kuna ma olen nüüd pea nädal aega haige olnud, siis pole millesti kirjutada.

PÜHKIGE ISE!

10 asja, mida peab naistest teadma

By Jelizaveta Bojarskaja

1. vaga vesi, sügav põhi- see käib eeskätt naiste kohta.
2. ärge pidage kergemeelseks naist, kes esimesena ütleb "ma armastan Teid."
3. naine armastab alati tugevamini kui mees.
4. hoolimata soovist liidri rolli täita ja edukas olla, on naise tähtsaim karjäär olla ema ja naine.
5. isegi kõige raudsem leedi tahaks maailmas kõige rohkem olla nõrk ja abitu.
6. samuti nagu mehed, kardavad naised suhtes kõige rohkem olmet ja harjumust.
7. alati on lihtsam võita seda, kes on kõrval ja lähedal. palju raskem on võita huvitava, sügava ja targa naise tähelepanu. seepärast ei tohi laisk ja etteaimatav olla.
8. keegi ei suuda kunagi mõista, mida naine tahab ja mida ta mõtleb.
9. üks väheseid asju, milles naine mehele alla jääb, on oskus anekdoote rääkida ja süüa teha.
10. ja mis kõige tähtsam: maailma, armastuse ja perekonna päästab ainult huumor.

feliz navidad

kõigepealt ma tahaksin paar rida pühendada spordile- nimelt on meie ellu tulnud sulgpall. oleme usinalt ennast iga-nädalaselt saali poole seadnud ja reketitega palli tagunud. või vähemalt minu puhul on tegu pigem sellise tagumisega. mu partner on teatavasti kõrgesti haritud ja harjutanud sulgpallikunn. muidugi ta on kunn veel väga paljudes küsimustes. ja mõnikord küündin mina tema printsessiks :) aga kokkuvõte on see, et me teeme sporti ja see on positiivne!

siis loomulikult aasta üks suursündmustest- pääsukeste jõulupidu. ohhhhh, mis seal kõik tehti!!! õnneks on videomehed ja naised kõigiti usaldusväärsed (või ma vähemalt loodan seda) ning reporterisse me ilmselt ei satu. ehkki materjaaali oli oi-kui-palju. etteasteid jagus väga palju ja igale maitsele! kõik olid rõõmsad ja rõõsad- valiti oma superstaar, parim maskimees, ristiti ära uued rebased. üritus oli timm ja suur kummardus kogu pääsu-perele!

laupäeval juhtus nii, et Viru-Jaagupi line-tants sai 10. aastaseks ning asutaja-veteranina olin samuti kutsutud sellele üritusele. ja mõni tants isegi tuli meelde! ja kui nii juhtus, siis sai põrand pooleks tantsitud ja lääneviru tasakaalukad ja tagasihoidlikud provvad ära hirmutatud. olete ju näinud mind küll mõnikord tantsimas- see on esmavaatajatele ikka shokeeriv. näiteks minu isiklik kuningas arvas mind esmakordselt tantsimas nähes, et ma olen hull. ma ei ole muidugi veendunud, et ta nüüd teisiti arvaks. ehkki ma olen püüdnud talle korduvalt selgeks teha, et inimesed peavad mõistma, et ma olen kas äge või äge.

pühapäeval pidasin sünnipäeva kodustega. ikka on ju normaalne, et tähtis 27/28 - ma ei suuda kuidagi oma vanusele täpset vastet hetkel leida- häälipäev peetakse ära 3 nädalat varem. käsi püsti, kes on 27/28 ajal sama ei teinud! mis, ainult 1 käsi?!? te petate mind! sünnipäev ise oli üks pikk ja piinarikas näljunemine. süüa ei olnud absoluutselt! ema tegi ainult ahjus kala, lavashirulle, kalasalatit, lillkapsaid, seeni, kartulit, kodust suitsusinki ning vanaema tõi ainult rosoljet, sülti, kartulisalatit ja napooleoni kooki. kõht oli pärast nii tühi :(

ja kui vara traditsioon juba algatatud sai, siis tegime naistega jõuluka ka eile ära. alustasime kultuurspordiga ikka :) käisime harju mäel uisutamas. jäin püsti! ja alex (tuntud ka kui tõmmu briti saarte mees) osutus uisumeistriks! näiteks marek (tuntud kui põhjamaine eesti mees) jäi talle ikka kõvasti all- põhjus võis muidugi ka olla selles, et ta oli esimest korda usikudel.... aga samas- mis vabandus see ühele põhjamaa mehele on!!! edasi liikusime nunnesse jõulupraadi sööma- kõik oli imehea! ja suurte jõulusöömingutega peaks nüüd selleks aastaks ühel pool olema ;) ka nii paar nädalat varem. tundub, et ma olen täiega andekas sel aastal ;) ohh ja muidugi - alati kui pepleriinid kokku saavad, siis tuleb toredaid heietuse lugusid tartu teemadel ja jalakeerutusi retromussi saatel. nice. PLUSS- meil on kodus nüüd piljardilaud, mis samuti sai korralikud ritsed eile. see pagana briti saarte Alex on lisaks ka piljardikunn! mina ei tea, ta vist oskab kõike!

ja mis veel- kas tervitada saab?

paluksin tervitada oma kuningat!

