SIIT JA SEALT
olen jällegi laisk olnud ja ei ole viitsinud midagi kirjutada. inimene on üks loll ja laisk loom, aga õnneks olen ma sellest juba ammu aru saanud ja sellega isegi teatud osas leppinud, seega pole põhjust antud küsimusel pikemalt peatuda, et miks ma alles nüüd kirjutan asjadest, mis on juhtunud juba nädal aega tagasi. nagu ei ole sageli mõtet peatuda ka muudel asjadel, mis on tehtud valesti või hilja või jäänud üldsegi tegemata, sest nagu öeldud on inimene üks loll ja laisk loom, kes peaasjalikult tegeleb oma ihade ja soovide rahuldamisega. kuna minul isiklikult ei ole sellise 'tegevusloome' vastu midagi, siis peaksin vähemalt ideaalis olema saavutanud pikaajalise ja kestva hingerahu (truly?!? - yeah, right!!! :))
eelmisel nädala viimasel päeval leidsime ennast traditsiooniliselt kanal 2 stuudiost, kus salvestati Eesti läbi aegade ühte kõige hitimat saadet "tantsud tähtedega" ja kuigi ei see aga ka suur hulk muid eesti produktsioone ei kuulu minu igaõhtusesse ajakulutamise arsenali, oli siiski kõigiti meeldiv õhtupoolik seal peaaegu-kaamerate-ja-prozede keskel. isiklikult olen üsna veendunud, et antud saade on üleüldse kõige tõenäolisemalt asi, mida võib ka nimetada vägevaks telesaateks. loomulikult oli apsakaid ja halekoomilisi hetki ( nt siis kui kohtunik pr K oma 'vägeva' käekotikesega stuudiosse sisenes, preili naissaatejuht puterdas, härra saatejuht tegi oma oh-kui-vaimukaid-mitte-naljakaid-nalju jne), oli siiski tunduvalt rohkem ilusaid ja säravaid hetki, emotsioone selle sõna kõige paremas tähenduses, naeru ja nalja, särtsu ja vürtsi. mulle meeldis ja ei olnud seda süva-piinlikkuse momenti, millelt olen tabanud ennast siis kui tele-ekraanilt on vastu vaadanud erinevate reality'te tegelased, mille jooksul käib küll külm jutt üle selja- et kas siis sellised me tõesti olemegi?!? päris kindlasti kõik meist mitte ja seda on hea teada ;)
tele-glamuuri maailmast maandusime kolmapäeval üsna ränga põntsuga eesti filmimaailma. "Idiota" oli plaanis. no eesti film selle kõige eesti filmilikumas tähenduses. mul oli pool aega nii uni, et piinlik-piinlik. aga ma ei suutnud sügava hingestatusega laskuda nendesse puude-udude-postide-tänavate-okste 5-minutilistesse kaadritesse. no tõesti ei suutnud! samas muidugi see ei olnud üllatus- vastupidi, see oli eesti film oma kõige omasemas mahlas. aga ma ei ole veendunud, et eesti inimesed seda mahla tegelikkuses armastavad, ükskõik siis kui üllad ei ole olnud need mõtted, mis nende rezissööride peades on olnud. teame ju küll seda imetajate eluloogikat, alustasin käesolevat peatükki sellest, ilmselt ei ole seda nii keeruline mõista. või siiski?
selles mõttes oli laupäeval tartus vaadatud "rumm ja viin" küll kõigiti tõepärane ja aus. mis sest et ott sepp esitas iirlasest Michael'i ja mitte eestlasest Mihklit, aga teema oli ju universaalne. teema on see, millest me kõik ideaalselt aru saame ja mida ise võib-olla liigagi tihti üle elame. teate ju küll neid hullumeelseid õhtuid "õlu ja terav-õlu ja terav- rumm ja viin- rumm - ja viin". sellest see tükk ju rääkiski ja täpselt nii ausalt kui see kõik meie elu on. ja ometi oleks nagu midagi puudu olnud, midagi valesti olnud, midagi inetut olnud. no samas oli ju ka. ja samas ei olnud. igal juhul und mul ei tulnud sel korral- see on juba hea märk. vahepeal oli näitleja usutavusega probleeme. vahepeal oli väga naljakas. vahepeal oli väga kurb. tegelikult oli tore, puhtalt selle etenduse pärast ma kellelgi tartu sõitu ette ei paneks, aga seal olles võib vaadata küll.
