minu nädalate, kuude, isegi aastatepikkusele egotripile on tulnud konkreetne ja hirmutav lõpp. ma olen lihtsalt loll. või pigem siiski mitte lihtsalt, vaid täielikult, otsatult ja lubamatult rumal. ma ei saa aru, kuidas ma ometi ennast nii lõdvaks olen lasknud, et ma ei kontrolli enam iseennast ja oma tegusid, et ma ei loe mõttega asju, mida ma peaksin lugema; ja et ma ei süvene asjadesse, millesse mul on VÄGA SUUR kohutus süveneda. ma olen iseendas otsatult pettunud ja mind tuleks asumisele saata, oma tegude üle järele mõtlema. olen praegu sügavas-sügavas poriaugus. mul on valus ja paha ning mind oleks vaja nuhelda. ootan hirmuga järgnevat...