ETENDUSED

niisiis- eelmisel reedel me käisime vaatamas seda Grapsi etendust, Tartus, sest no arvasite õigesti ära- mujal seda ju ei näidatagi :) igal juhul Laia tänava võimlast me end 2.12 leidsime- muuseas ülikooli ajal käisin ma seal aeroobikas. ja üle tänava asuvas botaanikaaias sai suur osa bakatööst valmis kirjutatud- minu õppejõu poolt :))))
aga tagasi etendusele- täitsa mõnus oli. minu teadmised raudmehest ei ole, st ei olnud enne reedet, teab mis laialdased, aga etendus ise võimaldas sellega ajapikku kenasti kohaneda. müüdud kava oli ka selles mõttes igati omal kohal, et erinevalt tavapärasest paber- hunnikust, kus on palju värvilisi pilte ja muud paska, siis see oli must-valge ning rääkis täpselt sellest, mida vaja- grapsi elust. suurmeistrist endast jäi selline naiiviku mulje ning hilisemates vestlustes teda tundnutega (kelleks siinkohal on peamiselt järgmisel päeval ühes tallinna kesklinna korteris meid vastu võtnud meelelahutus- legendaar) see arvamus leidis ka kinnitust. niisamuti nagu ka see, et ta oli heasüdamlik, pöörane ja aeg-ajalt ülevoolav. näitemäng ise oli kõigiti meelt lahutav, nii nagu ka ülejäänud õhtu tartus, mis viis meid erinevatesse lokaalidesse alustades Pierre'st ja Püssirohukeldrist ning lõpetades traditsioonilise Zavoodiga( mis muidugi ei ole lokaal). lihtsalt kultuurielamuse mõttes sai sealt läbi käidud, sest kõik teavad, et ma seda kohta ei armasta.

esmaspäevane "the rise and fall of estonia" kõigiti meelt lahutav ei olnud. samas me olime terve etenduse kohal ja ei lahkunud, seega kompliment siiski no'le siinkohal tuleb teha (teadmiseks siis, et enamikelt no etendustelt me oleme pärast esimest poolaega lahkunud). muidugi oli seal ühiskonnakriitikat selle kõige ehedamas võtmes ja loomulikult seda on vaja, aga kas see peab nii võigas olema, nii labane, nii kehavedelikke eksponeeriv (nagu no puhul ikka)? et muidu ei jõua kohale või? JÕUAB KÜLL! korralikku kriitikat on võimalik teha sõnaosavate repliikidega- selleks ei pea nägu salatikaussi panema. ja mis on saanud antiiksest taotlusest lahutada inimeste meelt komöödiate-tragöödiate näol? nääh, ma ei usu, et ma enam neid ilamokkasid vaatama lähen.

skoor pärast möödunud ülenädalavahetust:
yess33 vs no99- 3:1

KES TEEB, SEE JÕUAB

et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et pärast Iirimaalt naasmist on olnud väga sisutihe aeg. mitte et muul ajal oleks sisuvaene, aga nüüd kohe eriti :)

ülemöödunud reedel pidasime oma suurepäraste töiste saavutuste auks suure peo maha. tegu tõenäoliselt ühe vägevama peoga ever ja mitte ainult selle pärast, et ma korraldusele käe alla panin või Pääsukestega esinesin, vaid ikka selle pärast, et kõik nautisid asja sajaga :) ja see on ju puhas rõõm!
laupäeval suundusime isa 50.jubileumile Treillmannide manu, kus erakordselt suur seltskond sugulasi ennast näole andis. eks ma ise muidugi olen teada-tuntud kehvsugulane oma ebastabiilse kohalkäimise poolest, aga sel korral võin küll iseendale pai teha ;) ja teistele muidugi ka!

esmaspäev leidis meid Kaisa sünnipäevalt- rõõm tõdeda, et Londoni kirevelust on ta leidnud tagasitee meie juurde ja saame teda nüüdsest palju tihemini näha :) ainult positiivsust jagub ka tema uuele kodule noole tänaval, mis nägi tõeliselt nummar välja :))) ja kõik need kaunid naised, kes seal olid- muahhh!
kolmapäeval olime kutsutud ühe koostööpartneri poolt eestimaisesse Kaera-Jaani restosse, mis laual õilmitsenud eelroogade taustal andis lootust suursuguseks söögielamuseks. kahjuks nende eelroogadega filigraansus ka lõppes. pearoana minu taldrekule prantsatanud räimelasanje ja magusroana kama-tiramisu kõlasid küll oma ebatraditsionaalsuses äärmiselt eksootiliste ja seksikatena, kuid maitse sarnast eufooriat ei tekitanud. aga kokkuvõttes tasakaalustas meeldiv seltskond ebakõlad ning õhtu oli meeldiv.

