MUL ON UNI UNI UNI

täna ei tahagi ma midagi teha ega teada, sest ma olen vati sees vatimees ja ma tahan ainult magada-magada-magada ja maksimaalselt ülehomme õhtul ärgata. mulle ei meeldi see, et ma magada ei saa nii palju kui ma tahan. see teeb mind pahuraks :( juba herr Maslow väitis, et kõikide muude saavutuste tarvis on kõigepealt vaja füsioloogilisi rahumeelsusi. mul küll ei ole olnud neid juba viimased ma-ei-tea-mitu-nädala-hommikut, tõenäoliselt ka ei ole tulemas nii pea. ma tahan magada :((((

tov. aitab aitab. jaanuarikuu on kuidagi masendav ja pikk ning igav. ja tühi. eelkõige on ta tühi. rahast ja ka kõigest muust....
nii hakkasin muusikat kuulama, äkki läheb uni vähemaks. muidugi üks võimalus on,et mul on leukeemia. njaa, sarkasm my love. never leaves me.
.. aga siis tühja juurde ma jäin. nii. tegelt saab mul järgmine nädal juba aasta karjääri olnud. annbeliivabel. võibolla mul sellepärast ongi uni.
.. ja kui ta kord tuleb, ta sinu juurde jääb. sa põletad mured ja annad endal käe. ja kui sa vaid usud, et igatsus on jääv. (indigolapsed)
mul ei tule täna kirjutamisest midagi. mõtted hüplevad üles-alla-siia-sinna. ehkki neil päevil tuli ühelt inimeselt kompliment, et ma hästi kirjutan. võibolla ta eksis. tegelikult oli see ka hoopis teises kontekstis. aga mul oli väga hea meel. ma arvan, et ta on tore inimene. tundub olevat. mõistlik eelkõige. keegi, kellega peaks koostöö laabuma veel pikka aega.

tegelt on mu elus praegu töö ja siis see laulu- ja tantsupeo virrvarr. ma ei ole enam sugugi kindel, et ma tõesti tahan seal laulukaare all olla. mulle tundub, et seda tehakse valedel eesmärkidel ja valesid teid pidi. see ei ole enam rõõm eestlaseks olemisest ja sellest laulmisest, see on loomavaguni saatja töö, kus vedurijuht kogu aeg leiab uusi ja uusi põhjuseid, miks vagun õigesti liipreid ei peruta, vaid ikka ja aina valesti rappub. narr oleks praegu pooleli jätta. nii ma võitlen siis edasi. muidugi ootamatu vabanemine võib tulla pärast märtsikuist ettelaulmist. vabanemine ja sealsamas kõikevõitev lein ja kahetsus. inimene on loll loom.

see on unelaul. see on naljalaul. see on unelaul kõigile,kes homme tööle lähevad ja näevad oma unistusi ainult unes.. (indigolapsed)

ilmselgelt on selle bändis midagi minu ja minu vaevatud hinge jaoks. btw, orks ütles mulle tänaseks: dance is the hidden language of the soul. kõlab liigagi tõeselt...

yalla, benadaim. tsarich ohev chaim. neshikot!!

aastast aastasse jääb aina vähemaks inimesi, kes minu sünnipäeva mäletaksid ja võtaksid vaevaks ka sel puhul paar head sõna öelda. üldjuhul ma ei lase ennast ei sellest ega ka muudest taolistest asjaoludest morjendada, kuid mõneti kurb on siiski. küll aga veenab see mind aina kindlamalt, et sünnipäevi ei olegi vaja pidada ning seeläbi jääb oluliselt rohkem resursse muude asjade jaoks. võibolla kui ma ükskord 50 saan, siis mõtlen uuesti.

just suuresti eelnimetatud põhjustel, aga ka muid asjaolusid arvesse võttes, veetsin aasta keerulisemad tunnid Iisraelis. Õnneks olid minuga kaasas inimesed, kes suutsid kibekiirest aastavahetusest ka tunnikese minu õnnitlemiseks leida ja nii ei olnudki kokkuvõttes see ebameeldiv päev nii ebameeldiv. kuna viibisime Punase mere ääres, siis õnnestus meil ette võtta väike paadisõit lahesopis, värskendav suplus merelaintes ning alati hea Vahemere-hõnguline õhtusöök rohkete ahvatlustega. traditsiooniliselt avasin ka pudeli shampust ning ema, Ann, Kristina ja Elina laulsid mulle sünnipäevalaulu :) mida muuseas eelnevalt Eilati shoppingukihinas olid teinud ka paar ärksamat turumutti. 2008 aasta viimased tunnid veetsime überpopulaarses baaris "3 monkeys" ning ilutulestik sadas sõna otseses mõttes meile pähe, sest viibisime 5-tärni hotellide linnaosas, kust iga Hiltoni ja Sheratoni manager pidas mõistlikuks oma katuselt personaalset tulejuga teele saata ning need katused nüüd nii kõrged ka ei olnud...

meie reis jätkus kuni 6nda jaanuarini ning kokkuvõttes suutsime nädalaga läbi käia suure hulga Püha Maa ilusaid ja märkimisväärseid vaatamisväärsusi, alustades Surnumerest ning lõpetades Nutumüüriga. Tegu on kindlasti kohaga, mis on ja jääb alati minu südamesse, ometi tundsin reisi jooksul korduvalt, et midagi on puudu. kui ma nüüd teisipäeval aga ühte pruunisilmset meest kallistasin, siis teadsin, mis selle tühja tunde oli tekitanud. Tõsi, reisi emotsionaalsemaks hetkeks osutus Kfar Vradimi külastamine. Kui ma sinna külla taaskord üle nii mitme aasta sisse sõitsin, pitsitas südames valusasti ning hing oli täis magusvalusaid mälestusi.. ja kui ma koputasin oma host-family kodu-uksele ning Galia mulle sealt vastu vaatas, olid pisarad varmad tulema.. I have been blessed in so many ways! Ja lõppude-lõpuks on mul ikka paganama hea reisikarma!

vahvat alanud uut pühvliaastat! Kallipallirallid!