12 points go to Greece!!!

heihoo!! olen tagasi hellasemaalt ja kui ma vaatan läbi sõrmede teel ette tulnud lennujaamatraaagikatele, siis oli megatore reis. kliima on sealses maailmaosas ringi liikumiseks just septembris kõige oivalisem, nagu ka turismihooaja vaibumine võimaldab jälgi ajada soodsatele hotellidiilidele.

reisi alustamiseks valisime Kesk-Kreeka monstrummägede musterpaiga Kalampaka/Meteora. müstiline on mõista, kuidas sadu aastaid tagasi erak-usumehed just sellistesse kaljutippudesse omale elamise tekitasid. ehkki tänapäeval viib nende kõikide juurde hoolikalt valmis meisterdatud treppla, siis hea ettekujutuse korral võib hetkeks kindlasti silme ette manada tõelise maastiku kaunispildi, kus kilomeetrite ulatuses ei ole näha muud kui üks kalju teise järel ning nende üksiktippudes algelised, ent eluks kõigiti sobivad pelgupaigad.

mägedes leidsime ka omapärase küla Metsovo, mille peaväljakul just meie Kreeka-laupäeval oli uunikum-autode näitus. päike paistis eredalt, nagu kõikidel päevadel ning pärast järjekordset maitsvat lõunat leidsime ennast pärastlõunal põhjaamaalastele kohaselt basseini ääres päevitamas ja ujumas.

muidugi Kreeka on varemete maa, sellest ei saa üle ega ümber. kõiki neid me loomulikult ei külastanud, aga mõned olulisemad vaatasime üle küll. üheks selliseks oli Delfi, mis erinevalt meie ootustest ei asetsenud sugugi kuskil oru põhjas, vaid taaskord kõrgel mäe otsas ning jagas jäänuk-pilte antiikaja templitest, oraakli elupaigast, amfiteatrist, spordistaadionist ja paljust muust.

ja siis muidugi Olümpia, mis oma vaikse rahu, tuulevaikse päikselisuse, olümpia- aura ja meeldiva atmosfääriga jättis ääretult sümpaatse mulje.pärastlõuna soojal rõdul kohaliku maa parimate hõrgutistega oli kindlasti üks reisi tipphetki, mis täitis südame kaua oodatud rahu ja positiivsuse täiuslikkusega.

igal reisil peab olema ka üks "maailma ots" ja sel korral osutus selleks monemvasia- kreeka oma gibraltar. kõrgele kaljule on aastasadu tagasi rajatud kahe-astmeline linn, kus väidetavalt elasid üsna rahumeelselt üheskoos all-linnas türklased ja üla-linnas kreeklased. muidugi selle rahu osas jääb mõistmatuks see, miks siis praeguseks on säilinud peaaegu kogu oma hiilguses all-linn, kui üla-linn peab leppima ainult üksiku kõrguses kõikuva tondilossi meenutava kirikuga...

reisi lõpu-poolel premeerisime end mere-andidega. seda nii ujumise kui ka söögipoolise mõttes. rännates mööda peloponnose idakallast, põikasime läbi ka ühelt päris kreeka saarelt- poroselt- mis oma kauni loodusega jättis väga sümpaatse mulje ning rannasoppi käänanud merevesi pakkus soojaveelist kosutust. hiljem nafplio linna lähistel saime kõige õigemat kreeka meretoitu- punast mereärni kala. maitses kõigi hõrk ning kõrvale haugatud värske köögivilja salat oma alatise kaaslase oliiviõliga oli täpiks i-le.

no ja nendest lennuviivitustest ma ei hakkaks rääkima, sest tegelikult pole see oluline. oluline on, et oli mõnus nädalake oivalises vahemere riigis, mis pakkus nii vaimset kui füüsilist kosutust, et uute jõuvarudega sügistalvele vastu minna. iamas! (cheers in greek ;))