neljapäev-reede leidsid mind Jurmala spa'st, mis on täitsa tibens-tobens lõõgastus-place ning andis igati soodsa eelduse nädalavahetuseks Mäetaguse spa's. igasse aastasse peaks mahtuma üks eriti pikk spa-puhkus, eriti kui see võimaldab üle vaadata veel kaks erinevat riiki :P
lisaks pakkus laupäeva hommik pisut ekstreemse kogemuse alutaguse tuubirajal, kus hüplesime kummirõngastes kohati isegi liiga ohtlikult- kuid ainult 1 rada tingis selle, et üle 5 korra me eriti alla sõita ei viitsinud. pärastlõunal leidsin end mäetaguse kõige rängemate kätega massööri väevõimust, mis kokkuvõttes ei olnudki nii hull, ehkki vahepeal üsna valus ning vesisulistamisele spas järgnes kontsert Jõhvi vägagi ilusas concert hall'is- see on tõesti väga kaunis! kuulasime maestro klasi juhtimisel klassikalise ilma suurtegijate beethoveni ja mozarti teoseid.
pühapäevane tagasirännak leidis meid traditsioonilisel ida-viru kaunis-pankrannikul valaste juga kaemas (seal on vaateplatvorm katki läinud :( ), edasi põikasime läbi tuhamägede vahelt ning padaorust, vaatasime üle kunda hüdroelektrijaama ja kalvi mõisa, mis kahjuks oli ka kinni :( ja siis hakkas vihma nii meeletult sadama, et me enam peaaegu midagi ei näinud.

eile ootas meid rõõmus seltskond jalgpallihuvilisi nukuteatris, kus herr pohlak väga avalalt oma olemust ning armastust jalgpalli vastu avas. vastakaid tundeid tekitab see inimene. aga võibolla ongi vaja sellisele kohale vastakat inimest - ma ei tea. igal juhul 9 juhul 10st- ma ei usalda inimesi, kes üldse napsi ei võta ja lennukiga ei sõida ta ka (üldse!!!)ning õhtuti sõidab alati koju- Sõrve säärde Saaremaale. veelkord: kummaline ja vastuoluline mees. loeng-arutelule järgnenud oksjon ei pakkunud sel aastal selliseid emotsioone, nagu eelmisel aastal, aga samas ma ka ei ostnud sel aastal midagi :))) muidugi oksjoni-võõrustaja tegi seda küll vist esimest korda elus: horriblee- pean vist järgmine aasta ikka ise püünele ronima ;) aga muidu- tore õhtu.

üldse on tore, kui kogu aeg on tore ja enamasti on tore, kui on palju toredaid tegemisi. muidu vist ei jaksaks tegelt väga, jookseks iseenda sees täitsa korralikult kokku vedeledes kuskil diivanil, seedides ja kirudes tund-tunnilt läbi rumalaid päevajuhtumeid, tunneks pahameelt kaaskodanike absurdustest ning unustaks ära ilmailu kogu selles täiuses, mida ta tegelikult pakub, kui Sa ainult oskad vastu võtta...

panso ja iirimaa

enne laupäeva ülivarajast õhulendu iirimaale, käisime draamateatris vaatamas tükki panso. ilmselt on see nimi piisavalt tuntud, nii et ma ei pea rääkima, kellega tegu. tükk ise oli huvitav ja keeruline üheaegselt. alguses läks päris palju aega, et aru saada, mis üldse toimub. etendus oli kokku kombatud kolmest erinevast elusituatsioonist, mis kahtlemata suurmaestro tegemisi-olemusi-panust iseloomustavad. kui ma aru sain, mis toimub, siis oli juba lihtsalt huvitav. eelkõige üllatas muidugi malmsteni roll nimitegelasena- ilmselgelt on tegu väga mitmekülgse näitlejaga, kes ei ole lihtsalt jälle üks ilus näolapp. kiidan!

no ja siis iirimaa. mõnus oli. tõesti. toit oli palju parem kui belfastis. bussiekskursioon oli mõnevõrra nõrgem. aga kokkuvõttes oli 3 päeva toredat tegutsemist, mis viis võibolla liigagi hästi argirutiinist välja, nüüd on kehva tagasi olla. kiirülevaade ka:
- glendalough keunismaastik, sh järv the great
- kilkenny vanaajaküla, sh übervägev kindlus
- traditsiooniline iiri muusika-tantsu õhtu, sh lord of the dance'i hakatised
- mingolf
- shopping&sushitrain
- johhnie fox's pub- kui iiri kõrgeim ja kuulsaim, sh kuulsate külaliste osakaalu poolest
- dublin vaatamisväärsused
- guinnessi õlletehas ja omandatud perfect pint kallamise oskus
- jalka, minu elu siiani suurimal statkal

INTENSITY

esmaspäev algas Mirelle Mathieu kontserdiga. me küll olime seal ainult esimese vaatuse (kuidas muidu üldse saab kontserdil vaheaeg olla?!?), aga sellest hoolimata võib nimetada meeldivaks kogemuseks. silmaringi avardas küll kõvasti ning prantsuse-keelseid laule ei ole ma kohe päris kindlasti mitte kunagi nii pikalt ühtepanu kuulanud. kõige huvitavam oli loomulikult publiku vastuvõtt, kes iga laulu järel tassis primadonnale sületäite kaupa lilli lava äärde kokku. proua haaras need viimseni omale sülle ja toimetas hellalt oma lillepoisile, kes oli küll juba väga väärikas eas härrasmees, aga minu silmale näha olevalt küll ühtegi teist funktsiooni ta ei kandnud. külm õhtuõhk soodustas pärast kõlejahedat suurhalli vaimu- ja meeltekosutust otsima clayhillsis, kus avasime ametlikult hõõgveini hooaja.

teisipäeval käisime wine library's, mis sisuliselt on kvaliteetveini pood meie õuel! ei tea, miks küll siiani oleme ainult 24tunni kiirpoodi kasutanud ja mõnel korral sealt ka veini soetanud...

