KES TEEB, SEE JÕUAB

et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et pärast Iirimaalt naasmist on olnud väga sisutihe aeg. mitte et muul ajal oleks sisuvaene, aga nüüd kohe eriti :)

ülemöödunud reedel pidasime oma suurepäraste töiste saavutuste auks suure peo maha. tegu tõenäoliselt ühe vägevama peoga ever ja mitte ainult selle pärast, et ma korraldusele käe alla panin või Pääsukestega esinesin, vaid ikka selle pärast, et kõik nautisid asja sajaga :) ja see on ju puhas rõõm!
laupäeval suundusime isa 50.jubileumile Treillmannide manu, kus erakordselt suur seltskond sugulasi ennast näole andis. eks ma ise muidugi olen teada-tuntud kehvsugulane oma ebastabiilse kohalkäimise poolest, aga sel korral võin küll iseendale pai teha ;) ja teistele muidugi ka!

esmaspäev leidis meid Kaisa sünnipäevalt- rõõm tõdeda, et Londoni kirevelust on ta leidnud tagasitee meie juurde ja saame teda nüüdsest palju tihemini näha :) ainult positiivsust jagub ka tema uuele kodule noole tänaval, mis nägi tõeliselt nummar välja :))) ja kõik need kaunid naised, kes seal olid- muahhh!
kolmapäeval olime kutsutud ühe koostööpartneri poolt eestimaisesse Kaera-Jaani restosse, mis laual õilmitsenud eelroogade taustal andis lootust suursuguseks söögielamuseks. kahjuks nende eelroogadega filigraansus ka lõppes. pearoana minu taldrekule prantsatanud räimelasanje ja magusroana kama-tiramisu kõlasid küll oma ebatraditsionaalsuses äärmiselt eksootiliste ja seksikatena, kuid maitse sarnast eufooriat ei tekitanud. aga kokkuvõttes tasakaalustas meeldiv seltskond ebakõlad ning õhtu oli meeldiv.

neljapäev-reede leidsid mind Jurmala spa'st, mis on täitsa tibens-tobens lõõgastus-place ning andis igati soodsa eelduse nädalavahetuseks Mäetaguse spa's. igasse aastasse peaks mahtuma üks eriti pikk spa-puhkus, eriti kui see võimaldab üle vaadata veel kaks erinevat riiki :P
lisaks pakkus laupäeva hommik pisut ekstreemse kogemuse alutaguse tuubirajal, kus hüplesime kummirõngastes kohati isegi liiga ohtlikult- kuid ainult 1 rada tingis selle, et üle 5 korra me eriti alla sõita ei viitsinud. pärastlõunal leidsin end mäetaguse kõige rängemate kätega massööri väevõimust, mis kokkuvõttes ei olnudki nii hull, ehkki vahepeal üsna valus ning vesisulistamisele spas järgnes kontsert Jõhvi vägagi ilusas concert hall'is- see on tõesti väga kaunis! kuulasime maestro klasi juhtimisel klassikalise ilma suurtegijate beethoveni ja mozarti teoseid.
pühapäevane tagasirännak leidis meid traditsioonilisel ida-viru kaunis-pankrannikul valaste juga kaemas (seal on vaateplatvorm katki läinud :( ), edasi põikasime läbi tuhamägede vahelt ning padaorust, vaatasime üle kunda hüdroelektrijaama ja kalvi mõisa, mis kahjuks oli ka kinni :( ja siis hakkas vihma nii meeletult sadama, et me enam peaaegu midagi ei näinud.

eile ootas meid rõõmus seltskond jalgpallihuvilisi nukuteatris, kus herr pohlak väga avalalt oma olemust ning armastust jalgpalli vastu avas. vastakaid tundeid tekitab see inimene. aga võibolla ongi vaja sellisele kohale vastakat inimest - ma ei tea. igal juhul 9 juhul 10st- ma ei usalda inimesi, kes üldse napsi ei võta ja lennukiga ei sõida ta ka (üldse!!!)ning õhtuti sõidab alati koju- Sõrve säärde Saaremaale. veelkord: kummaline ja vastuoluline mees. loeng-arutelule järgnenud oksjon ei pakkunud sel aastal selliseid emotsioone, nagu eelmisel aastal, aga samas ma ka ei ostnud sel aastal midagi :))) muidugi oksjoni-võõrustaja tegi seda küll vist esimest korda elus: horriblee- pean vist järgmine aasta ikka ise püünele ronima ;) aga muidu- tore õhtu.