ja nädala edetabel
1. tantsud tähtedega
2. rumm ja viin
3. idioot
kui ei teaks, et need kõik on mingis osas kultuuriväärtused võiks arvata, et räägin lihtsalt marulisest nädalavhetusest ;)
cheers!
Monday, October 31, 2011
Monday, October 17, 2011
NOSTALGIA NÄDALAVAHETUS (aka ebaõnnestunud kultuurielamused Balti põhjapoolseima riigi pealinnas)
ärgem laskem ennast pealkirjast valedele jälgedele juhtida- ma ei teinud keemilisi lokke. lõikasin hoopis juuksed üsna kenakesti lühemaks. aga mitte sellest ma ei tahtnud tegelikult rääkida. lugu hoopis selles, et tulenevalt üliägedast teisipäevast, mil sai vägagi väärikalt tähistatud ühte Eesti kõige ajaloolisemat teisipäeva, oli kolmapäev üsna nutune ning samas teades, et nädalavahetusel on vaja ka tööd teha, me väga suurejoonelisi plaane ette ei näinud.
küll aga püüdsime ennast kodust välja ajamisega pisutki meelelahutust leida. reede õhtul sai valikuks "kolm musketäri" ja seda kosmoses (NOSTALGIA). proua piletiletis oli küll pooltest hammastest oma väärikas eas juba ilma jäänud, kuid oskas oma muhedusega teha tuju igati heaks- liiati kui ta pärast kohtade pakkumist meie tõdemusele (saal on ju tühi- ükskõik kuhu istume), ühines meie arvamusega ja kiitis takka, et tõepoolest- istuge kuhu tahate. edasi viis meid tee järgmise vana-kooli meheni, kes pileteid kontrollides neile templi peale lõi "sisenetud". astusime siis suurde kinosaali, kus vaevalt kümmekond inimest oma kohtadel istus ja sisenesime pikemalt ootamata kinematograafia imetabasesse maailma. enne filmi ei olnud ühtegi reklaami! see oli tõeliselt positiivne üllatus- kahjuks see ka ainsaks positiivseks üllatuseks sel kinoseansil jäi. ilma naljata, tegu on maailma halvima filmiga. ma saan aru, et ajaga tuleb kaasas käia ja tänapäeval enam lihtsalt ilusate inimestega asju ära ei tee, aga kas lendavad laevad, mis põgenevad äikesetormi pilvedesse, matrixi kehaväänamise trikid ja laserkiired XVII sajandi aaretekambrites on ikka päris see teema, mis peaks lõimuma algupäraselt romantilise ja seiklusliku romaaniga renessasiõitsengu aastatest- i don't know..
laupäeval läksime Salme Kultuurikeskusesse (NOSTALGIA) vaatama rock-ooperit "Faust". esinejateks K. S. Laste Kaunite Kunstide Kooli õpilased. well, oli rohkem selline Kapa-Kohila kultuurimaja taidlejate moodi asi. kogu etenduse ajaks prognoositud kolmest vaatusest (kestusega 3 tundi) suutsime ära vireleda esimese vaatuse. kogu austuse juures isetegevuslaste vastu (sest eks ma kuulu ju mõneti isegi nende hulka), oli see ikka kohutav. kas ei oleks mõtekam teha midagi lõbusat- on omal ka tore ning pealtvaatajad saavad vähemalt naerda. praegu jäi küll selline pingutatud õuduse mulje- ma ei usu ka, et nendel noorukitel endal väga muhe oli seda tükki mängida.
