päike loojus sellel õhtul teisiti. õieti oli see ka eelmistel õhtutel olnud teistsugune, aga tüdruk ei tahtnud seda märgata. ta nägi neil päevil maailma üldse valikuliselt. uitas tänavatel ning ei pannud tähele, kuidas kodutu laps pisaraid palgeilt pühkis. sulges koduukse,märkamata ruumi nurkadesse kogunenud tolmurulle. pani küünlad põlema, ilma et oleks vajanud valgust ja soojust. kuulas muusikat, jälgimata laulu üdini kurbi alatoone. ja ometi oli midagi väga valesti ning sellel õhtul ta murdus ja hakkas ühtäkki kõike nägema. ta ei näinud ainult kodutuid lapsi, vaid ka nende emasid. ta ei lugenud kokku mitte ainult pühkimata tolmurulle, vaid ka laenurkadesse kogunenud äblikuvõrke. ta süütas lugematutel hulkadel küünlaid ja ostis kokku suuri-suuri roosikimpe. ta valis plaadiriiulilt ainult ja ainult trööstituid laule ning üürgas pisaratevoolul neile kaasa. ta oli õnnetu. ehkki ta teadis, et tal pole selleks vähimatki põhjust. tal oli tegelikult kõik ja rohkemgi veel, sest tal oli tema ise. tema ise oma lõppematu armastusega maailma vastu ning see maailm armastas ka teda. ja ikkagi oli ta kurb. ta hakkas mõistma seda kummalist naabritüdrukut, kes hommikuti postkasti kõrval lootusetult seisis ning tühja kirjakasti ainiti piidles. ta sai aru sellest noormehest, kes kohvikus kuuma aurava teetassi kõrval luuletusi kritseldas. ta märkas kolleegi, kes õhtuti arutuid tunde oma laua taga veetis, kui kõik teised olid juba lahkunud. ta nägi ema, kes lapsega trollist mahajäänuna sorkis saapaotsaga lumehanges. ennekõike aga nägi ta iseenda peegeldust, kus naeratleva suu taustal mänglesid tumehallides silmades valamata pisarad. ta nägi seda kõike ja ta teadis, et temas mässavad tunded, mida ta varem polnud kohanud. ta tahtis sellest kõigest aina rohkem ja rohkem teada, kuid mõistis, et talle pole selleks antud aega. ta süütas veel ühe küünla, sättis vaasis kohale mõne roosi ning pani plaadimängijasse järjekordse kurbloo. kui juba, siis juba. järgmisel päeval aga, tõusis päike teisiti...

ma tean et ma midagi ei tea
ma tean et ma midagi mõnikord ei tunne
ma tean et ma pole see kes ma arvasin et ma olen
ma tean et maailm pole alati see mis ta näib
ma tean et inimesed ei tea mis nad tahavad
ma tean et me vahel näeme vaeva asjatult
ma tean et mul olen olemas alati ainult mina ise
ma tean et ma mõnikord ei tahagi enam midagi
ma tean et iga hetk on uus ja lootustandev
ma tean et mõni teine hetk tambib maasse
ma tean et tunded on kõikvõimsad
ma tean et iga hetk ei too seda mida me tahaksime
ma tean et ma ei saa inimestele pakkuda seda mida nad ootavad
ma tean et inimesed ei saa minule seda pakkuda mida mina neilt ootan
ma tean et pidev tegutsemine saab aidata üle olla maailma absurdsusest
ma tean et on olemas palju häid raamatuid
ma tean et olemas palju tantsimata tantse
ma tean et lahtise suuga laulupeod on fantastilised
ma tean et gin toonikuga on alati omal kohal
ma tean et punased küüned loovad meeleolu
ma tean et küünlad ja elavad lilled on kodus ilusad
ma tean et sigaret on mõnikord asendamatu
ma tean et mõnikord tuleb iseendast üle olla
ma tean et teistest inimestestki tuleb üle olla
ma tean et armastus teeb haiget
ma tean et ma ise teen haiget
ma tean et ma ise saan haiget
ma tean et ma midagi ei tea