nad kohtusid ühes suitsuses karaoke baaris. naine eksis sinna rahvasumma juhuslikult, mees oli seal juba püsikunde. mees, olles rohkem laval, kui baarileti ääres, laulis tavatult hästi selle seltskonna jaoks, kes seal igapäevaselt hängis ning naine armus esimesest hetkest tema sügavpruunidesse silmadesse ning mehelikku siluetti. olles juba nädalaid ennast tundnud kõige üksikuma inimesena maailmas, ei suutnud naine uskuda, et ainuüksi üks pilk sellele salapärasele mehele, pani ta hetkega elama. terve õhtu piidles naine meest ning kui viimane sai lõpuks mahti rahva sekka ilmuda, tuli välja, et neil on vägagi ühised tuttavad. nii möödus juteldes tunde ja enne kui naine arugi sai, leidis ta ennast kõrval asuvast põiktänavast, nõjatumas vastu külma kiviseina, mis hetkeksi ei jahutanud seda kuuma kirge, mis näis nende vahel olevat. ometi see ainult näis nii..ühel hetkel oli naisel vägagi külm ning ta otsis mõtteis meeleheitlikult põhjuseid, kuidas võimalikult kiiresti põiktänavast pääseda. mees ei olnud sugugi see, kelleks naine teda alguses pidas. mees ei olnud üldse keegi. mees oli võõras ja mees oli kauge. siis ei saanud naine aru veel miks. aga ta teadis, et peab põgenema ning seda ta tegigi..

aastaid hiljem kohtusid nad uuesti ja kõik oli teisiti. kõik oli täiuslik ja nad armastasid, kui esimest korda ning sellel õnnelikul taaskohtumise hetkel said nad aru, et kõik, mis enne oli võõras, on nüüd oma ning mingil seletamatul moel, jäävad nad alati seotuks. kuid nad teadsid ei see ei saa jääda kestma, sest mees oli venelane ja naine grusiin ning pekingis olid olümpiamängud..

ühel neist päevist tuli mul absolutselt geniaalne idee. nimelt oleks igati mõistlik jätkata oma praegusel töökohal, ent ka jätkata pedagoogiliste õpingutega tallinna ülikoolis ning omandada õpetaja elukutse. nii et kui ma üks 5 aasta pärast olen surmani tüdinud reklaamimaailma glamuurist ja suurlinna- tulede bravuurist, saan ma vaikselt tõmbuda kuhugi maapakku ning hakata õpetama 15-lapselisi klasse. Õnneks maksab riik mulle selle eest ka 200000 peale või ehk sel ajal juba rohkemgi ning selle raha saan ma aegsasti lisada mõnda investeerimisfondi, mis viie aastaga ehk natuke ka juurde teenib ning seejäral kui teine 5 aastat on möödunud, võin rahuliku südamega mõnda lääneriiki elu nautima sõita, just päevad enne seda, kui Eesti uuesti annekteeritakse ning maailma jääb vaid helk mälestus sellest, et aastal 2008 oli olemas selline riik nagu Gruusia ning isegi veel aastal 2018 selline riik nagu Eesti... mina aga olen siis juba kaugel ning kogun tuntust pagulaskirjanikuna, kirjutades elupäevade lõpuni memuaare kõigest sellest kirjust, mida olen oma elus kogenud. sounds charming, hah? eestlased on vastikult iroonilised.

oi kui külm

kaks võimalust- kas ma olen jälle haige või mul on jälle palavik. sounds charming.. ja muidugi see ilm, see pasailm, mis ikka ja jälle üle Eestimaa põldude haigutab, tuues kaasa ainult jäiseid elamusi ühes vihma ja tuulega.. kui ma käisin laupäeval Riias, et kohtuda minu vanade lemmikute Elina ja Idoga, siis ei jõudnud ma ära imestada, kuidas nad Baltikumi ilma kiitsid ja Iisraeli oma laitsid.. mis sest, et nende kõrbes on praegu pea et 40 soojakraadi ning mõneti pole neil hetkigi, kus hingata, aga lõppkokkuvõttes valiksin mina ikkagi pigem Vahemere-äärse ja mitte Läänemere-äärse elukoha.. noh, ma olen ju hull ka. igal juhul, olen taaskord tagasi tööl ning puhkus selleks suveks on jäädavalt läbi. ei saa öelda, et see oleks luhta läinud, samas muidugi ilmadega ei vedanud absoluutselt, ei juunis, juulis ega ka augustis. ehkki otsimas sai seda käidud nii Saaremaal, Saksamaal, Eesti sügavustes kui ka Lätis. Mitte et see muidugi ka oluliselt üllataks, aga ometi oli ka sel suvel neid magusaid rannailmu, mida aeg-ajalt sain jälgida vaid kontori-aknast mõeldes igatsusega aegadest, mil olin veel vaba kui lind, kui päevi täitsid ainult naerupahvakud, kastemärg rohi, vulisevad veed, maitseküllased aiasaaadused, tolmune ja nii armas Tartu, segased praktikumid, uisapäisa kampaaniad ja nii mõndeki vallatud seigad, millest mõeldes süda hakkab kiiremini põksuma.. noorus, mu sõbrad, on ilus aeg..

muud nüüd ei jäägi üle, kui tuleb hakata kasulikke ja arendavaid asju tegema. enam ei sobi ja ei saagi olla ainult üks hull, tuleb olla asjalik hull. nii ei hakka vast väga igav ka :)