PORTUGAL

minu esimene reaktsioon lennujaamast väljudes oli- ma olen koju jõudnud! see oli nii sarnane Iisraelile, see ajahetk mil jõudsin, see kliima, need inimesed. ma ei suutnud lakata endamisi aina naeratamast ja naeratamast, sest ma olin nii õnnelik.
minu eufooria oli aga asendumas õudusega kui mõned tunnid hiljem saabusime oma majutuskohta Batalhas, Casa Rosas do Lena. tegu oli kohaliku rahvamajaga, kus meie majutamiseks oli suur ruum, eraldatud kokkupandava seinaga ning ühel pool magasid mehed ja teisel pool naised. minimaseeritud narivoodites, kõik üheskoos. ruumi meil tõesti polnud, ega ka sooja vett, by the way. ei saa öelda, et 20 naisega ühes toas ööbimine oleks mingi maiuspala, sest kõigil on vaja kogu aeg kädistada. selliste ööõuduste vältimiseks sai meil, noorematel, mõistlikuks tavaks lihtsalt igal ööl kella 5-6 hommikul pidutseda ning siis oli hea rahulik magama minna :) tuleb tunnistada, et ma ei tea, kust see eneria tuli, aga selle nädala jooksul magasin maksimaalselt 4-5 tundi igal ööl. see oli müstika, aga see oli ka elu. see oli lõppematu ood elule kui sellisele, läbi lugematute laulude ja tantsude, jutustamise ja naeru. see oli lõppematu virrvarr emotsioone, mis lubasid nädala aja jooksul unustada kogu elu raskuse, maailma kurjuse ja eestis ootavad kohustused. see oli puhas rõõm selle kõige otsesemas mõttes.
ja muidugi olid siis ka esinemised, mis julgen arvata läksid meil hästi. ekskursioonid, mis pakkusid rõõmsameelset avastamisrõõmu ning erinevad õhtusöögid ja koosolemised nii portugaallaste kui ka türklastega.
see oli kindlasti üks selle suve fantastilisemaid nädalaid :)