ja mõni kontoris peab kanni laiaks istuma, siis ta saab rahulikult elada

ühtkoma teist ikka on juhtunud. aga võibolla ei ole see üldse hea mõte, ennast sundida kogu aeg mõtlema, et peaks kirjutama, kirjutama, kirjutama. aga kui ma üldse enam ei kirjuta, siis ma kaotan osa endast ning kui ma ikkagi sunnin ennast aegajalt kirjutama, siis äkki tuleb kirjaarmastus tagasi.

laupäev oli väga tore. sain topeltpositiivsuse osaliseks. kõigepealt sain taaskord kinnitust, et mul vägagi vahvad sugulased on :) ning teiselt poolt üllatas mind superpositiivselt uuema aja poppfolkrituaalbänd indigolapsed. tõesti, läksin skepsisega, tulin laia naeratusega :) konsert jätkus retke teel imeliste kirtarrisoolode ja tormiste rahvalaulude jämmimisega ning üle pika aja leidsin ennast ergas ja aktiivne olevat kella viieni hommikul. nii et ikka väga lõbus oli. ja ma olen selle üle rõõmus kuubis.

töö juures, ma ütleksin, läheb jätkuvalt kenasti. ei ole nõus inimeste ja arvamustega, kes tööperioodi algamisega näevad suurt osa elust lõppevat. samas kuulun suhteliselt aktiivselt gruppi "ootan-laupäeva-hommikut-et-saaks-kaua-magada" ja aeg-ajalt mõtlen, et kas nüüd ikka oli siis vaja..aga selleks, et käia ja olla kohtades, kus inimesed ja asjad üllatavad, siis ikka on vaja. pluss muidugi asjad on lihtsamad, kui ma oleksin ealeski osanud arvata, ehkki samas tõenäoliselt alati selle peale ka alateadvuses lootsin. sest mul on kõik alati lihtne olnud.. sülitan kolm korda üle vasaku õla, ent mulle näib, et olen suutnud teha iseenda sõnade järgi ja elu mitte liiga keeruliseks elada. nice one :)