nad kohtusid ühes suitsuses karaoke baaris. naine eksis sinna rahvasumma juhuslikult, mees oli seal juba püsikunde. mees, olles rohkem laval, kui baarileti ääres, laulis tavatult hästi selle seltskonna jaoks, kes seal igapäevaselt hängis ning naine armus esimesest hetkest tema sügavpruunidesse silmadesse ning mehelikku siluetti. olles juba nädalaid ennast tundnud kõige üksikuma inimesena maailmas, ei suutnud naine uskuda, et ainuüksi üks pilk sellele salapärasele mehele, pani ta hetkega elama. terve õhtu piidles naine meest ning kui viimane sai lõpuks mahti rahva sekka ilmuda, tuli välja, et neil on vägagi ühised tuttavad. nii möödus juteldes tunde ja enne kui naine arugi sai, leidis ta ennast kõrval asuvast põiktänavast, nõjatumas vastu külma kiviseina, mis hetkeksi ei jahutanud seda kuuma kirge, mis näis nende vahel olevat. ometi see ainult näis nii..ühel hetkel oli naisel vägagi külm ning ta otsis mõtteis meeleheitlikult põhjuseid, kuidas võimalikult kiiresti põiktänavast pääseda. mees ei olnud sugugi see, kelleks naine teda alguses pidas. mees ei olnud üldse keegi. mees oli võõras ja mees oli kauge. siis ei saanud naine aru veel miks. aga ta teadis, et peab põgenema ning seda ta tegigi..

aastaid hiljem kohtusid nad uuesti ja kõik oli teisiti. kõik oli täiuslik ja nad armastasid, kui esimest korda ning sellel õnnelikul taaskohtumise hetkel said nad aru, et kõik, mis enne oli võõras, on nüüd oma ning mingil seletamatul moel, jäävad nad alati seotuks. kuid nad teadsid ei see ei saa jääda kestma, sest mees oli venelane ja naine grusiin ning pekingis olid olümpiamängud..