päike loojus sellel õhtul teisiti. õieti oli see ka eelmistel õhtutel olnud teistsugune, aga tüdruk ei tahtnud seda märgata. ta nägi neil päevil maailma üldse valikuliselt. uitas tänavatel ning ei pannud tähele, kuidas kodutu laps pisaraid palgeilt pühkis. sulges koduukse,märkamata ruumi nurkadesse kogunenud tolmurulle. pani küünlad põlema, ilma et oleks vajanud valgust ja soojust. kuulas muusikat, jälgimata laulu üdini kurbi alatoone. ja ometi oli midagi väga valesti ning sellel õhtul ta murdus ja hakkas ühtäkki kõike nägema. ta ei näinud ainult kodutuid lapsi, vaid ka nende emasid. ta ei lugenud kokku mitte ainult pühkimata tolmurulle, vaid ka laenurkadesse kogunenud äblikuvõrke. ta süütas lugematutel hulkadel küünlaid ja ostis kokku suuri-suuri roosikimpe. ta valis plaadiriiulilt ainult ja ainult trööstituid laule ning üürgas pisaratevoolul neile kaasa. ta oli õnnetu. ehkki ta teadis, et tal pole selleks vähimatki põhjust. tal oli tegelikult kõik ja rohkemgi veel, sest tal oli tema ise. tema ise oma lõppematu armastusega maailma vastu ning see maailm armastas ka teda. ja ikkagi oli ta kurb. ta hakkas mõistma seda kummalist naabritüdrukut, kes hommikuti postkasti kõrval lootusetult seisis ning tühja kirjakasti ainiti piidles. ta sai aru sellest noormehest, kes kohvikus kuuma aurava teetassi kõrval luuletusi kritseldas. ta märkas kolleegi, kes õhtuti arutuid tunde oma laua taga veetis, kui kõik teised olid juba lahkunud. ta nägi ema, kes lapsega trollist mahajäänuna sorkis saapaotsaga lumehanges. ennekõike aga nägi ta iseenda peegeldust, kus naeratleva suu taustal mänglesid tumehallides silmades valamata pisarad. ta nägi seda kõike ja ta teadis, et temas mässavad tunded, mida ta varem polnud kohanud. ta tahtis sellest kõigest aina rohkem ja rohkem teada, kuid mõistis, et talle pole selleks antud aega. ta süütas veel ühe küünla, sättis vaasis kohale mõne roosi ning pani plaadimängijasse järjekordse kurbloo. kui juba, siis juba. järgmisel päeval aga, tõusis päike teisiti...