aga veiniselt nädal jätkus- kolmapäeval seadsime end pisut suurema seltskonnaga sisse hubasesse gloria keldrisse, kus voolava jutuga weinmeister meid meeldivate maitsete ja huvitavate juttudega kõigiti veetles ja rõõmsa ning rahulolevana tundma pani. hilisem kokteiliduo jätkus mollys jalkalainel.

neljapäevane kiirtööpäevak oli eelsoojenduseks traditsioonilisele trenniõhtule, mis aga kogu oma tegelikkuses lõpuks vormis megaintensiivseks reedeks, mille polnud ei otsa ega äärt, algust ega lõppu, vahet ega pausi. veedelnud päeva koduseks muutunud nõukariruumis oli õhtune kolmiküritus sellele igati väärikaks punktis. ma ei tea, mis neil telekanalitel sel aastal viga on, aga nad kõik teevad oma üritusi siis kui mul on veel mitmes muus kohas vaja olla. nii juhtus ka tv3 sügise õhtugalaga. jooksin sealt pärast nappi tunnikest armsaks saanud kalamajja, kus maailma koge ägedamad naised hummust ja gini maitsesid. arvatagi, et sealt lahkumine ei olnud pikkadeks õhtutundideks plaaniski. ometi jõudis oodatust varasemalt kohale varajane hommik, mis lausa kisendas klubivisiidi järele ning nii ka vabankist ennast lõpuks leidsin. seal oli as crowded as ever ning lühiajalise eufooria sulamisel oli kõigiti mõnus ennast intensiivnädala lõpuveerel magusasse madratsisse suruda ning ning silmad sulgeda.

SIIT JA SEALT

olen jällegi laisk olnud ja ei ole viitsinud midagi kirjutada. inimene on üks loll ja laisk loom, aga õnneks olen ma sellest juba ammu aru saanud ja sellega isegi teatud osas leppinud, seega pole põhjust antud küsimusel pikemalt peatuda, et miks ma alles nüüd kirjutan asjadest, mis on juhtunud juba nädal aega tagasi. nagu ei ole sageli mõtet peatuda ka muudel asjadel, mis on tehtud valesti või hilja või jäänud üldsegi tegemata, sest nagu öeldud on inimene üks loll ja laisk loom, kes peaasjalikult tegeleb oma ihade ja soovide rahuldamisega. kuna minul isiklikult ei ole sellise 'tegevusloome' vastu midagi, siis peaksin vähemalt ideaalis olema saavutanud pikaajalise ja kestva hingerahu (truly?!? - yeah, right!!! :))

eelmisel nädala viimasel päeval leidsime ennast traditsiooniliselt kanal 2 stuudiost, kus salvestati Eesti läbi aegade ühte kõige hitimat saadet "tantsud tähtedega" ja kuigi ei see aga ka suur hulk muid eesti produktsioone ei kuulu minu igaõhtusesse ajakulutamise arsenali, oli siiski kõigiti meeldiv õhtupoolik seal peaaegu-kaamerate-ja-prozede keskel. isiklikult olen üsna veendunud, et antud saade on üleüldse kõige tõenäolisemalt asi, mida võib ka nimetada vägevaks telesaateks. loomulikult oli apsakaid ja halekoomilisi hetki ( nt siis kui kohtunik pr K oma 'vägeva' käekotikesega stuudiosse sisenes, preili naissaatejuht puterdas, härra saatejuht tegi oma oh-kui-vaimukaid-mitte-naljakaid-nalju jne), oli siiski tunduvalt rohkem ilusaid ja säravaid hetki, emotsioone selle sõna kõige paremas tähenduses, naeru ja nalja, särtsu ja vürtsi. mulle meeldis ja ei olnud seda süva-piinlikkuse momenti, millelt olen tabanud ennast siis kui tele-ekraanilt on vastu vaadanud erinevate reality'te tegelased, mille jooksul käib küll külm jutt üle selja- et kas siis sellised me tõesti olemegi?!? päris kindlasti kõik meist mitte ja seda on hea teada ;)

tele-glamuuri maailmast maandusime kolmapäeval üsna ränga põntsuga eesti filmimaailma. "Idiota" oli plaanis. no eesti film selle kõige eesti filmilikumas tähenduses. mul oli pool aega nii uni, et piinlik-piinlik. aga ma ei suutnud sügava hingestatusega laskuda nendesse puude-udude-postide-tänavate-okste 5-minutilistesse kaadritesse. no tõesti ei suutnud! samas muidugi see ei olnud üllatus- vastupidi, see oli eesti film oma kõige omasemas mahlas. aga ma ei ole veendunud, et eesti inimesed seda mahla tegelikkuses armastavad, ükskõik siis kui üllad ei ole olnud need mõtted, mis nende rezissööride peades on olnud. teame ju küll seda imetajate eluloogikat, alustasin käesolevat peatükki sellest, ilmselt ei ole seda nii keeruline mõista. või siiski?

