kihutab, kihutab, vagun suur, sinine. veereb ja igaüht kaugustesse viib...

just siis kui oled mingitel hetkedel hakanud iseendaga hästi läbi saama ja omast arust ka natuke oskad elada, tuleb ikkagi mingi pauk. mina taaskord mõistan, et ei mõista iseennast üldse ning elan jätkuvalt puberteedikuna, olles ühel päeval otsatuna õnnelik mitte millegi üle ning siis järgmisel päeval olen otsatu melanhoolik ja taaskord mitte millegi üle. ja ise veel räägin suure suuga, et oma elu ei ole vaja keeruliseks elada ning asju tuleb võtta nii nagu nad on- ilusad :) ilmselgelt tuleb ikkagi seada teatud piirid iseendale, muidu väljub asi kontrolli alt. ei saa tegelikult ju rääkida sellest lõputust ilus-elust, kui endal pole aimugi, mis see ilus-elu just minu jaoks peaks olema. ei saa rääkida ainult hulljulgest bravuurist, kui pole midagi või kedagi, keda sellele toetada. iseennast tõesti tuleb armastada, aga iseennast tuleks ka aegajalt korrale kutsuda, sest lõputu isekus ei saa olla jätkusuutlik. püüan olla parem, kui olin eile, püüan olla parem, kui olin täna...

ma võin olla hetkel suurte muutuste lävepakul. ma lihtsalt ei tea, kas ma julgen need läbi teha. aga kõik eeldused on olemas. võimalusi veel mitte muidugi. aga eeldused, soovid, tunded. igalt elurindelt on esile kerkinud nii palju uusi võimalusi, tuleb neist ainult kinni haarata. tuleb ennast lahti kiskuda mugavast igapäeva rutiinist ja hakata elama. nüüd ja praegu, tõeliselt, tundega, isiklikke soove ja vajadusi täites, lõputult elu iluga kaasa lauldes, rõõmsate tunnete kannal tantsides. tuleb nii elada, et kui iseennast kõrvalt vaataks, siis naerataks laialt, sest see inimene oleks inspiratsioon ja eeskuju. ma ainult ei tea, kas ma suudan ja jõudu leian...

minu nädalate, kuude, isegi aastatepikkusele egotripile on tulnud konkreetne ja hirmutav lõpp. ma olen lihtsalt loll. või pigem siiski mitte lihtsalt, vaid täielikult, otsatult ja lubamatult rumal. ma ei saa aru, kuidas ma ometi ennast nii lõdvaks olen lasknud, et ma ei kontrolli enam iseennast ja oma tegusid, et ma ei loe mõttega asju, mida ma peaksin lugema; ja et ma ei süvene asjadesse, millesse mul on VÄGA SUUR kohutus süveneda. ma olen iseendas otsatult pettunud ja mind tuleks asumisele saata, oma tegude üle järele mõtlema. olen praegu sügavas-sügavas poriaugus. mul on valus ja paha ning mind oleks vaja nuhelda. ootan hirmuga järgnevat...