I HAVE TO WONDER

kui ma ikka aeg-ajalt loen mingeid lugusid või kuulan jutte või satun situatsioonidesse, kus lihtsalt ei oska muud teha, kui käsi laiutada, siis mul tekib paratamatult küsimus- kust sellised inimesed tulevad?
kust tulevad need inimesed, kes lihtsalt kogu aeg paska kokku keeravad. kes ropendavad, kes kaklevad, kes peksavad, kes varastavad, kes tapavad, kes reostavad, kes vägistavad, kes ahistavad, kes nõmetsevad...... nimekiri on lõputu. kust need inimesed tulevad, ma ei saa aru. kuidas saab üleüldse kellelegi isegi selline mõte pähe tulla, et nüüd läheks ja kägistaks selle tibi ära või et davai ma hakkan oma naabrit ahistama. ma tahaks lihtsalt teada, kuidas inimesed selliseks muutuvad. aga tõenäoliselt on see jällegi teema, mis oleks saanud juba Nobeli, kui seda teataks või mis? still, i have to wonder...

mida on maailmas uut, kiirus, vaid kiirus, ei muud

kust see küll niimoodi juhtus, et aega enam ei olegi ja tuttavaid enam polegi ja peaaegu et sõpru enam polegi? kus see küll tuli niimoodi, et enam ei teagi kellestki midagi ja ainsad elumärgid on orksi üles pandud uued pildid.

kõige jaokse ei jätku, kõike tegema ei pea

aga siiski. kahju on ju. ütlemata kahju. aga kui keegi ei tunnegi puudust. kui ainsad mõtted on hommikuti end asjalikuks ajada ja õhtuti lihtsalt vedeleda, sest muud eriti ei jaksagi. kes on selle maailmakorra niiviisi paika pannud? kas ma ka annan endale aru, kui õnnelik ma olen tegelikult olnud, et mind on saatus siiani aina hellitanud.

rohekas kleidike, lühike veidike

ja ühel hommikul ongi kõik rõske ja ilmailu tuleb otsida hingesoppidest ning isegi kui peeglist vaatab vastu seesama maailmavallutaja- irvhammas, tuleb ometi ennast täiskasvanuks sundida ning käia seda teed edasi. isegi kui aega ei ole...

kõik kirjutavad, peaks nagu ka.

mina olen endiselt tööinimene, enamasti hommikust õhtuni. muul ajal tegelen rutiini hoidmisega. käin trennis ja laulmas. loen raamatuid, koristan, vahest kokkan, külastan sugulasi ja tuttavaid, laenutan filme ja vaatan neid, armastan oma meest. elu on uskumatult rahulik, et mitte öelda igav. tõenäoliselt olekski igav, aga tavaliselt olen ma liiga väsinud, et sellele mõelda.

oma veendumustes aga olen jätkuvalt järjekindel ja feministlik. tuleb vähem mõelda ja rohkem teha ning teha tuleb asju, millega saab lihtsalt hakkama, et mitte üleliigset stressi tekitada. asju, mis tekitaksid ülevoolavat eufooriat on tõenäoliselt minu jaoks väga vähe alles jäänud ning nende otsimine/leidmine ning nendega tegelemine kulutab ülemääraselt kõikvõimalikke resursse.

feministlik selles mõttes, et ehkki ma jätkuvalt eelistan ja armastan meeste seltskonda naiste seltskonnale, on mehed ikka uskumatult nõrgad ning kasutavad samas oma positsiooni räigelt ära. lihtsalt sellepärast, et nad on mehed, peabki nende sõna maksma. ükskõik millises situatsioonis, aga paratamatult, tõenäoliselt ka aeg-ajalt alateadlikult, nad lihtsalt ignoreerivad naisi. unless, u are the only lady in the company.. no mitte, et see jutt tuleks kuskilt otsast üllatusena, aga lihtsalt kahju on, et me laseme sellel lihtsalt nii ollagi.kah vist alateadlikult..

ühesõnaga, ma ei jõudud oma jutuga kuhugi :)

olen viimasel ajal ainiti tööinimene olnud. olles kuu aega varem kui planeeritud S. kampaaniate projektijuhiks saanud, täidab mu päevi lõputu meilide-plaanide-telefonikõnede virrvarr. pahatihti lahkun kontorist ühena viimasetest. aga ma ei kurda, pigem vastupidi. niikaua kui on palju teha ja on kiire, on minul hea meel. see hoiab mind sõiduvees ning motivatsioon püsib kõrge. liiati, kui visiitkaardid trükiti valmis juba poolel katseajal, võib järeldada vaid üht- olen omadega mäel;)

eelmise nädala lõpu veetsime oma vahva IC meeskonnaga Soomes, Levis. Väga tore oli! Täiesti müstika, ma ei mäleta viimati niisugust vaba olemise ning täieliku rahulolu tunnet, ehk siis võibolla Iisraelis. Super-puhkus, kõik laabus nii hästi. Isegi mäesuusatamise õppisin pooleteise tunniga ära ning teise päeva õhtul tulin mäe otsast alla nagu vana mees :D. Kogu viie päeva jooskul ei tundnud hetkekski, et ma ei viitsi või et on ebamugav või et keegi/miski käiks närvidele. Tõepoolest, veetsin superhästi aega inimestega keda tunnen umbes kuu aega ja sedagi vaid puhtalt formaalsuste kaudu, mida igapäevatöös on ette tulnud. Nüüd aga tunnen neid kui inimesi. pole midagi öelda, müts maha, supertiim on!!

kahju on ainult sellest, et minu projekt "2009 laulu-ja tantsupeole" on mõneti ohus. Nimelt ei pidada füüsiliselt kuidagi võimalik olevat ühel aastal mõlemal osaleda. elik mul tuleb tõenäoliselt teha valik. paraku, kõik teavad, et mu süda kuulub jäägitult tantsule.. mis saab siis mesipuust.. olen natuke nukker ja nõutu. ehk küll siis võibolla puudun mõnest lauluproovist ja pärast haagin ennast mõne II aldi sappa? ning tõestan kõikidele, et olen füüsiliselt supernaine. eks paistab.

until then my friends- kes teeb, see jõuab. ja see mõtleb ka vähem absurdsustele. no worries, mate!