ühel neist päevist tuli mul absolutselt geniaalne idee. nimelt oleks igati mõistlik jätkata oma praegusel töökohal, ent ka jätkata pedagoogiliste õpingutega tallinna ülikoolis ning omandada õpetaja elukutse. nii et kui ma üks 5 aasta pärast olen surmani tüdinud reklaamimaailma glamuurist ja suurlinna- tulede bravuurist, saan ma vaikselt tõmbuda kuhugi maapakku ning hakata õpetama 15-lapselisi klasse. Õnneks maksab riik mulle selle eest ka 200000 peale või ehk sel ajal juba rohkemgi ning selle raha saan ma aegsasti lisada mõnda investeerimisfondi, mis viie aastaga ehk natuke ka juurde teenib ning seejäral kui teine 5 aastat on möödunud, võin rahuliku südamega mõnda lääneriiki elu nautima sõita, just päevad enne seda, kui Eesti uuesti annekteeritakse ning maailma jääb vaid helk mälestus sellest, et aastal 2008 oli olemas selline riik nagu Gruusia ning isegi veel aastal 2018 selline riik nagu Eesti... mina aga olen siis juba kaugel ning kogun tuntust pagulaskirjanikuna, kirjutades elupäevade lõpuni memuaare kõigest sellest kirjust, mida olen oma elus kogenud. sounds charming, hah? eestlased on vastikult iroonilised.