KES TEEB, SEE JÕUAB

et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et pärast Iirimaalt naasmist on olnud väga sisutihe aeg. mitte et muul ajal oleks sisuvaene, aga nüüd kohe eriti :)

ülemöödunud reedel pidasime oma suurepäraste töiste saavutuste auks suure peo maha. tegu tõenäoliselt ühe vägevama peoga ever ja mitte ainult selle pärast, et ma korraldusele käe alla panin või Pääsukestega esinesin, vaid ikka selle pärast, et kõik nautisid asja sajaga :) ja see on ju puhas rõõm!
laupäeval suundusime isa 50.jubileumile Treillmannide manu, kus erakordselt suur seltskond sugulasi ennast näole andis. eks ma ise muidugi olen teada-tuntud kehvsugulane oma ebastabiilse kohalkäimise poolest, aga sel korral võin küll iseendale pai teha ;) ja teistele muidugi ka!

esmaspäev leidis meid Kaisa sünnipäevalt- rõõm tõdeda, et Londoni kirevelust on ta leidnud tagasitee meie juurde ja saame teda nüüdsest palju tihemini näha :) ainult positiivsust jagub ka tema uuele kodule noole tänaval, mis nägi tõeliselt nummar välja :))) ja kõik need kaunid naised, kes seal olid- muahhh!
kolmapäeval olime kutsutud ühe koostööpartneri poolt eestimaisesse Kaera-Jaani restosse, mis laual õilmitsenud eelroogade taustal andis lootust suursuguseks söögielamuseks. kahjuks nende eelroogadega filigraansus ka lõppes. pearoana minu taldrekule prantsatanud räimelasanje ja magusroana kama-tiramisu kõlasid küll oma ebatraditsionaalsuses äärmiselt eksootiliste ja seksikatena, kuid maitse sarnast eufooriat ei tekitanud. aga kokkuvõttes tasakaalustas meeldiv seltskond ebakõlad ning õhtu oli meeldiv.

neljapäev-reede leidsid mind Jurmala spa'st, mis on täitsa tibens-tobens lõõgastus-place ning andis igati soodsa eelduse nädalavahetuseks Mäetaguse spa's. igasse aastasse peaks mahtuma üks eriti pikk spa-puhkus, eriti kui see võimaldab üle vaadata veel kaks erinevat riiki :P
lisaks pakkus laupäeva hommik pisut ekstreemse kogemuse alutaguse tuubirajal, kus hüplesime kummirõngastes kohati isegi liiga ohtlikult- kuid ainult 1 rada tingis selle, et üle 5 korra me eriti alla sõita ei viitsinud. pärastlõunal leidsin end mäetaguse kõige rängemate kätega massööri väevõimust, mis kokkuvõttes ei olnudki nii hull, ehkki vahepeal üsna valus ning vesisulistamisele spas järgnes kontsert Jõhvi vägagi ilusas concert hall'is- see on tõesti väga kaunis! kuulasime maestro klasi juhtimisel klassikalise ilma suurtegijate beethoveni ja mozarti teoseid.
pühapäevane tagasirännak leidis meid traditsioonilisel ida-viru kaunis-pankrannikul valaste juga kaemas (seal on vaateplatvorm katki läinud :( ), edasi põikasime läbi tuhamägede vahelt ning padaorust, vaatasime üle kunda hüdroelektrijaama ja kalvi mõisa, mis kahjuks oli ka kinni :( ja siis hakkas vihma nii meeletult sadama, et me enam peaaegu midagi ei näinud.

eile ootas meid rõõmus seltskond jalgpallihuvilisi nukuteatris, kus herr pohlak väga avalalt oma olemust ning armastust jalgpalli vastu avas. vastakaid tundeid tekitab see inimene. aga võibolla ongi vaja sellisele kohale vastakat inimest - ma ei tea. igal juhul 9 juhul 10st- ma ei usalda inimesi, kes üldse napsi ei võta ja lennukiga ei sõida ta ka (üldse!!!)ning õhtuti sõidab alati koju- Sõrve säärde Saaremaale. veelkord: kummaline ja vastuoluline mees. loeng-arutelule järgnenud oksjon ei pakkunud sel aastal selliseid emotsioone, nagu eelmisel aastal, aga samas ma ka ei ostnud sel aastal midagi :))) muidugi oksjoni-võõrustaja tegi seda küll vist esimest korda elus: horriblee- pean vist järgmine aasta ikka ise püünele ronima ;) aga muidu- tore õhtu.

üldse on tore, kui kogu aeg on tore ja enamasti on tore, kui on palju toredaid tegemisi. muidu vist ei jaksaks tegelt väga, jookseks iseenda sees täitsa korralikult kokku vedeledes kuskil diivanil, seedides ja kirudes tund-tunnilt läbi rumalaid päevajuhtumeid, tunneks pahameelt kaaskodanike absurdustest ning unustaks ära ilmailu kogu selles täiuses, mida ta tegelikult pakub, kui Sa ainult oskad vastu võtta...