selles mõttes oli laupäeval tartus vaadatud "rumm ja viin" küll kõigiti tõepärane ja aus. mis sest et ott sepp esitas iirlasest Michael'i ja mitte eestlasest Mihklit, aga teema oli ju universaalne. teema on see, millest me kõik ideaalselt aru saame ja mida ise võib-olla liigagi tihti üle elame. teate ju küll neid hullumeelseid õhtuid "õlu ja terav-õlu ja terav- rumm ja viin- rumm - ja viin". sellest see tükk ju rääkiski ja täpselt nii ausalt kui see kõik meie elu on. ja ometi oleks nagu midagi puudu olnud, midagi valesti olnud, midagi inetut olnud. no samas oli ju ka. ja samas ei olnud. igal juhul und mul ei tulnud sel korral- see on juba hea märk. vahepeal oli näitleja usutavusega probleeme. vahepeal oli väga naljakas. vahepeal oli väga kurb. tegelikult oli tore, puhtalt selle etenduse pärast ma kellelgi tartu sõitu ette ei paneks, aga seal olles võib vaadata küll.

ja nädala edetabel
1. tantsud tähtedega
2. rumm ja viin
3. idioot



kui ei teaks, et need kõik on mingis osas kultuuriväärtused võiks arvata, et räägin lihtsalt marulisest nädalavhetusest ;)


cheers!

NOSTALGIA NÄDALAVAHETUS (aka ebaõnnestunud kultuurielamused Balti põhjapoolseima riigi pealinnas)

ärgem laskem ennast pealkirjast valedele jälgedele juhtida- ma ei teinud keemilisi lokke. lõikasin hoopis juuksed üsna kenakesti lühemaks. aga mitte sellest ma ei tahtnud tegelikult rääkida. lugu hoopis selles, et tulenevalt üliägedast teisipäevast, mil sai vägagi väärikalt tähistatud ühte Eesti kõige ajaloolisemat teisipäeva, oli kolmapäev üsna nutune ning samas teades, et nädalavahetusel on vaja ka tööd teha, me väga suurejoonelisi plaane ette ei näinud.

küll aga püüdsime ennast kodust välja ajamisega pisutki meelelahutust leida. reede õhtul sai valikuks "kolm musketäri" ja seda kosmoses (NOSTALGIA). proua piletiletis oli küll pooltest hammastest oma väärikas eas juba ilma jäänud, kuid oskas oma muhedusega teha tuju igati heaks- liiati kui ta pärast kohtade pakkumist meie tõdemusele (saal on ju tühi- ükskõik kuhu istume), ühines meie arvamusega ja kiitis takka, et tõepoolest- istuge kuhu tahate. edasi viis meid tee järgmise vana-kooli meheni, kes pileteid kontrollides neile templi peale lõi "sisenetud". astusime siis suurde kinosaali, kus vaevalt kümmekond inimest oma kohtadel istus ja sisenesime pikemalt ootamata kinematograafia imetabasesse maailma. enne filmi ei olnud ühtegi reklaami! see oli tõeliselt positiivne üllatus- kahjuks see ka ainsaks positiivseks üllatuseks sel kinoseansil jäi. ilma naljata, tegu on maailma halvima filmiga. ma saan aru, et ajaga tuleb kaasas käia ja tänapäeval enam lihtsalt ilusate inimestega asju ära ei tee, aga kas lendavad laevad, mis põgenevad äikesetormi pilvedesse, matrixi kehaväänamise trikid ja laserkiired XVII sajandi aaretekambrites on ikka päris see teema, mis peaks lõimuma algupäraselt romantilise ja seiklusliku romaaniga renessasiõitsengu aastatest- i don't know..

laupäeval läksime Salme Kultuurikeskusesse (NOSTALGIA) vaatama rock-ooperit "Faust". esinejateks K. S. Laste Kaunite Kunstide Kooli õpilased. well, oli rohkem selline Kapa-Kohila kultuurimaja taidlejate moodi asi. kogu etenduse ajaks prognoositud kolmest vaatusest (kestusega 3 tundi) suutsime ära vireleda esimese vaatuse. kogu austuse juures isetegevuslaste vastu (sest eks ma kuulu ju mõneti isegi nende hulka), oli see ikka kohutav. kas ei oleks mõtekam teha midagi lõbusat- on omal ka tore ning pealtvaatajad saavad vähemalt naerda. praegu jäi küll selline pingutatud õuduse mulje- ma ei usu ka, et nendel noorukitel endal väga muhe oli seda tükki mängida.

pühapäeval ei katsetanud me enam endisaegsete kultuuripaleedega, vaid läksime lihtsalt kapten Tenkeshisse (NOSTALGIA) sööma. ei petetud millegagi- kõhu sai kenasti täis! seega täiesti lootusetud me oma ootamatult kokku saanud nostalgiategemistes ei olnudki.

mis veel- jalkapiletid a le coq'le soetatud, minuteid enne selle ummikseisu sattumist. pimedatele vabatahtlikus korras raamat lugemiseks ette võetud. laupäeval 'nimetas' välkamaalaste jalkale kaasa elatud. korrapärasel pääsude trennil käidud. vajalikud tööülesanded sooritatud.