pühapäeval ei katsetanud me enam endisaegsete kultuuripaleedega, vaid läksime lihtsalt kapten Tenkeshisse (NOSTALGIA) sööma. ei petetud millegagi- kõhu sai kenasti täis! seega täiesti lootusetud me oma ootamatult kokku saanud nostalgiategemistes ei olnudki.
mis veel- jalkapiletid a le coq'le soetatud, minuteid enne selle ummikseisu sattumist. pimedatele vabatahtlikus korras raamat lugemiseks ette võetud. laupäeval 'nimetas' välkamaalaste jalkale kaasa elatud. korrapärasel pääsude trennil käidud. vajalikud tööülesanded sooritatud.
ärgem laskem ennast pealkirjast valedele jälgedele juhtida- ma ei teinud keemilisi lokke. lõikasin hoopis juuksed üsna kenakesti lühemaks. aga mitte sellest ma ei tahtnud tegelikult rääkida. lugu hoopis selles, et tulenevalt üliägedast teisipäevast, mil sai vägagi väärikalt tähistatud ühte Eesti kõige ajaloolisemat teisipäeva, oli kolmapäev üsna nutune ning samas teades, et nädalavahetusel on vaja ka tööd teha, me väga suurejoonelisi plaane ette ei näinud.
küll aga püüdsime ennast kodust välja ajamisega pisutki meelelahutust leida. reede õhtul sai valikuks "kolm musketäri" ja seda kosmoses (NOSTALGIA). proua piletiletis oli küll pooltest hammastest oma väärikas eas juba ilma jäänud, kuid oskas oma muhedusega teha tuju igati heaks- liiati kui ta pärast kohtade pakkumist meie tõdemusele (saal on ju tühi- ükskõik kuhu istume), ühines meie arvamusega ja kiitis takka, et tõepoolest- istuge kuhu tahate. edasi viis meid tee järgmise vana-kooli meheni, kes pileteid kontrollides neile templi peale lõi "sisenetud". astusime siis suurde kinosaali, kus vaevalt kümmekond inimest oma kohtadel istus ja sisenesime pikemalt ootamata kinematograafia imetabasesse maailma. enne filmi ei olnud ühtegi reklaami! see oli tõeliselt positiivne üllatus- kahjuks see ka ainsaks positiivseks üllatuseks sel kinoseansil jäi. ilma naljata, tegu on maailma halvima filmiga. ma saan aru, et ajaga tuleb kaasas käia ja tänapäeval enam lihtsalt ilusate inimestega asju ära ei tee, aga kas lendavad laevad, mis põgenevad äikesetormi pilvedesse, matrixi kehaväänamise trikid ja laserkiired XVII sajandi aaretekambrites on ikka päris see teema, mis peaks lõimuma algupäraselt romantilise ja seiklusliku romaaniga renessasiõitsengu aastatest- i don't know..
laupäeval läksime Salme Kultuurikeskusesse (NOSTALGIA) vaatama rock-ooperit "Faust". esinejateks K. S. Laste Kaunite Kunstide Kooli õpilased. well, oli rohkem selline Kapa-Kohila kultuurimaja taidlejate moodi asi. kogu etenduse ajaks prognoositud kolmest vaatusest (kestusega 3 tundi) suutsime ära vireleda esimese vaatuse. kogu austuse juures isetegevuslaste vastu (sest eks ma kuulu ju mõneti isegi nende hulka), oli see ikka kohutav. kas ei oleks mõtekam teha midagi lõbusat- on omal ka tore ning pealtvaatajad saavad vähemalt naerda. praegu jäi küll selline pingutatud õuduse mulje- ma ei usu ka, et nendel noorukitel endal väga muhe oli seda tükki mängida.
