ma olen natukene kurb, et ressursid on piiratud. ja kohe täitsa piiratud. reaalselt mõeldes on inimese elu aktiivselt varmas umbes 30 aastat. selle ajaga jõuab ikka väga vähe. ehk teisiti öeldes, juba taob haamer kuklasse, et nii palju on veel vaja teha ja aega on nii vähe ning resursse on veel vähem. see kõik tekitab teatavat frustratsiooni. rõõmus on näha, kuidas maailm ja kõik selle sees on nii rõkkamapanevalt kirkavärviline ja seal samas jääb mõru maitse mõneti suhu, et ainult osa sellest õnnestub väikese sõrmega hetkeks puudutada. ainult kilde sellest saab endasse ahmida ning mõelda taaskord väriseval südamel ja ihukarvade püstitõustel- kui kaunis on kõik see, mis ümberringi laiub.. siis ei jäägi muud üle, kui püüda üle saada kurvastusest ning keskenduda joovastusele. ma vähemalt püüan..