kihutab, kihutab, vagun suur, sinine. veereb ja igaüht kaugustesse viib...

just siis kui oled mingitel hetkedel hakanud iseendaga hästi läbi saama ja omast arust ka natuke oskad elada, tuleb ikkagi mingi pauk. mina taaskord mõistan, et ei mõista iseennast üldse ning elan jätkuvalt puberteedikuna, olles ühel päeval otsatuna õnnelik mitte millegi üle ning siis järgmisel päeval olen otsatu melanhoolik ja taaskord mitte millegi üle. ja ise veel räägin suure suuga, et oma elu ei ole vaja keeruliseks elada ning asju tuleb võtta nii nagu nad on- ilusad :) ilmselgelt tuleb ikkagi seada teatud piirid iseendale, muidu väljub asi kontrolli alt. ei saa tegelikult ju rääkida sellest lõputust ilus-elust, kui endal pole aimugi, mis see ilus-elu just minu jaoks peaks olema. ei saa rääkida ainult hulljulgest bravuurist, kui pole midagi või kedagi, keda sellele toetada. iseennast tõesti tuleb armastada, aga iseennast tuleks ka aegajalt korrale kutsuda, sest lõputu isekus ei saa olla jätkusuutlik. püüan olla parem, kui olin eile, püüan olla parem, kui olin täna...