PÕHJA-IIRIMAA- crap food&everchanging weather

olles viimasel ajal sattunud osaliseks Eesti jalgpalli-kultuuris, avanes võimalus sõita koos meeskonnaga neile kaasa elama olulises valikmängus Põhja-Iiriga. seda kui fantastiline oli mäng ja milliseid emotsioone see pakkus eestimaalastele siin ja sealpool vikerkaart, on kõik ilmselt juba paljudest väljaannetest tublide ajakirjanike abil lugenud, mina aga väljendaks oma emotsioone muudel teemadel ka.

söögiga on neil ikka väga kehvasti. need korrad, kus sõime n.ö tõelises iiri pubis/kohvikus/söögikohas (k.a hotelli hommikusöök) olid ikka üsna maitsevaesed- ainus eesmärk saada midagi kõhtu. positiivse üllatuse valmistasid turul hangitud crepe (puhtalt Marsseilles't sisserändaja teene), seafood restorani gurmee-toit (austrid ja pasta) ning vähe peenema lokaali maasikad shokolaadi kastmes (olgem ausad, seda on üsna keeruline tuksi keerata). muuseas sama arvasime me ka pärast mängu tulinäljastena, kui söögikohad ei olnud enam laialdaselt avatud ning otsustasime tänaval pitsa kasuks- see peaks ometi söödav olema iga maailma nurgas. nääääääääääh, wrong again. ever tased jahumaitselise vorstiga looritatud überjalopeno-vürtisegust taignahakatist- well, don't recommend. not at all!!!

kui söögiga oli nagu oli, siis ilma osas- no ei olnud lõpuni meeldiv, aga siiski pakkus teistsuguseid elamusi- uusi elamusi. ilm muutus 5-minutilise intervalliga! siinsamas siras päike, järgnes paduvihm, siis meeletud tuuleiilid, siis jälle päike, siis seenevihm, siis läbilõikav tuul ja siis jälle vihm või päike. kõige erilisemaks aga osutus mängule eelnev päev, mis oli n.ö vaba ning otsustasime selle veeta bussireisil mööda imetabast põhja-iiri rannikut. jõudes keset päeva ühe selle maailmanurga märkimisväärse vaatamisväärsuseni: köissild ühelt maismaa kaljunukilt kõrvalseisva saare kaljunukile- oli ikka tükk tegemist, et ellu jääda :) kõigepealt teekond bussist sillani pakkus meeletut tagant-tuult, lausa lükkas meid eesmärgile lähemale. jõudes sillale, oli ainus soovitus- don't look down ja liigu üle silla nii kiiresti kui võimalik- ainult et see nii kiiresti ei olnudki võimalik ning tuul lükkas ühele ja teisele poole ning silda ääristavatest köitest tuli kinni hoida kümne küünega! jõudes saare kaljunukile oli aga tükk tegu, et end püsti hoida või noh olgem ausad- enamiku ajast me clingisime köie külge või tõesti hoidsime kahe käega maast kinni! aga elamus missugune!! tagasi bussi saatis meid loomulikult võimas vastutuul ühes rahe ja vihmaga, mis viis selleni, et pärast kilomeetrist "jalutuskäiku" olid aluspüksid ka märjad! ja mul olid kõige vägemad kileriided seljas, mida oskasin oma laiaualtuslikust garderoobist kaasa haarata. but you wouldn't say that it wasn't an adventure- it was and a massive one!!!

edasi viis bussireis meid giant's highway'le- mis samuti oli tõeline looduse-ime. merekaldale oleks nagu keegi ladunud korrapäraseid kivihunnikuid, mis ühelt poolt moodustasid justkui jalgtee ühest kohast teise, aga samas olid nagu peoga paika pandud kivi-trepistik. on kaks teooriat- hiiglane ehitas selle või vulkaan uuristas selle. no ilmselgelt hääletaks selle esimese variandi poolt :) aga ka seal rannikupealsel saatis meid vägev tuul, seljas olnud vihmakeep purunes hetkega ning rannasoppi, mis asus kivilasumite vahel tekkis paks kiht merevahtu, mis meenutas vahukooresuppi ning millelt vahutordid lendasid suhu, silmadesse, riietele, taevassse... kuhu iganes. müstiline kogemus! giid/bussijuht, kes meiega sel päeval tuuritas, väitis, et pole kunagi veel sellist ilme näinud- võibolla oli tal ka õigus, bussis istudes ja väljasõitu oodates kõikus sõiduriist nii tugevasti tuules, et tekkis kerge lõbustuspargi tunne... viimati kogesin midagi taolist Austraalias, kui samuti bussireisil rahetormi kätte sattusime. ometi tegu kahe täiesti erineva kogemusega. aga elu üllatab- maailm üllatab- inimesed üllatavad. kuis muidu võiksime täna olla jõudnud olukorda, kus kogu ihu ja hingega elame kaasa õhtul toimuvale Sloveenia võidule Serbia üle..

TRIODE NÄDALAVAHETUS

reede õhtu algas sulnis ja üliõdusas Le Chateu's, kus kulinaarsed hõrgutised ja teeninduslikud tipud jätsid igati kustumatu mulje. edasine tee viis traditsioonilistesse jätkukohtadesse Clayhillsi ja Kehrwiderisse, mis vastavalt turgutasid kas sügisöise jaheduse või vastupidiselt kuuma siseatmosfääriga.