pühapäeval ei katsetanud me enam endisaegsete kultuuripaleedega, vaid läksime lihtsalt kapten Tenkeshisse (NOSTALGIA) sööma. ei petetud millegagi- kõhu sai kenasti täis! seega täiesti lootusetud me oma ootamatult kokku saanud nostalgiategemistes ei olnudki.
mis veel- jalkapiletid a le coq'le soetatud, minuteid enne selle ummikseisu sattumist. pimedatele vabatahtlikus korras raamat lugemiseks ette võetud. laupäeval 'nimetas' välkamaalaste jalkale kaasa elatud. korrapärasel pääsude trennil käidud. vajalikud tööülesanded sooritatud.
Tuesday, October 11, 2011
PÕHJA-IIRIMAA- crap food&everchanging weather
olles viimasel ajal sattunud osaliseks Eesti jalgpalli-kultuuris, avanes võimalus sõita koos meeskonnaga neile kaasa elama olulises valikmängus Põhja-Iiriga. seda kui fantastiline oli mäng ja milliseid emotsioone see pakkus eestimaalastele siin ja sealpool vikerkaart, on kõik ilmselt juba paljudest väljaannetest tublide ajakirjanike abil lugenud, mina aga väljendaks oma emotsioone muudel teemadel ka.
söögiga on neil ikka väga kehvasti. need korrad, kus sõime n.ö tõelises iiri pubis/kohvikus/söögikohas (k.a hotelli hommikusöök) olid ikka üsna maitsevaesed- ainus eesmärk saada midagi kõhtu. positiivse üllatuse valmistasid turul hangitud crepe (puhtalt Marsseilles't sisserändaja teene), seafood restorani gurmee-toit (austrid ja pasta) ning vähe peenema lokaali maasikad shokolaadi kastmes (olgem ausad, seda on üsna keeruline tuksi keerata). muuseas sama arvasime me ka pärast mängu tulinäljastena, kui söögikohad ei olnud enam laialdaselt avatud ning otsustasime tänaval pitsa kasuks- see peaks ometi söödav olema iga maailma nurgas. nääääääääääh, wrong again. ever tased jahumaitselise vorstiga looritatud überjalopeno-vürtisegust taignahakatist- well, don't recommend. not at all!!!
kui söögiga oli nagu oli, siis ilma osas- no ei olnud lõpuni meeldiv, aga siiski pakkus teistsuguseid elamusi- uusi elamusi. ilm muutus 5-minutilise intervalliga! siinsamas siras päike, järgnes paduvihm, siis meeletud tuuleiilid, siis jälle päike, siis seenevihm, siis läbilõikav tuul ja siis jälle vihm või päike. kõige erilisemaks aga osutus mängule eelnev päev, mis oli n.ö vaba ning otsustasime selle veeta bussireisil mööda imetabast põhja-iiri rannikut. jõudes keset päeva ühe selle maailmanurga märkimisväärse vaatamisväärsuseni: köissild ühelt maismaa kaljunukilt kõrvalseisva saare kaljunukile- oli ikka tükk tegemist, et ellu jääda :) kõigepealt teekond bussist sillani pakkus meeletut tagant-tuult, lausa lükkas meid eesmärgile lähemale. jõudes sillale, oli ainus soovitus- don't look down ja liigu üle silla nii kiiresti kui võimalik- ainult et see nii kiiresti ei olnudki võimalik ning tuul lükkas ühele ja teisele poole ning silda ääristavatest köitest tuli kinni hoida kümne küünega! jõudes saare kaljunukile oli aga tükk tegu, et end püsti hoida või noh olgem ausad- enamiku ajast me clingisime köie külge või tõesti hoidsime kahe käega maast kinni! aga elamus missugune!! tagasi bussi saatis meid loomulikult võimas vastutuul ühes rahe ja vihmaga, mis viis selleni, et pärast kilomeetrist "jalutuskäiku" olid aluspüksid ka märjad! ja mul olid kõige vägemad kileriided seljas, mida oskasin oma laiaualtuslikust garderoobist kaasa haarata. but you wouldn't say that it wasn't an adventure- it was and a massive one!!!
