aastast aastasse jääb aina vähemaks inimesi, kes minu sünnipäeva mäletaksid ja võtaksid vaevaks ka sel puhul paar head sõna öelda. üldjuhul ma ei lase ennast ei sellest ega ka muudest taolistest asjaoludest morjendada, kuid mõneti kurb on siiski. küll aga veenab see mind aina kindlamalt, et sünnipäevi ei olegi vaja pidada ning seeläbi jääb oluliselt rohkem resursse muude asjade jaoks. võibolla kui ma ükskord 50 saan, siis mõtlen uuesti.

just suuresti eelnimetatud põhjustel, aga ka muid asjaolusid arvesse võttes, veetsin aasta keerulisemad tunnid Iisraelis. Õnneks olid minuga kaasas inimesed, kes suutsid kibekiirest aastavahetusest ka tunnikese minu õnnitlemiseks leida ja nii ei olnudki kokkuvõttes see ebameeldiv päev nii ebameeldiv. kuna viibisime Punase mere ääres, siis õnnestus meil ette võtta väike paadisõit lahesopis, värskendav suplus merelaintes ning alati hea Vahemere-hõnguline õhtusöök rohkete ahvatlustega. traditsiooniliselt avasin ka pudeli shampust ning ema, Ann, Kristina ja Elina laulsid mulle sünnipäevalaulu :) mida muuseas eelnevalt Eilati shoppingukihinas olid teinud ka paar ärksamat turumutti. 2008 aasta viimased tunnid veetsime überpopulaarses baaris "3 monkeys" ning ilutulestik sadas sõna otseses mõttes meile pähe, sest viibisime 5-tärni hotellide linnaosas, kust iga Hiltoni ja Sheratoni manager pidas mõistlikuks oma katuselt personaalset tulejuga teele saata ning need katused nüüd nii kõrged ka ei olnud...

meie reis jätkus kuni 6nda jaanuarini ning kokkuvõttes suutsime nädalaga läbi käia suure hulga Püha Maa ilusaid ja märkimisväärseid vaatamisväärsusi, alustades Surnumerest ning lõpetades Nutumüüriga. Tegu on kindlasti kohaga, mis on ja jääb alati minu südamesse, ometi tundsin reisi jooksul korduvalt, et midagi on puudu. kui ma nüüd teisipäeval aga ühte pruunisilmset meest kallistasin, siis teadsin, mis selle tühja tunde oli tekitanud. Tõsi, reisi emotsionaalsemaks hetkeks osutus Kfar Vradimi külastamine. Kui ma sinna külla taaskord üle nii mitme aasta sisse sõitsin, pitsitas südames valusasti ning hing oli täis magusvalusaid mälestusi.. ja kui ma koputasin oma host-family kodu-uksele ning Galia mulle sealt vastu vaatas, olid pisarad varmad tulema.. I have been blessed in so many ways! Ja lõppude-lõpuks on mul ikka paganama hea reisikarma!

vahvat alanud uut pühvliaastat! Kallipallirallid!