loed olen ma juba Palace hotellis 18-aastase aednikuga. Kuna Sa oled andekas matemaatik, siis peaksid aru saama, et 18 läheb 54 sisse tunduvalt rohkem kui 54 läheb 18 sisse. Seetõttu mu kallis, pole Sul mõtet mind oodata!”
neil päevil olen ma ka tihti tabanud end mõttelt, et kas siis tõesti oli nüüd kõike seda vaja. võibolla alustasin ma liiga vara, ma mõtlen seda igaa inimese rutiinielu. ehkki küll tunduvalt hiljem, kui keskmine eesti töörügardist mees või naine, aga siiski. mitte et ma oleksin hetkekski kunagi midagi kahetsenud, mida olen korda saatnud,aga praegu olen ehk lihtsalt natuke hell. mina, kes ma olen alatine vabamüürlane, olen viimase aastaga suutnud end asjadesse, olukordadesse ning inimestesse kinni keevitada ning nüüdne või siis kunagine lahtirebimine saaks tõenäoliselt olema hiiglama valus. aga me kõik ju kunagi peame, nii ehk teisiti. keegi ei tea,millal see õige aeg on. võibolla seda polegi. las ta siis olla. jääb nii nagu jääb. ainult üks küsimus jääb õhku rippuma- kas ikka peab..
No comments:
Post a Comment