ÜHES HINGAMINE

olen hingest kantud ja südamepõhjani liigutatud. olin vana skeptik nagu ikka. pärast kuid välismaal elamist olen ikka ja aina arvanud, et Eesti mulle ei meeldi ja minu keskkooli/respublica-aegne patriotism on olnud üks suur liialdus ja lollus. aga nüüd ma pean seda arvamust iseenda sees ikkagi ümber vaatama. nädal, mille nüüd just tantsurahva keskel veetsin oli lihtsalt nii super ja andis aina ja ikka usku Eestisse, eestlusesse, eestlastesse ja iseendasse. tõeliselt müstiline ja imepärane õnnetunne valdab mind. midagi sellist, mida ma ei ole veel tundnud. eile, teisel etendusel pühkisin pisaraid ühes tuhandete ja tuhandete naiste ja meestega siin ja sealpool väljakut... tantsisime nii, et hing väljas, aga elu sees. ja see elu kestab, on ilus, täis emotsioone ja üheshingamist!

tuulevaiksel ööl, tean mis moodi lööb, udukell Su laevaninas, paigal püsib aeg. süda kiirelt lööb, oodanud Sind olen kaua, veidi jäänud veel.... Sulle tahan hüüda juba, VEEL ja VEEL ja VEEL, tuule suund on nord, nüüd on minu kord, teha tormi Sinu südames.

ja mis veel? loeb armastus. see on ainus ja kõik, mis loeb. siin, seal, igal pool, igas asjas. armastus loeb!