üldse on tore, kui kogu aeg on tore ja enamasti on tore, kui on palju toredaid tegemisi. muidu vist ei jaksaks tegelt väga, jookseks iseenda sees täitsa korralikult kokku vedeledes kuskil diivanil, seedides ja kirudes tund-tunnilt läbi rumalaid päevajuhtumeid, tunneks pahameelt kaaskodanike absurdustest ning unustaks ära ilmailu kogu selles täiuses, mida ta tegelikult pakub, kui Sa ainult oskad vastu võtta...

panso ja iirimaa

enne laupäeva ülivarajast õhulendu iirimaale, käisime draamateatris vaatamas tükki panso. ilmselt on see nimi piisavalt tuntud, nii et ma ei pea rääkima, kellega tegu. tükk ise oli huvitav ja keeruline üheaegselt. alguses läks päris palju aega, et aru saada, mis üldse toimub. etendus oli kokku kombatud kolmest erinevast elusituatsioonist, mis kahtlemata suurmaestro tegemisi-olemusi-panust iseloomustavad. kui ma aru sain, mis toimub, siis oli juba lihtsalt huvitav. eelkõige üllatas muidugi malmsteni roll nimitegelasena- ilmselgelt on tegu väga mitmekülgse näitlejaga, kes ei ole lihtsalt jälle üks ilus näolapp. kiidan!

no ja siis iirimaa. mõnus oli. tõesti. toit oli palju parem kui belfastis. bussiekskursioon oli mõnevõrra nõrgem. aga kokkuvõttes oli 3 päeva toredat tegutsemist, mis viis võibolla liigagi hästi argirutiinist välja, nüüd on kehva tagasi olla. kiirülevaade ka:
- glendalough keunismaastik, sh järv the great
- kilkenny vanaajaküla, sh übervägev kindlus
- traditsiooniline iiri muusika-tantsu õhtu, sh lord of the dance'i hakatised
- mingolf
- shopping&sushitrain
- johhnie fox's pub- kui iiri kõrgeim ja kuulsaim, sh kuulsate külaliste osakaalu poolest
- dublin vaatamisväärsused
- guinnessi õlletehas ja omandatud perfect pint kallamise oskus
- jalka, minu elu siiani suurimal statkal

INTENSITY

esmaspäev algas Mirelle Mathieu kontserdiga. me küll olime seal ainult esimese vaatuse (kuidas muidu üldse saab kontserdil vaheaeg olla?!?), aga sellest hoolimata võib nimetada meeldivaks kogemuseks. silmaringi avardas küll kõvasti ning prantsuse-keelseid laule ei ole ma kohe päris kindlasti mitte kunagi nii pikalt ühtepanu kuulanud. kõige huvitavam oli loomulikult publiku vastuvõtt, kes iga laulu järel tassis primadonnale sületäite kaupa lilli lava äärde kokku. proua haaras need viimseni omale sülle ja toimetas hellalt oma lillepoisile, kes oli küll juba väga väärikas eas härrasmees, aga minu silmale näha olevalt küll ühtegi teist funktsiooni ta ei kandnud. külm õhtuõhk soodustas pärast kõlejahedat suurhalli vaimu- ja meeltekosutust otsima clayhillsis, kus avasime ametlikult hõõgveini hooaja.

teisipäeval käisime wine library's, mis sisuliselt on kvaliteetveini pood meie õuel! ei tea, miks küll siiani oleme ainult 24tunni kiirpoodi kasutanud ja mõnel korral sealt ka veini soetanud...

aga veiniselt nädal jätkus- kolmapäeval seadsime end pisut suurema seltskonnaga sisse hubasesse gloria keldrisse, kus voolava jutuga weinmeister meid meeldivate maitsete ja huvitavate juttudega kõigiti veetles ja rõõmsa ning rahulolevana tundma pani. hilisem kokteiliduo jätkus mollys jalkalainel.

neljapäevane kiirtööpäevak oli eelsoojenduseks traditsioonilisele trenniõhtule, mis aga kogu oma tegelikkuses lõpuks vormis megaintensiivseks reedeks, mille polnud ei otsa ega äärt, algust ega lõppu, vahet ega pausi. veedelnud päeva koduseks muutunud nõukariruumis oli õhtune kolmiküritus sellele igati väärikaks punktis. ma ei tea, mis neil telekanalitel sel aastal viga on, aga nad kõik teevad oma üritusi siis kui mul on veel mitmes muus kohas vaja olla. nii juhtus ka tv3 sügise õhtugalaga. jooksin sealt pärast nappi tunnikest armsaks saanud kalamajja, kus maailma koge ägedamad naised hummust ja gini maitsesid. arvatagi, et sealt lahkumine ei olnud pikkadeks õhtutundideks plaaniski. ometi jõudis oodatust varasemalt kohale varajane hommik, mis lausa kisendas klubivisiidi järele ning nii ka vabankist ennast lõpuks leidsin. seal oli as crowded as ever ning lühiajalise eufooria sulamisel oli kõigiti mõnus ennast intensiivnädala lõpuveerel magusasse madratsisse suruda ning ning silmad sulgeda.