12 points go to Greece!!!

heihoo!! olen tagasi hellasemaalt ja kui ma vaatan läbi sõrmede teel ette tulnud lennujaamatraaagikatele, siis oli megatore reis. kliima on sealses maailmaosas ringi liikumiseks just septembris kõige oivalisem, nagu ka turismihooaja vaibumine võimaldab jälgi ajada soodsatele hotellidiilidele.

reisi alustamiseks valisime Kesk-Kreeka monstrummägede musterpaiga Kalampaka/Meteora. müstiline on mõista, kuidas sadu aastaid tagasi erak-usumehed just sellistesse kaljutippudesse omale elamise tekitasid. ehkki tänapäeval viib nende kõikide juurde hoolikalt valmis meisterdatud treppla, siis hea ettekujutuse korral võib hetkeks kindlasti silme ette manada tõelise maastiku kaunispildi, kus kilomeetrite ulatuses ei ole näha muud kui üks kalju teise järel ning nende üksiktippudes algelised, ent eluks kõigiti sobivad pelgupaigad.

mägedes leidsime ka omapärase küla Metsovo, mille peaväljakul just meie Kreeka-laupäeval oli uunikum-autode näitus. päike paistis eredalt, nagu kõikidel päevadel ning pärast järjekordset maitsvat lõunat leidsime ennast pärastlõunal põhjaamaalastele kohaselt basseini ääres päevitamas ja ujumas.

muidugi Kreeka on varemete maa, sellest ei saa üle ega ümber. kõiki neid me loomulikult ei külastanud, aga mõned olulisemad vaatasime üle küll. üheks selliseks oli Delfi, mis erinevalt meie ootustest ei asetsenud sugugi kuskil oru põhjas, vaid taaskord kõrgel mäe otsas ning jagas jäänuk-pilte antiikaja templitest, oraakli elupaigast, amfiteatrist, spordistaadionist ja paljust muust.

ja siis muidugi Olümpia, mis oma vaikse rahu, tuulevaikse päikselisuse, olümpia- aura ja meeldiva atmosfääriga jättis ääretult sümpaatse mulje.pärastlõuna soojal rõdul kohaliku maa parimate hõrgutistega oli kindlasti üks reisi tipphetki, mis täitis südame kaua oodatud rahu ja positiivsuse täiuslikkusega.

igal reisil peab olema ka üks "maailma ots" ja sel korral osutus selleks monemvasia- kreeka oma gibraltar. kõrgele kaljule on aastasadu tagasi rajatud kahe-astmeline linn, kus väidetavalt elasid üsna rahumeelselt üheskoos all-linnas türklased ja üla-linnas kreeklased. muidugi selle rahu osas jääb mõistmatuks see, miks siis praeguseks on säilinud peaaegu kogu oma hiilguses all-linn, kui üla-linn peab leppima ainult üksiku kõrguses kõikuva tondilossi meenutava kirikuga...

reisi lõpu-poolel premeerisime end mere-andidega. seda nii ujumise kui ka söögipoolise mõttes. rännates mööda peloponnose idakallast, põikasime läbi ka ühelt päris kreeka saarelt- poroselt- mis oma kauni loodusega jättis väga sümpaatse mulje ning rannasoppi käänanud merevesi pakkus soojaveelist kosutust. hiljem nafplio linna lähistel saime kõige õigemat kreeka meretoitu- punast mereärni kala. maitses kõigi hõrk ning kõrvale haugatud värske köögivilja salat oma alatise kaaslase oliiviõliga oli täpiks i-le.

no ja nendest lennuviivitustest ma ei hakkaks rääkima, sest tegelikult pole see oluline. oluline on, et oli mõnus nädalake oivalises vahemere riigis, mis pakkus nii vaimset kui füüsilist kosutust, et uute jõuvarudega sügistalvele vastu minna. iamas! (cheers in greek ;))

HUMMUS JA PÄIKE

laupäeva pärastlõuna leidis mind paksust margaretast, kaemas merilin andre isikunäitust "ma ei võta sinult, vaid lasen sul endale anda". olles viibinud ka tema esiknäituse avamisel eelmisel kevadel ning teades teda malbe ja sulni tütarlapsena, oli rõõm näha, et tema tegutsemisind ei ole raugenud. otse vastupidi :)

hilisem õhtu kulges kõigiti nauditavas seltskonnas kalamajas, seltsiks home-made hummus ( mis oli väga miatsev!!!), rummy ja paras paar. nalja sai just viimase mänguga ikka parasjagu. vastu hilisööd jätkasime panoraamis jalga keerutades. koht meelitab ligi tasuta sissepääsuga, et seejärel enda kütkes juba elukalleid kokteile ja ka vett (!) kundedele pähe määrida. see kõik aga loomulikult ei pimesatnud kuidagi minu tavapärast andumust muusikarütmidele. ja ehkki me peaasinejat, MR Happymani ei näinud, aga võibolla just selle pärast, et me teda ei näinud, oli meeleolu igati meelas ning laupäeva öötundidele kohaselt joovastav.