edasi viis bussireis meid giant's highway'le- mis samuti oli tõeline looduse-ime. merekaldale oleks nagu keegi ladunud korrapäraseid kivihunnikuid, mis ühelt poolt moodustasid justkui jalgtee ühest kohast teise, aga samas olid nagu peoga paika pandud kivi-trepistik. on kaks teooriat- hiiglane ehitas selle või vulkaan uuristas selle. no ilmselgelt hääletaks selle esimese variandi poolt :) aga ka seal rannikupealsel saatis meid vägev tuul, seljas olnud vihmakeep purunes hetkega ning rannasoppi, mis asus kivilasumite vahel tekkis paks kiht merevahtu, mis meenutas vahukooresuppi ning millelt vahutordid lendasid suhu, silmadesse, riietele, taevassse... kuhu iganes. müstiline kogemus! giid/bussijuht, kes meiega sel päeval tuuritas, väitis, et pole kunagi veel sellist ilme näinud- võibolla oli tal ka õigus, bussis istudes ja väljasõitu oodates kõikus sõiduriist nii tugevasti tuules, et tekkis kerge lõbustuspargi tunne... viimati kogesin midagi taolist Austraalias, kui samuti bussireisil rahetormi kätte sattusime. ometi tegu kahe täiesti erineva kogemusega. aga elu üllatab- maailm üllatab- inimesed üllatavad. kuis muidu võiksime täna olla jõudnud olukorda, kus kogu ihu ja hingega elame kaasa õhtul toimuvale Sloveenia võidule Serbia üle..
olles viimasel ajal sattunud osaliseks Eesti jalgpalli-kultuuris, avanes võimalus sõita koos meeskonnaga neile kaasa elama olulises valikmängus Põhja-Iiriga. seda kui fantastiline oli mäng ja milliseid emotsioone see pakkus eestimaalastele siin ja sealpool vikerkaart, on kõik ilmselt juba paljudest väljaannetest tublide ajakirjanike abil lugenud, mina aga väljendaks oma emotsioone muudel teemadel ka.
söögiga on neil ikka väga kehvasti. need korrad, kus sõime n.ö tõelises iiri pubis/kohvikus/söögikohas (k.a hotelli hommikusöök) olid ikka üsna maitsevaesed- ainus eesmärk saada midagi kõhtu. positiivse üllatuse valmistasid turul hangitud crepe (puhtalt Marsseilles't sisserändaja teene), seafood restorani gurmee-toit (austrid ja pasta) ning vähe peenema lokaali maasikad shokolaadi kastmes (olgem ausad, seda on üsna keeruline tuksi keerata). muuseas sama arvasime me ka pärast mängu tulinäljastena, kui söögikohad ei olnud enam laialdaselt avatud ning otsustasime tänaval pitsa kasuks- see peaks ometi söödav olema iga maailma nurgas. nääääääääääh, wrong again. ever tased jahumaitselise vorstiga looritatud überjalopeno-vürtisegust taignahakatist- well, don't recommend. not at all!!!
