olen väga paljudest inimestest viimaste aastate jooksul lahku kasvanud. ausalt öeldes ei oska paljude inimestega midagi peale hakata ja siis tundubki,et lihtsam on nendega lihtsalt mitte kokku saada, nende peale mitte mõelda, nendega mitte olla, nende kohta mitte pärida. ja inimestel on pahatihti väga kiire või siis lihtsalt rutiin surub peale. töö ja kodu ning kui paljukest siis sinna vahele mahub? ometi tunnen tihti piinlikkust, et ei näe vaeva, et ei otsi kõiki neid kümneid inimesi ülesse, kellega mingitel hetkedel elus jagasin kõike.. ja nüüd peaaegu et mitte midagi. mida aeg edasi, seda avaramaks peaks maailmapilt muutuma ja ometi tundub, et läheb kogu aeg aina kitsamaks ja kitsamaks. ja nii hea on juba lihtsalt siis kui saab kodus kallima kaissu kerra tõmmata. võibolla on see asjade loomulik käik..

ometi juhtus neil päevil midagi, mis pani mind asjadele teise pilguga vaatama. pani mind mõtlema, et ikkagi peaks nii mõnegi inimese üles otsima, neid kallistama ja ütlema neile, kui erilised nad on. inimesed on üldse väga erilised, kahjuks iga päev ei mõtle sellele..mida vähem mõtled, seda lihtsam on.. aga hetkel tuleb siiski mõelda ühele inimesele ja tema eest palvetada, palvetada,palvetada..kui me kõik mõtleme ja palvetame, siis ometi saab ta ju terveks. peab saama!

ja mis veel -käimas on pulmasuvi. 2 down, one more to go!! yalla! kindel on see, et ise püüan igal juhul sellest hulllusest hoiduda, aga teiste pulmades võib ikka käia ;) saab pika laua taga nalja heita ja unustada mõneks-setmeks hetkeks igapäevarutiiini. elagu!

ATRAKTIIVSED SAKSA SUURLINNAD

iseeneselegi üllatuseks mul Saksamaal suht-koht meeldis. Kui välja arvata kolm olulist tõika, nimelt
1) kõikides peldikutes peab raha maksma, mis tähedab seda, et kui ma olen 7 päeva reisil ja käin päevas kolm korda peldikus, siis raiskan ainuüksi selle peale 10-12 EUR, mille eest saaks väga edukalt hoopis muuseumises käia, õlut osta või lõunat süüa ja mitte üks kord. ja kui koristajad ainult selle kaudu raha saavadki, et inimesed neile peale maksavad, siis on ikka see süsteem fucked up.
2) puhkepäevadel ja lõunastel aegadel on enamik vajalikke, aga ka mittevajalikke, asutusi suletud. nii et selle asemel, et edukalt juba kuhugi camplasse mõistlikul ajal registeeruda ja siis asjalikku turisti mängida, peab lihtsalt ootama. või kui ootamise asemel läheks parema meelega lõunat sööma, siis hea õnne korral võibolla kolmas valitud restoran on ka avatud.
3) kaardiga maksimise võimalused on väga piiratud. ohkasin kergendatult, kui Lätti jõudes sai suvalise nätsupaki eest kaardiga maksma, ilma et peaks leppima selgitustega teemal, meie sellist kaarti ei aktsepteeri või meie juures algab kaardiga maksmine 20 EUR jne jne on kohti ja aegu, kus võib ilma igasuguse liialduseta öelda, et küll on hea, et ma elan Eestis

muidu aga üllatusin positiivselt. sakslased ei ole üldse nii hullud, kui mina siiani olen arvanud. ilmselt olen kohanud lihtsalt valede sakslastega. ja muidu on ju ilus ning puhas. ja välismaal on alati tore olla. välismaal olemine teeb mind vabaks ja vallatuks. mulle meeldisid ka odavad hilbud poodides, mõnusad türklaste kebabid, huumoririkas reisiseltskond ning kõik need mitmed-setmed suur-ja väikelinnad, mis tee peale ette jäid ning mis ei olnud sugugi depressiivsed. oli ka suur rõõm näha hullumeelset ja müstilist Mi Suki, kes on tõenäoliselt kõige huvitavam inimene, keda ma kunagi kohanud olen. ehkki hull :) aga mina ju olen ka hull, nii et kokku on kaks hullu :):) no igal juhul, lahe. järgmine kord siis uusaastal Iisraeli, kes soovib, on oodatud ühinema.