olen iseenda lõputul otsingu teel. nüüd jälle rohkem kui kunagi varem, tean, et ma pean ikka ja jälle otsima, otsima, otsima. võibolla kunagi leian, ehkki suure tõenäosusega mitte, aga ma pean jätkama seda Kolgata teed, vastasel juhul kahetseksin igavikuliselt, et miks ma vähemalt ei püüdnud. ja seda kõike saan ma teha ainult ja ainult üksinda, iseenda sees, iseendaga vaieldes, iseennast nahutades ja sealsamas hetketi õnnitledes. inimesed kiidavad kole vähe nii ennast kui ka kõiki teisi. inimesed armastavad vähe. inimesed on ära uppunud tehnoloogilis-kiiresse materiaalsesse maailma ning ei suuda ennast selle mugavusest välja raputada, et keskenduda kõigele sellele, mis on tegelikult oluline- sisemine sund ja püüd olla veel suurem ning müstlisem ning teha veel suuremaid ja kaunimaid asju; tuleb ennast väljendada igapäevaselt nii vaimselt, füüsiliselt kui ka kunstiliselt ja otsatult taga ajada elu kaunishetki! ning lõppude lõpuks tuleb leida kontakt sisemise minaga ja keskenduda selle igakülgsele rikastamisele. oh kõik need mõtted, mõtted, mõtted! olen teid igatsenud, teist undki näinud, teie koputusi aju tagumises kolbas kuulnud ning liiga kaua teid ignoreerinud. aga nüüd ma olen siin ja tegelen Teiega ja valutan ning sealsamas rõõmustlen koos teiega! maailm on suurepärane, mitmetahuline süsteem ja ma tahan sellega tegeleda!