laupäeva kohta saab öelda, et kui mingid toredad plaanid ja peokutsed tekivad, siis ikka kolmekaupa. püüdes täita oma heroilist kõike-suutja taaka, otsustasin ka kolm pakutud kohta läbi rallida. alustasin KUMUst Mait Agule pühendatud üritusest, mille ühe etenduse osatäitjaks oli meie tantsutreener- loomulikult olid Pääsud kõik esipüünel rivis, et seda oma silmadega jälgida. tantsuetendus - Bänd - kandis endas läbi modernse liikumise keele siiski nii palju erinevaid värviemotsioone, et sai nii naerda kui ka hetkeks sügavamasse mõttelõnga vajuda.
edasi jätkasin Liina mõneks-ajaks-farewell-party'ga, kus oli väga palju ilusaid ja tarku naisi, ma olen uhke meie inimeste üle :) ja lõpuks siis muidugi traditional channel 2 party oma tavapärase suurejoonelisuse ja värvika külalis- ja esinejaskonnaga.

ja et nädalavhetus ei läheks lõpuni luhta, leidis päikseline pühapäev meid Tallinna Lauluväljakult, mis oli nii suur ja roheline oma sügiseses vaikelus, millele ometi pakkus pisut aktiivsust rulapark ja citygolf. edasi jalutasime kadriorus, kus lossi sügisene aed oli äärmiselt rõõmsavärviline ja hingekosutust pakkuv ning pargi suuremõõtmelistes sügavustes pesitseb japanese art bridge, mis oli üles ehitet puudele ja toetus oma põhiosas kahele maismaapunktile- inimesed seisid reaalselt järjekorras, et seal peal kõndida. and last but not least- enne kui põhuteater lõplikult maha lammutatakse, sai ka sellele ehitisele ring peale tehtud. omapärane kahtlemata ja kui tekkis küsimus, et kas ta ei võiks siiski talve sama muhedana üle elada, siis vastuse andsid põhupakid, mis hoolimata mustendatud pealispinnast saatsid väljapoole järjest õhku lendlevaid looduseebemeid.

12 points go to Greece!!!

heihoo!! olen tagasi hellasemaalt ja kui ma vaatan läbi sõrmede teel ette tulnud lennujaamatraaagikatele, siis oli megatore reis. kliima on sealses maailmaosas ringi liikumiseks just septembris kõige oivalisem, nagu ka turismihooaja vaibumine võimaldab jälgi ajada soodsatele hotellidiilidele.

reisi alustamiseks valisime Kesk-Kreeka monstrummägede musterpaiga Kalampaka/Meteora. müstiline on mõista, kuidas sadu aastaid tagasi erak-usumehed just sellistesse kaljutippudesse omale elamise tekitasid. ehkki tänapäeval viib nende kõikide juurde hoolikalt valmis meisterdatud treppla, siis hea ettekujutuse korral võib hetkeks kindlasti silme ette manada tõelise maastiku kaunispildi, kus kilomeetrite ulatuses ei ole näha muud kui üks kalju teise järel ning nende üksiktippudes algelised, ent eluks kõigiti sobivad pelgupaigad.

mägedes leidsime ka omapärase küla Metsovo, mille peaväljakul just meie Kreeka-laupäeval oli uunikum-autode näitus. päike paistis eredalt, nagu kõikidel päevadel ning pärast järjekordset maitsvat lõunat leidsime ennast pärastlõunal põhjaamaalastele kohaselt basseini ääres päevitamas ja ujumas.

muidugi Kreeka on varemete maa, sellest ei saa üle ega ümber. kõiki neid me loomulikult ei külastanud, aga mõned olulisemad vaatasime üle küll. üheks selliseks oli Delfi, mis erinevalt meie ootustest ei asetsenud sugugi kuskil oru põhjas, vaid taaskord kõrgel mäe otsas ning jagas jäänuk-pilte antiikaja templitest, oraakli elupaigast, amfiteatrist, spordistaadionist ja paljust muust.

ja siis muidugi Olümpia, mis oma vaikse rahu, tuulevaikse päikselisuse, olümpia- aura ja meeldiva atmosfääriga jättis ääretult sümpaatse mulje.pärastlõuna soojal rõdul kohaliku maa parimate hõrgutistega oli kindlasti üks reisi tipphetki, mis täitis südame kaua oodatud rahu ja positiivsuse täiuslikkusega.

igal reisil peab olema ka üks "maailma ots" ja sel korral osutus selleks monemvasia- kreeka oma gibraltar. kõrgele kaljule on aastasadu tagasi rajatud kahe-astmeline linn, kus väidetavalt elasid üsna rahumeelselt üheskoos all-linnas türklased ja üla-linnas kreeklased. muidugi selle rahu osas jääb mõistmatuks see, miks siis praeguseks on säilinud peaaegu kogu oma hiilguses all-linn, kui üla-linn peab leppima ainult üksiku kõrguses kõikuva tondilossi meenutava kirikuga...

reisi lõpu-poolel premeerisime end mere-andidega. seda nii ujumise kui ka söögipoolise mõttes. rännates mööda peloponnose idakallast, põikasime läbi ka ühelt päris kreeka saarelt- poroselt- mis oma kauni loodusega jättis väga sümpaatse mulje ning rannasoppi käänanud merevesi pakkus soojaveelist kosutust. hiljem nafplio linna lähistel saime kõige õigemat kreeka meretoitu- punast mereärni kala. maitses kõigi hõrk ning kõrvale haugatud värske köögivilja salat oma alatise kaaslase oliiviõliga oli täpiks i-le.

