PÕHJA-IIRIMAA- crap food&everchanging weather

olles viimasel ajal sattunud osaliseks Eesti jalgpalli-kultuuris, avanes võimalus sõita koos meeskonnaga neile kaasa elama olulises valikmängus Põhja-Iiriga. seda kui fantastiline oli mäng ja milliseid emotsioone see pakkus eestimaalastele siin ja sealpool vikerkaart, on kõik ilmselt juba paljudest väljaannetest tublide ajakirjanike abil lugenud, mina aga väljendaks oma emotsioone muudel teemadel ka.

söögiga on neil ikka väga kehvasti. need korrad, kus sõime n.ö tõelises iiri pubis/kohvikus/söögikohas (k.a hotelli hommikusöök) olid ikka üsna maitsevaesed- ainus eesmärk saada midagi kõhtu. positiivse üllatuse valmistasid turul hangitud crepe (puhtalt Marsseilles't sisserändaja teene), seafood restorani gurmee-toit (austrid ja pasta) ning vähe peenema lokaali maasikad shokolaadi kastmes (olgem ausad, seda on üsna keeruline tuksi keerata). muuseas sama arvasime me ka pärast mängu tulinäljastena, kui söögikohad ei olnud enam laialdaselt avatud ning otsustasime tänaval pitsa kasuks- see peaks ometi söödav olema iga maailma nurgas. nääääääääääh, wrong again. ever tased jahumaitselise vorstiga looritatud überjalopeno-vürtisegust taignahakatist- well, don't recommend. not at all!!!

kui söögiga oli nagu oli, siis ilma osas- no ei olnud lõpuni meeldiv, aga siiski pakkus teistsuguseid elamusi- uusi elamusi. ilm muutus 5-minutilise intervalliga! siinsamas siras päike, järgnes paduvihm, siis meeletud tuuleiilid, siis jälle päike, siis seenevihm, siis läbilõikav tuul ja siis jälle vihm või päike. kõige erilisemaks aga osutus mängule eelnev päev, mis oli n.ö vaba ning otsustasime selle veeta bussireisil mööda imetabast põhja-iiri rannikut. jõudes keset päeva ühe selle maailmanurga märkimisväärse vaatamisväärsuseni: köissild ühelt maismaa kaljunukilt kõrvalseisva saare kaljunukile- oli ikka tükk tegemist, et ellu jääda :) kõigepealt teekond bussist sillani pakkus meeletut tagant-tuult, lausa lükkas meid eesmärgile lähemale. jõudes sillale, oli ainus soovitus- don't look down ja liigu üle silla nii kiiresti kui võimalik- ainult et see nii kiiresti ei olnudki võimalik ning tuul lükkas ühele ja teisele poole ning silda ääristavatest köitest tuli kinni hoida kümne küünega! jõudes saare kaljunukile oli aga tükk tegu, et end püsti hoida või noh olgem ausad- enamiku ajast me clingisime köie külge või tõesti hoidsime kahe käega maast kinni! aga elamus missugune!! tagasi bussi saatis meid loomulikult võimas vastutuul ühes rahe ja vihmaga, mis viis selleni, et pärast kilomeetrist "jalutuskäiku" olid aluspüksid ka märjad! ja mul olid kõige vägemad kileriided seljas, mida oskasin oma laiaualtuslikust garderoobist kaasa haarata. but you wouldn't say that it wasn't an adventure- it was and a massive one!!!

edasi viis bussireis meid giant's highway'le- mis samuti oli tõeline looduse-ime. merekaldale oleks nagu keegi ladunud korrapäraseid kivihunnikuid, mis ühelt poolt moodustasid justkui jalgtee ühest kohast teise, aga samas olid nagu peoga paika pandud kivi-trepistik. on kaks teooriat- hiiglane ehitas selle või vulkaan uuristas selle. no ilmselgelt hääletaks selle esimese variandi poolt :) aga ka seal rannikupealsel saatis meid vägev tuul, seljas olnud vihmakeep purunes hetkega ning rannasoppi, mis asus kivilasumite vahel tekkis paks kiht merevahtu, mis meenutas vahukooresuppi ning millelt vahutordid lendasid suhu, silmadesse, riietele, taevassse... kuhu iganes. müstiline kogemus! giid/bussijuht, kes meiega sel päeval tuuritas, väitis, et pole kunagi veel sellist ilme näinud- võibolla oli tal ka õigus, bussis istudes ja väljasõitu oodates kõikus sõiduriist nii tugevasti tuules, et tekkis kerge lõbustuspargi tunne... viimati kogesin midagi taolist Austraalias, kui samuti bussireisil rahetormi kätte sattusime. ometi tegu kahe täiesti erineva kogemusega. aga elu üllatab- maailm üllatab- inimesed üllatavad. kuis muidu võiksime täna olla jõudnud olukorda, kus kogu ihu ja hingega elame kaasa õhtul toimuvale Sloveenia võidule Serbia üle..