SIIT JA SEALT

olen jällegi laisk olnud ja ei ole viitsinud midagi kirjutada. inimene on üks loll ja laisk loom, aga õnneks olen ma sellest juba ammu aru saanud ja sellega isegi teatud osas leppinud, seega pole põhjust antud küsimusel pikemalt peatuda, et miks ma alles nüüd kirjutan asjadest, mis on juhtunud juba nädal aega tagasi. nagu ei ole sageli mõtet peatuda ka muudel asjadel, mis on tehtud valesti või hilja või jäänud üldsegi tegemata, sest nagu öeldud on inimene üks loll ja laisk loom, kes peaasjalikult tegeleb oma ihade ja soovide rahuldamisega. kuna minul isiklikult ei ole sellise 'tegevusloome' vastu midagi, siis peaksin vähemalt ideaalis olema saavutanud pikaajalise ja kestva hingerahu (truly?!? - yeah, right!!! :))

eelmisel nädala viimasel päeval leidsime ennast traditsiooniliselt kanal 2 stuudiost, kus salvestati Eesti läbi aegade ühte kõige hitimat saadet "tantsud tähtedega" ja kuigi ei see aga ka suur hulk muid eesti produktsioone ei kuulu minu igaõhtusesse ajakulutamise arsenali, oli siiski kõigiti meeldiv õhtupoolik seal peaaegu-kaamerate-ja-prozede keskel. isiklikult olen üsna veendunud, et antud saade on üleüldse kõige tõenäolisemalt asi, mida võib ka nimetada vägevaks telesaateks. loomulikult oli apsakaid ja halekoomilisi hetki ( nt siis kui kohtunik pr K oma 'vägeva' käekotikesega stuudiosse sisenes, preili naissaatejuht puterdas, härra saatejuht tegi oma oh-kui-vaimukaid-mitte-naljakaid-nalju jne), oli siiski tunduvalt rohkem ilusaid ja säravaid hetki, emotsioone selle sõna kõige paremas tähenduses, naeru ja nalja, särtsu ja vürtsi. mulle meeldis ja ei olnud seda süva-piinlikkuse momenti, millelt olen tabanud ennast siis kui tele-ekraanilt on vastu vaadanud erinevate reality'te tegelased, mille jooksul käib küll külm jutt üle selja- et kas siis sellised me tõesti olemegi?!? päris kindlasti kõik meist mitte ja seda on hea teada ;)

tele-glamuuri maailmast maandusime kolmapäeval üsna ränga põntsuga eesti filmimaailma. "Idiota" oli plaanis. no eesti film selle kõige eesti filmilikumas tähenduses. mul oli pool aega nii uni, et piinlik-piinlik. aga ma ei suutnud sügava hingestatusega laskuda nendesse puude-udude-postide-tänavate-okste 5-minutilistesse kaadritesse. no tõesti ei suutnud! samas muidugi see ei olnud üllatus- vastupidi, see oli eesti film oma kõige omasemas mahlas. aga ma ei ole veendunud, et eesti inimesed seda mahla tegelikkuses armastavad, ükskõik siis kui üllad ei ole olnud need mõtted, mis nende rezissööride peades on olnud. teame ju küll seda imetajate eluloogikat, alustasin käesolevat peatükki sellest, ilmselt ei ole seda nii keeruline mõista. või siiski?

selles mõttes oli laupäeval tartus vaadatud "rumm ja viin" küll kõigiti tõepärane ja aus. mis sest et ott sepp esitas iirlasest Michael'i ja mitte eestlasest Mihklit, aga teema oli ju universaalne. teema on see, millest me kõik ideaalselt aru saame ja mida ise võib-olla liigagi tihti üle elame. teate ju küll neid hullumeelseid õhtuid "õlu ja terav-õlu ja terav- rumm ja viin- rumm - ja viin". sellest see tükk ju rääkiski ja täpselt nii ausalt kui see kõik meie elu on. ja ometi oleks nagu midagi puudu olnud, midagi valesti olnud, midagi inetut olnud. no samas oli ju ka. ja samas ei olnud. igal juhul und mul ei tulnud sel korral- see on juba hea märk. vahepeal oli näitleja usutavusega probleeme. vahepeal oli väga naljakas. vahepeal oli väga kurb. tegelikult oli tore, puhtalt selle etenduse pärast ma kellelgi tartu sõitu ette ei paneks, aga seal olles võib vaadata küll.

ja nädala edetabel
1. tantsud tähtedega
2. rumm ja viin
3. idioot



kui ei teaks, et need kõik on mingis osas kultuuriväärtused võiks arvata, et räägin lihtsalt marulisest nädalavhetusest ;)


cheers!