PORTUGAL

minu esimene reaktsioon lennujaamast väljudes oli- ma olen koju jõudnud! see oli nii sarnane Iisraelile, see ajahetk mil jõudsin, see kliima, need inimesed. ma ei suutnud lakata endamisi aina naeratamast ja naeratamast, sest ma olin nii õnnelik.
minu eufooria oli aga asendumas õudusega kui mõned tunnid hiljem saabusime oma majutuskohta Batalhas, Casa Rosas do Lena. tegu oli kohaliku rahvamajaga, kus meie majutamiseks oli suur ruum, eraldatud kokkupandava seinaga ning ühel pool magasid mehed ja teisel pool naised. minimaseeritud narivoodites, kõik üheskoos. ruumi meil tõesti polnud, ega ka sooja vett, by the way. ei saa öelda, et 20 naisega ühes toas ööbimine oleks mingi maiuspala, sest kõigil on vaja kogu aeg kädistada. selliste ööõuduste vältimiseks sai meil, noorematel, mõistlikuks tavaks lihtsalt igal ööl kella 5-6 hommikul pidutseda ning siis oli hea rahulik magama minna :) tuleb tunnistada, et ma ei tea, kust see eneria tuli, aga selle nädala jooksul magasin maksimaalselt 4-5 tundi igal ööl. see oli müstika, aga see oli ka elu. see oli lõppematu ood elule kui sellisele, läbi lugematute laulude ja tantsude, jutustamise ja naeru. see oli lõppematu virrvarr emotsioone, mis lubasid nädala aja jooksul unustada kogu elu raskuse, maailma kurjuse ja eestis ootavad kohustused. see oli puhas rõõm selle kõige otsesemas mõttes.
ja muidugi olid siis ka esinemised, mis julgen arvata läksid meil hästi. ekskursioonid, mis pakkusid rõõmsameelset avastamisrõõmu ning erinevad õhtusöögid ja koosolemised nii portugaallaste kui ka türklastega.
see oli kindlasti üks selle suve fantastilisemaid nädalaid :)

7.august, reede. 2009

Kallis päevik! Ma tean, et ma ei ole ammu kirjutanud. Aga ma loodan, et Sa väga ei pahanda minu peale. Mul on olnud lihtsalt raske viimasel ajal, raske leida iseendas neid tunge ja igatsusi, mis mind kirjutama panevad ja mis mind mõnes mõttes üleüldse liigutama panevad, sest vaata, ma olen väsinud. Olen väsinud otsimast, ootamast ja olemast, olen väsinud maailma kärast ja mõttetust jutuplärast. Seda kõikematvat ja hingepõhjani lämmatavat õnnetunnet ei ole ikka veel tulnud. Mõnikord ma mõtlen, et seda polegi olemas. Ja kus on see elude eluarmastus, kus on rikkus ja sära? Kas ma olengi alati valedest asjadest unistanud, valedel radadel käinud, valesid asju teinud?
Tegelikult, kallis päevik, olen ma vist seetõttu ärevil, et jooksin üleeile tänaval sülle maailma kõige kaunimale noormehele. Ma ei ole teda kunagi varem näinud ja vist ei näe ka enam kunagi, aga see hetk oli müstiline. Ma vaatasin teda ja tundus, et maailmas ei olegi enam olemas midagi paremat ja ilusamat, kui see silmapaar... Tema vist möödus aga minust tähelepanuta, oleks rumal ka arvata, et selline meesterahvas minusugusest tüdrukust võiks hoolida, mind tähelegi panna. Aga hetkeks ma lootsin, lootsin jäägitult. Kuid milleks? Milleks see kõik? Elu on nii raske...


ja minul- minul läheb hästi :) tegelikult on elu lill ja vaateratas, hernetera ja kummikera, lõputu seiklus ja vallatus, silmade sära ja armastus.