7.august, reede. 2009

Kallis päevik! Ma tean, et ma ei ole ammu kirjutanud. Aga ma loodan, et Sa väga ei pahanda minu peale. Mul on olnud lihtsalt raske viimasel ajal, raske leida iseendas neid tunge ja igatsusi, mis mind kirjutama panevad ja mis mind mõnes mõttes üleüldse liigutama panevad, sest vaata, ma olen väsinud. Olen väsinud otsimast, ootamast ja olemast, olen väsinud maailma kärast ja mõttetust jutuplärast. Seda kõikematvat ja hingepõhjani lämmatavat õnnetunnet ei ole ikka veel tulnud. Mõnikord ma mõtlen, et seda polegi olemas. Ja kus on see elude eluarmastus, kus on rikkus ja sära? Kas ma olengi alati valedest asjadest unistanud, valedel radadel käinud, valesid asju teinud?
Tegelikult, kallis päevik, olen ma vist seetõttu ärevil, et jooksin üleeile tänaval sülle maailma kõige kaunimale noormehele. Ma ei ole teda kunagi varem näinud ja vist ei näe ka enam kunagi, aga see hetk oli müstiline. Ma vaatasin teda ja tundus, et maailmas ei olegi enam olemas midagi paremat ja ilusamat, kui see silmapaar... Tema vist möödus aga minust tähelepanuta, oleks rumal ka arvata, et selline meesterahvas minusugusest tüdrukust võiks hoolida, mind tähelegi panna. Aga hetkeks ma lootsin, lootsin jäägitult. Kuid milleks? Milleks see kõik? Elu on nii raske...


ja minul- minul läheb hästi :) tegelikult on elu lill ja vaateratas, hernetera ja kummikera, lõputu seiklus ja vallatus, silmade sära ja armastus.