pühapäev tervitas niivõrd kuuma ilmaga, et otsustasime päikest võtma minna oma traditsioonilisse lemmikpaika Kloogarannas. ilma naljata oli liivaluidete vahele peitununa tuulevaikuses osaks saanud harmoonia niivõrd täiuslik, et saime ennast ainult ülivõrdes kiita, et nii targa otsuse langetasime.

TFW ja kultuurihommik Tallinnas

i know it's been ages, aga Relika tuletas mulle meelde, et on olemas blogid ja tegelikult juhtub igapäevaselt nii palju asju, et patt oleks neid kõiki ainult endale hoida.

ühesõnaga, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb mul alustada sellest, et sattusin eile poolkogemata juhuslikult Tallinna Fashion Week'ile, ühele runway show'le. ma ten, et ma ei tea tegelikult moest ja/või modellindusest suurt midagi, kuid siiski julgeksin olla kriitiline, sest minu meelest need modellid ei olnud küll modellid. jaah, fine, nad olid keskmiselt üsna ilusad, aga kõndida neist enamik ei osanud. mul oli paiguti ikka kole hirm, et keegi nüüd kukub või siis lihtsalt piinlik selle kooberdamise pärast. aga moeloojatest ka. nägin kristina viirpalu ja oksana tanditi loomingut. esimene mulle meeldis ja teine mitte nii väga. kristina mudelid olid mega-naiselikud, rohkete lillede ja loomulikult minu lemmikvärvi-kombinnidega: punamustad. lovely! oksana asjad olid aga liiga ektriim minu jaoks and the name should characterise it just as well: polka dots. eriti najakas oli minu meelest välispidine lukk ja seda motiivi kasutas ta eriti palju. ooo ja siis see show'de vahepala, that was just hilarious. moeloojaid intervjueeriti ja kõik oli megakohmakas. lõpuks hakkas oksana lihtsalt lampi inglise keeles rääkima and that was it. ühesõnaga kogu asi oli pehmelt öeldes väga omapärane. aga olen nüüd kogemuse võrra rikkam.

tänane hommik leidis meid aga nautimas kultuuripealinna võlusid. alustasime olevi kiriku tornist, kust avanes linnale suurepärane vaade, mis kulus tõepoolest hädasti marjaks ära pärast seda pikka-pikka treppi mis sinna ülesse viis ja sõna otseses mõttes hingeldama ajas. ja tallinn ei olegi nii linn, puid ja rohelust on meil väga palju ning viru hotell ei tundunud ka sealt ülevalt enam nii kõrge.
edasi leidsime ennast kultuurimiili algusest, kuid veel enne uudistasime elektriautosid, mis statoili taga parklas ennast paraadile seadsid. aga kultuurimiil siis. algas väga rõõmsavärviliselt ökosaare ja kalaturuga, kus oli meeletu valik igasuguseid mereande, alates mitmekülgsest kalavalikust ja lõpetades kammkarpide ja vähjapoegadega. lovely. kusjuures kalasadama rand ei ole ka üldse halb aeg aja veetmiseks kuumadel suveöödel või miks mitte ka külmadel talveöödel. anyhow, ostsime suitsumoivasid ja -kilusid ning rüüpasime ökosaarel õlut ja siidrit kõrvale. ökosaar ise siis, osutus kõigiti meeleolukaks kohvikuks.
jätkasime patarei vangla ja lennusadamaga ning küige lõpuks leidsime ennast kalamajast, mille alati nostalgilises miljöös on vaieldamatult kaunis jalutella :) kultuurimiil ise oli võibolla osati pigem meeldetuletus sellest, et antud piirkonnaga saaks nii palju ette võtta, et seal oleks väga kaunis ringi liikuda. samas võib seda kasutada ka nädalavahetuse lõunaretkeks omapärastesse kohvikutesse, sest iga atraktsiooni juures oli tavapärasest erinev puhvet, kus saab külma märjukest manustada.