sellistel hetkedel nagu praegu ei ole ma üldse õnnelik, et läksin tagasi kooli. just nimelt neil hetkedel, kui on vaja katseid ja tunde ette valmistada ja homme-ülehomme ette kanda, referaate ja esseesid kirjutada ja pisitasa eksamiteks valmistuda. samal ajal kui ei viitsi ja ei taha midagi teha, ees on ootamas üks hull reis (mis vajaks ettevalmistust tavapärase lähen-kohale-võtan-õlle-ja-vaatan-mis-saab asemel) ja ahjus on pitsa ning külmkapis kaks pudelit coronat. i need some rest and unusual inspiration. some extra money during the process wouldn't also hurt.

oleme vahepeal tõesti kolinud taaskord kalamajja, uude üürikasse. ja selle üle olen ma hüperrõõmus kuubis, sest siin on tõesti hea ja palju parem olla, võrreldes retke teega. siin on soe! see on niiiii mõnus! ja siin on avar ja valge ja hubane ja üleüldse väga-väga hea.

järgmisel kolmapäeval sõidan meerikamaale. vanaemaga. väga palju ei panustaks. loodan siiski oma heale reisikarmale, mis mind siiani ei ole alt vedanud. parem oleks kui ta ka nüüd ei veaks. siiski tundub, et ei vea alt, enamus asju on ikkagi siiamaani ise paika loksunud.

eelmisel nädalal käisime rakveres teatris. oli üsna huvitav olla üks vanemaid inimesi tohutu pubekasumma keskel (etendus nimelt "kuidas elad, ann?"). pubekad on uskumatult ebameeldiv seltskond. ei soovita. siiski tükk ise oli lõppkokkuvõttes kohati täiesti nauditav. võite muidugi kolm korda arvata, kellega ma seal etendusel käisin ( vihje- meelist ma siinkohal ei mõtle ja inimese nimi on sügavalt seotud etenduse pealkirjaga).

pizza jäi liiga kauaks aju ja põhi sai liiga krõbe :( aga corona on endiselt tasemel.

nii, kell on 21:28. pole enam eriti kuhugi seda referaadi kokkupanemist lükata. uskumatult nõme on see, et ma tegelt tean, et kui ma selle wordi dokustaadi lahti võtan, siis valmib see suurepärane üllitis ülilihtsalt ja ülikiiresti ning tagatipuks saab veel mingi uskumatult positiivse hinda, aga selle dokustaadi lahtisaamiseni tee on väga pikk, kurviline ja okkaline. siiski on kogu see peda õpetajate magister uskumatu egotripp, sest ma kas olengi maailma kõige targem inimene või lihtsalt on sinna kokku sattunud mingid umpa-umpad, aga no see mis toimub on ikka müstiline. kui nii edasi jätkub kõikidel elurinnetel just nii nagu on siiani olnud, siis varsti muutun küll ülbikuks. muidugi sissekande algus oli vinglev nagu ikka, ehkki ma tean suurepäraselt, et mul ei ole absoluutselt mitte mingisugust õigust ega vajadust kaevata. minusugused inimesed lihtsalt elavadki happily ever after, nagu cindarella. ja vinguvad edasi :D

ma vist teen selle referaadi ikkagi pikal nädalavahetusel lõpuni ja esitan nii nagu teisedki tudengid- tähtajal, mitte enneagselt, nagu mul enne oli plaanis.

siiski ka üks mõttetu lebotripp oleks väga mõnus! seda aga ei ole oodata vähemalt lähemad 2 aastat, kui ma sama jonnakalt oma magistriõpingutega jätkan. tegelt tahaks siis teise magistri otsa teha. time will tell.

so long. yet another corona waits opening. some things will never change, never mind how fancy-pancy i think i am :D