spontaansus on tulnud minu ellu tagasi! olin liiga kauaks laskunud mugavasse igapäeva-elu rutiini ning liiga kaua hullumeelseid emotsioone endas tagasi hoidnud või mingitesse hingesoppidesse ära peitnud. nüüd olen need avastanud taas! mu süda on nii avali neil päevil! ma tunnen meeletuid emotsioone näiliselt tavapärastest aga sisemuses sügavatest tegemistest ja olemistest. või nagu Melker Melkersson Varesesaarel avastas- " küllap on elu üks kahtlemata kaval asi oma pidevate käänakutega, ühel hetkel on silmavesi ja hammaste kiristamine, järgmisel hetkel tulevad kõige puhtam rõõm ja kõiksugu jumalikud asjad". nii on, mu sõbrad!

täna istusin pärast üsna mannetut esmaspäevast tööpäeva oma vaimustavas pisikeses köögis ning nautisin äärmiselt lihtsat, aga maitsvat kartuli-õhtusööki. lisasin taldrekule ka törtsu magustshilli kastet, ometi teades, et ma teravat ei armasta.. ja kõrvale klaas punast kuiva veini ning seejärel armsalt lihtne Tjorveni ja Melkerssonide maailm. nii kaunis oli! edasi viis mind tee Maria Listra ja Hanna-Liina Võsa jõulukontserdile. tundsin juba möödunud nädalal erinevate reklaamide saatel, et sel aastal on vaja minna kirikusse jõululaule kuulama. küll mul on hea meel, et ma sellest emotsioonist kinni hakkasin! sest taaskord, äkkmõtted hetkeliste tundmuste saatel on need kõige õigemad! veendun selles neil päevil üha rohkem ja rohkem! see kontsert oli nii kaunis! ma ei suutnud lakata iseenda sees naeratamast ning samaaegselt pisaraid pühkimast!

ja need pühad. need olnud jõulupühad! neli päeva otsatuid emotsioone taaskord. alustades kolmapäeva õhtusest Püssirohukeldrist, jätkudes 24nda kuuse ehtimise, küünlasäras surnuaia, jääkülma kiriku ning õega lauldud jõululauludega. järgmisel päeval tuli jõulumehe kostüüm selga tõmmata ning vahva perekondliku seltskonna saatel toredat meest etendada. sealt edasi rakvere peoavarused ning alati geniaalne Madli. jeesus, kui kaua ma polnud teda näinud ja jeesus, kui hea, et ma teda nägin! laupäev eksitas mind Roela Rahvamaja 40.juubelile, kus barista oskused tuli taaskord proovile panna. nägin ka korralikku tantsuetendust vana hea esteetika- ja tantsukooli esituses (kus ma ise olen muuseas kolm aastat õppinud ja isegi tiitleid sealt üles korjanud ;) fa-fa-faa- teinimiss, eksole). kaunis, mu sõbrad, kaunis on elu. ja mul on tunne, et veel kaunimaks läheb, sest ma avasin ennast taaskord kogu ilmaelu kullale ning see tahab mind ka vastu võtta! KUMMARDUS!