kui söögiga oli nagu oli, siis ilma osas- no ei olnud lõpuni meeldiv, aga siiski pakkus teistsuguseid elamusi- uusi elamusi. ilm muutus 5-minutilise intervalliga! siinsamas siras päike, järgnes paduvihm, siis meeletud tuuleiilid, siis jälle päike, siis seenevihm, siis läbilõikav tuul ja siis jälle vihm või päike. kõige erilisemaks aga osutus mängule eelnev päev, mis oli n.ö vaba ning otsustasime selle veeta bussireisil mööda imetabast põhja-iiri rannikut. jõudes keset päeva ühe selle maailmanurga märkimisväärse vaatamisväärsuseni: köissild ühelt maismaa kaljunukilt kõrvalseisva saare kaljunukile- oli ikka tükk tegemist, et ellu jääda :) kõigepealt teekond bussist sillani pakkus meeletut tagant-tuult, lausa lükkas meid eesmärgile lähemale. jõudes sillale, oli ainus soovitus- don't look down ja liigu üle silla nii kiiresti kui võimalik- ainult et see nii kiiresti ei olnudki võimalik ning tuul lükkas ühele ja teisele poole ning silda ääristavatest köitest tuli kinni hoida kümne küünega! jõudes saare kaljunukile oli aga tükk tegu, et end püsti hoida või noh olgem ausad- enamiku ajast me clingisime köie külge või tõesti hoidsime kahe käega maast kinni! aga elamus missugune!! tagasi bussi saatis meid loomulikult võimas vastutuul ühes rahe ja vihmaga, mis viis selleni, et pärast kilomeetrist "jalutuskäiku" olid aluspüksid ka märjad! ja mul olid kõige vägemad kileriided seljas, mida oskasin oma laiaualtuslikust garderoobist kaasa haarata. but you wouldn't say that it wasn't an adventure- it was and a massive one!!!
edasi viis bussireis meid giant's highway'le- mis samuti oli tõeline looduse-ime. merekaldale oleks nagu keegi ladunud korrapäraseid kivihunnikuid, mis ühelt poolt moodustasid justkui jalgtee ühest kohast teise, aga samas olid nagu peoga paika pandud kivi-trepistik. on kaks teooriat- hiiglane ehitas selle või vulkaan uuristas selle. no ilmselgelt hääletaks selle esimese variandi poolt :) aga ka seal rannikupealsel saatis meid vägev tuul, seljas olnud vihmakeep purunes hetkega ning rannasoppi, mis asus kivilasumite vahel tekkis paks kiht merevahtu, mis meenutas vahukooresuppi ning millelt vahutordid lendasid suhu, silmadesse, riietele, taevassse... kuhu iganes. müstiline kogemus! giid/bussijuht, kes meiega sel päeval tuuritas, väitis, et pole kunagi veel sellist ilme näinud- võibolla oli tal ka õigus, bussis istudes ja väljasõitu oodates kõikus sõiduriist nii tugevasti tuules, et tekkis kerge lõbustuspargi tunne... viimati kogesin midagi taolist Austraalias, kui samuti bussireisil rahetormi kätte sattusime. ometi tegu kahe täiesti erineva kogemusega. aga elu üllatab- maailm üllatab- inimesed üllatavad. kuis muidu võiksime täna olla jõudnud olukorda, kus kogu ihu ja hingega elame kaasa õhtul toimuvale Sloveenia võidule Serbia üle..
Monday, October 3, 2011
TRIODE NÄDALAVAHETUS
reede õhtu algas sulnis ja üliõdusas Le Chateu's, kus kulinaarsed hõrgutised ja teeninduslikud tipud jätsid igati kustumatu mulje. edasine tee viis traditsioonilistesse jätkukohtadesse Clayhillsi ja Kehrwiderisse, mis vastavalt turgutasid kas sügisöise jaheduse või vastupidiselt kuuma siseatmosfääriga.
laupäeva kohta saab öelda, et kui mingid toredad plaanid ja peokutsed tekivad, siis ikka kolmekaupa. püüdes täita oma heroilist kõike-suutja taaka, otsustasin ka kolm pakutud kohta läbi rallida. alustasin KUMUst Mait Agule pühendatud üritusest, mille ühe etenduse osatäitjaks oli meie tantsutreener- loomulikult olid Pääsud kõik esipüünel rivis, et seda oma silmadega jälgida. tantsuetendus - Bänd - kandis endas läbi modernse liikumise keele siiski nii palju erinevaid värviemotsioone, et sai nii naerda kui ka hetkeks sügavamasse mõttelõnga vajuda.
