olen väga paljudest inimestest viimaste aastate jooksul lahku kasvanud. ausalt öeldes ei oska paljude inimestega midagi peale hakata ja siis tundubki,et lihtsam on nendega lihtsalt mitte kokku saada, nende peale mitte mõelda, nendega mitte olla, nende kohta mitte pärida. ja inimestel on pahatihti väga kiire või siis lihtsalt rutiin surub peale. töö ja kodu ning kui paljukest siis sinna vahele mahub? ometi tunnen tihti piinlikkust, et ei näe vaeva, et ei otsi kõiki neid kümneid inimesi ülesse, kellega mingitel hetkedel elus jagasin kõike.. ja nüüd peaaegu et mitte midagi. mida aeg edasi, seda avaramaks peaks maailmapilt muutuma ja ometi tundub, et läheb kogu aeg aina kitsamaks ja kitsamaks. ja nii hea on juba lihtsalt siis kui saab kodus kallima kaissu kerra tõmmata. võibolla on see asjade loomulik käik..

ometi juhtus neil päevil midagi, mis pani mind asjadele teise pilguga vaatama. pani mind mõtlema, et ikkagi peaks nii mõnegi inimese üles otsima, neid kallistama ja ütlema neile, kui erilised nad on. inimesed on üldse väga erilised, kahjuks iga päev ei mõtle sellele..mida vähem mõtled, seda lihtsam on.. aga hetkel tuleb siiski mõelda ühele inimesele ja tema eest palvetada, palvetada,palvetada..kui me kõik mõtleme ja palvetame, siis ometi saab ta ju terveks. peab saama!

ja mis veel -käimas on pulmasuvi. 2 down, one more to go!! yalla! kindel on see, et ise püüan igal juhul sellest hulllusest hoiduda, aga teiste pulmades võib ikka käia ;) saab pika laua taga nalja heita ja unustada mõneks-setmeks hetkeks igapäevarutiiini. elagu!