detsembrikuu päevi täidab traditsiooniliselt värvikirevate ürituste virrvarr. küll on hea, et jõulud on ainult üks kord aastas. veel parem oleks kui nüüd üsna varsti ka see kingituste paanika-jaanika ära kaotataks. but i guess it is too much to ask for... ei saa öelda, et ma kuuluksin nende inimeste hulka, kes kurdavad, et pühade ajal sündinuna saavad nad vähem kingitusi. olen üpris õnnelik selle üle, et mu elus on vähem junki. materiaalsus sakib.

minu viimase aja pöördumatu lemmik on kindlasti grusiinide balletitrupp Sukhishvili, mida ma konkreetselt vaatasin ja ahhetasin ning vajusin oma traditsioonilisse ahastusmelanhooliasse, et miks ma ometi ei läinud tantsimist õppima ning kulutan oma elu ära nii nagu kõik teisedki püsisoojased emasindiviidid- koristades, kontoritooli nühkides, süüa tehes ja virisedes. obviously, see viimane on üks kandvamaid tegevusi. aga nad olid tõesti kaunid ja suurejoonelised.

saatuse tahtel veetsin sellel nädalavahetusel päris mitu tundi ühe hiigeldziibi roolis, mis minusuguse "suure naise" jaoks on täpselt paras instrument. tundsin ennast nagu laevakapten või lennukpiloot, täpselt teadmata, mida ma peaksin tegema ja tundma. lõpuks otsustasin olla rahulik. see oli päris hea taktika.

ja siis oli veel 80ndate pidu, ooperifantoom, mitmekäiguline õhtusöök Gruusia köögis, meeting with the ESTAU's ja klubi Ämblik, Treilmannide pere kokkutulek and the worst/best is yet to come. My dears, have glorious holidays! Eat less, make your gifts yourself or better yet, skip the gifts and say couple of nice words, which come from the bottom of your heart ;)


...inimene on üks loll loom, kuigi ta ise peab ennast tsivilisatsiooni krooniks, maailma kuningaks ning läbi-ja-läbi tegijaks. paraku ei tule sellest üle olemine sugugi nii hästi välja kui selle tunnistamine.. mul on ju absoluutselt hea elu ja ikka oleks nagu pidevalt midagi puudu...