edasi jätkasin Liina mõneks-ajaks-farewell-party'ga, kus oli väga palju ilusaid ja tarku naisi, ma olen uhke meie inimeste üle :) ja lõpuks siis muidugi traditional channel 2 party oma tavapärase suurejoonelisuse ja värvika külalis- ja esinejaskonnaga.
ja et nädalavhetus ei läheks lõpuni luhta, leidis päikseline pühapäev meid Tallinna Lauluväljakult, mis oli nii suur ja roheline oma sügiseses vaikelus, millele ometi pakkus pisut aktiivsust rulapark ja citygolf. edasi jalutasime kadriorus, kus lossi sügisene aed oli äärmiselt rõõmsavärviline ja hingekosutust pakkuv ning pargi suuremõõtmelistes sügavustes pesitseb japanese art bridge, mis oli üles ehitet puudele ja toetus oma põhiosas kahele maismaapunktile- inimesed seisid reaalselt järjekorras, et seal peal kõndida. and last but not least- enne kui põhuteater lõplikult maha lammutatakse, sai ka sellele ehitisele ring peale tehtud. omapärane kahtlemata ja kui tekkis küsimus, et kas ta ei võiks siiski talve sama muhedana üle elada, siis vastuse andsid põhupakid, mis hoolimata mustendatud pealispinnast saatsid väljapoole järjest õhku lendlevaid looduseebemeid.
reede õhtu algas sulnis ja üliõdusas Le Chateu's, kus kulinaarsed hõrgutised ja teeninduslikud tipud jätsid igati kustumatu mulje. edasine tee viis traditsioonilistesse jätkukohtadesse Clayhillsi ja Kehrwiderisse, mis vastavalt turgutasid kas sügisöise jaheduse või vastupidiselt kuuma siseatmosfääriga.
laupäeva kohta saab öelda, et kui mingid toredad plaanid ja peokutsed tekivad, siis ikka kolmekaupa. püüdes täita oma heroilist kõike-suutja taaka, otsustasin ka kolm pakutud kohta läbi rallida. alustasin KUMUst Mait Agule pühendatud üritusest, mille ühe etenduse osatäitjaks oli meie tantsutreener- loomulikult olid Pääsud kõik esipüünel rivis, et seda oma silmadega jälgida. tantsuetendus - Bänd - kandis endas läbi modernse liikumise keele siiski nii palju erinevaid värviemotsioone, et sai nii naerda kui ka hetkeks sügavamasse mõttelõnga vajuda.
edasi jätkasin Liina mõneks-ajaks-farewell-party'ga, kus oli väga palju ilusaid ja tarku naisi, ma olen uhke meie inimeste üle :) ja lõpuks siis muidugi traditional channel 2 party oma tavapärase suurejoonelisuse ja värvika külalis- ja esinejaskonnaga.
ja et nädalavhetus ei läheks lõpuni luhta, leidis päikseline pühapäev meid Tallinna Lauluväljakult, mis oli nii suur ja roheline oma sügiseses vaikelus, millele ometi pakkus pisut aktiivsust rulapark ja citygolf. edasi jalutasime kadriorus, kus lossi sügisene aed oli äärmiselt rõõmsavärviline ja hingekosutust pakkuv ning pargi suuremõõtmelistes sügavustes pesitseb japanese art bridge, mis oli üles ehitet puudele ja toetus oma põhiosas kahele maismaapunktile- inimesed seisid reaalselt järjekorras, et seal peal kõndida. and last but not least- enne kui põhuteater lõplikult maha lammutatakse, sai ka sellele ehitisele ring peale tehtud. omapärane kahtlemata ja kui tekkis küsimus, et kas ta ei võiks siiski talve sama muhedana üle elada, siis vastuse andsid põhupakid, mis hoolimata mustendatud pealispinnast saatsid väljapoole järjest õhku lendlevaid looduseebemeid.
Subscribe to:
Posts (Atom)