no ja nendest lennuviivitustest ma ei hakkaks rääkima, sest tegelikult pole see oluline. oluline on, et oli mõnus nädalake oivalises vahemere riigis, mis pakkus nii vaimset kui füüsilist kosutust, et uute jõuvarudega sügistalvele vastu minna. iamas! (cheers in greek ;))

HUMMUS JA PÄIKE

laupäeva pärastlõuna leidis mind paksust margaretast, kaemas merilin andre isikunäitust "ma ei võta sinult, vaid lasen sul endale anda". olles viibinud ka tema esiknäituse avamisel eelmisel kevadel ning teades teda malbe ja sulni tütarlapsena, oli rõõm näha, et tema tegutsemisind ei ole raugenud. otse vastupidi :)

hilisem õhtu kulges kõigiti nauditavas seltskonnas kalamajas, seltsiks home-made hummus ( mis oli väga miatsev!!!), rummy ja paras paar. nalja sai just viimase mänguga ikka parasjagu. vastu hilisööd jätkasime panoraamis jalga keerutades. koht meelitab ligi tasuta sissepääsuga, et seejärel enda kütkes juba elukalleid kokteile ja ka vett (!) kundedele pähe määrida. see kõik aga loomulikult ei pimesatnud kuidagi minu tavapärast andumust muusikarütmidele. ja ehkki me peaasinejat, MR Happymani ei näinud, aga võibolla just selle pärast, et me teda ei näinud, oli meeleolu igati meelas ning laupäeva öötundidele kohaselt joovastav.

pühapäev tervitas niivõrd kuuma ilmaga, et otsustasime päikest võtma minna oma traditsioonilisse lemmikpaika Kloogarannas. ilma naljata oli liivaluidete vahele peitununa tuulevaikuses osaks saanud harmoonia niivõrd täiuslik, et saime ennast ainult ülivõrdes kiita, et nii targa otsuse langetasime.

TFW ja kultuurihommik Tallinnas

i know it's been ages, aga Relika tuletas mulle meelde, et on olemas blogid ja tegelikult juhtub igapäevaselt nii palju asju, et patt oleks neid kõiki ainult endale hoida.

ühesõnaga, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb mul alustada sellest, et sattusin eile poolkogemata juhuslikult Tallinna Fashion Week'ile, ühele runway show'le. ma ten, et ma ei tea tegelikult moest ja/või modellindusest suurt midagi, kuid siiski julgeksin olla kriitiline, sest minu meelest need modellid ei olnud küll modellid. jaah, fine, nad olid keskmiselt üsna ilusad, aga kõndida neist enamik ei osanud. mul oli paiguti ikka kole hirm, et keegi nüüd kukub või siis lihtsalt piinlik selle kooberdamise pärast. aga moeloojatest ka. nägin kristina viirpalu ja oksana tanditi loomingut. esimene mulle meeldis ja teine mitte nii väga. kristina mudelid olid mega-naiselikud, rohkete lillede ja loomulikult minu lemmikvärvi-kombinnidega: punamustad. lovely! oksana asjad olid aga liiga ektriim minu jaoks and the name should characterise it just as well: polka dots. eriti najakas oli minu meelest välispidine lukk ja seda motiivi kasutas ta eriti palju. ooo ja siis see show'de vahepala, that was just hilarious. moeloojaid intervjueeriti ja kõik oli megakohmakas. lõpuks hakkas oksana lihtsalt lampi inglise keeles rääkima and that was it. ühesõnaga kogu asi oli pehmelt öeldes väga omapärane. aga olen nüüd kogemuse võrra rikkam.

tänane hommik leidis meid aga nautimas kultuuripealinna võlusid. alustasime olevi kiriku tornist, kust avanes linnale suurepärane vaade, mis kulus tõepoolest hädasti marjaks ära pärast seda pikka-pikka treppi mis sinna ülesse viis ja sõna otseses mõttes hingeldama ajas. ja tallinn ei olegi nii linn, puid ja rohelust on meil väga palju ning viru hotell ei tundunud ka sealt ülevalt enam nii kõrge.
edasi leidsime ennast kultuurimiili algusest, kuid veel enne uudistasime elektriautosid, mis statoili taga parklas ennast paraadile seadsid. aga kultuurimiil siis. algas väga rõõmsavärviliselt ökosaare ja kalaturuga, kus oli meeletu valik igasuguseid mereande, alates mitmekülgsest kalavalikust ja lõpetades kammkarpide ja vähjapoegadega. lovely. kusjuures kalasadama rand ei ole ka üldse halb aeg aja veetmiseks kuumadel suveöödel või miks mitte ka külmadel talveöödel. anyhow, ostsime suitsumoivasid ja -kilusid ning rüüpasime ökosaarel õlut ja siidrit kõrvale. ökosaar ise siis, osutus kõigiti meeleolukaks kohvikuks.
jätkasime patarei vangla ja lennusadamaga ning küige lõpuks leidsime ennast kalamajast, mille alati nostalgilises miljöös on vaieldamatult kaunis jalutella :) kultuurimiil ise oli võibolla osati pigem meeldetuletus sellest, et antud piirkonnaga saaks nii palju ette võtta, et seal oleks väga kaunis ringi liikuda. samas võib seda kasutada ka nädalavahetuse lõunaretkeks omapärastesse kohvikutesse, sest iga atraktsiooni juures oli tavapärasest erinev puhvet, kus saab külma märjukest manustada.