NYC

peaks ju ikkagi püüdma taaskord mõne rea kirja saada. tegelt oli meerikas ju kõik okei, ehhki eelistan jätkuvalt passionfruuti õunale ;) metsa linnale ja vaikust valjusele. nii kummaline kui see ka ei tundu.
siiski NYC-d peab nägema, et teda uskuda, lihtsalt küsimus on selles, kas teda on vaja uskuda. keskelt-läbi vist ikka on. selle linna aura on kindlasti müstiline ning inimmerest kihavad tänavad ning pillerkaaritavad peo-ja poeasutused panevad ka paadunud uimapeade südamed kiiremini põksuma. peamine on aga see, et vanaema ellu jäi ja õnnelik oli. tähtis on see, et sai ära käidud, sest puhkus on alati hea. ja eriti hea puhkus on välismaal. minul vähemalt on eesti riigi piirest kaugemal olles alati mingi kummastav õnnelikkus peal. vabadus ja rõõm üski olemisest, maailmas olemas olemisest, ise- olemisest. mitte et seda ka muul ajal poleks, aga väljamaal näikse see intensiivsemalt avalduvat.
põhiline rõõm on mul aga muidugi suurepäraste odavate shopingute üle, mida sai nädala aja jooksul üksjagu tehtud. ma tahan ikka muidu uskuda, et ma shopahoolik ei ole, aga ka ostlemine näikse väljamaal palju vahvam ja mõistlikum olevat. tavaliselt kipub ka odavam olema :) ja kahju on ainult sellest, et peole ei saand minna. vanaema poole ööni üksi jätmine oleks olnud liig mis liig. kokkuvõtvalt aga - lõpp hea, kõik hea. augustis siis portugali ;) annushka, nalja hakkab saama!