marleen kirjutab

2012-01-16T04:21:00.000-08:00

SIIAM

aasta lõpu siis veetsime Tais. ja hetkeksi ei kummuta motika-crash, närvipõletik ega ka haiglas lõppenud toidumürgitus päikeserõõmu, mida reis rohkelt pakkus. meie esmane ja kõigiti positiivne reisi sihtkoht oli HuaHin, kus olime enamiku oma reisist. lisaks rannamõnudele, shopingutuuridele ja mitemkesistele taitoidu gurmaanlustele veetsime kolm imeilusat päeva ka kolmel erineval golfiväljakul. hoolimata tõigast, et ma jätkuvalt ei pretendeeri sellel alal tohutule meisterlikkusele, pakkusid kaunis ilm ja imeilusad golfiväljakud väga positiivseid elamusi. rääkimata muidugi reisiseltskonnast, kes lisas igale veedetud kaunishetkel oma suurepärase ja ajas kordumatu rõõmunoodi.
meid üllatas ka meeleolukas õhtu maja-naabritega, kus ootamatult sattusime venelasest profi-pokkerdaja sünnipäevale ning üheskoos tema veetleva kaaslanna ja kahe sõbraga sai maha peetud üks korralik vene peoõhtu. ka linnas pakkusid mitmekülgsed restod, lokaalid ja pubid piisavalt meelekosutust nii, et hing puhkas kõigiti.
aasta viimase päeva veetsime bangkokis, mis jätkuvalt ei kandideeri minu silmis just must-visit-reisisihtkohaks, kuid võrreldes eelmise aasta Milanoga oli reaalne tegevus peaväljakul uue aasta vastuvõtul kordades kaunim ja meeleolukam. seega rõõmustlen olnu positiivsusest ning unustan läbielatud koleused.

2011-12-22T04:34:00.000-08:00

kuna ma olen nüüd pea nädal aega haige olnud, siis pole millesti kirjutada.

PÜHKIGE ISE!

2011-12-19T04:59:00.000-08:00

10 asja, mida peab naistest teadma

By Jelizaveta Bojarskaja

1. vaga vesi, sügav põhi- see käib eeskätt naiste kohta.
2. ärge pidage kergemeelseks naist, kes esimesena ütleb "ma armastan Teid."
3. naine armastab alati tugevamini kui mees.
4. hoolimata soovist liidri rolli täita ja edukas olla, on naise tähtsaim karjäär olla ema ja naine.
5. isegi kõige raudsem leedi tahaks maailmas kõige rohkem olla nõrk ja abitu.
6. samuti nagu mehed, kardavad naised suhtes kõige rohkem olmet ja harjumust.
7. alati on lihtsam võita seda, kes on kõrval ja lähedal. palju raskem on võita huvitava, sügava ja targa naise tähelepanu. seepärast ei tohi laisk ja etteaimatav olla.
8. keegi ei suuda kunagi mõista, mida naine tahab ja mida ta mõtleb.
9. üks väheseid asju, milles naine mehele alla jääb, on oskus anekdoote rääkida ja süüa teha.
10. ja mis kõige tähtsam: maailma, armastuse ja perekonna päästab ainult huumor.

2011-12-15T02:06:00.000-08:00

feliz navidad

kõigepealt ma tahaksin paar rida pühendada spordile- nimelt on meie ellu tulnud sulgpall. oleme usinalt ennast iga-nädalaselt saali poole seadnud ja reketitega palli tagunud. või vähemalt minu puhul on tegu pigem sellise tagumisega. mu partner on teatavasti kõrgesti haritud ja harjutanud sulgpallikunn. muidugi ta on kunn veel väga paljudes küsimustes. ja mõnikord küündin mina tema printsessiks :) aga kokkuvõte on see, et me teeme sporti ja see on positiivne!

siis loomulikult aasta üks suursündmustest- pääsukeste jõulupidu. ohhhhh, mis seal kõik tehti!!! õnneks on videomehed ja naised kõigiti usaldusväärsed (või ma vähemalt loodan seda) ning reporterisse me ilmselt ei satu. ehkki materjaaali oli oi-kui-palju. etteasteid jagus väga palju ja igale maitsele! kõik olid rõõmsad ja rõõsad- valiti oma superstaar, parim maskimees, ristiti ära uued rebased. üritus oli timm ja suur kummardus kogu pääsu-perele!

laupäeval juhtus nii, et Viru-Jaagupi line-tants sai 10. aastaseks ning asutaja-veteranina olin samuti kutsutud sellele üritusele. ja mõni tants isegi tuli meelde! ja kui nii juhtus, siis sai põrand pooleks tantsitud ja lääneviru tasakaalukad ja tagasihoidlikud provvad ära hirmutatud. olete ju näinud mind küll mõnikord tantsimas- see on esmavaatajatele ikka shokeeriv. näiteks minu isiklik kuningas arvas mind esmakordselt tantsimas nähes, et ma olen hull. ma ei ole muidugi veendunud, et ta nüüd teisiti arvaks. ehkki ma olen püüdnud talle korduvalt selgeks teha, et inimesed peavad mõistma, et ma olen kas äge või äge.

pühapäeval pidasin sünnipäeva kodustega. ikka on ju normaalne, et tähtis 27/28 - ma ei suuda kuidagi oma vanusele täpset vastet hetkel leida- häälipäev peetakse ära 3 nädalat varem. käsi püsti, kes on 27/28 ajal sama ei teinud! mis, ainult 1 käsi?!? te petate mind! sünnipäev ise oli üks pikk ja piinarikas näljunemine. süüa ei olnud absoluutselt! ema tegi ainult ahjus kala, lavashirulle, kalasalatit, lillkapsaid, seeni, kartulit, kodust suitsusinki ning vanaema tõi ainult rosoljet, sülti, kartulisalatit ja napooleoni kooki. kõht oli pärast nii tühi :(

ja kui vara traditsioon juba algatatud sai, siis tegime naistega jõuluka ka eile ära. alustasime kultuurspordiga ikka :) käisime harju mäel uisutamas. jäin püsti! ja alex (tuntud ka kui tõmmu briti saarte mees) osutus uisumeistriks! näiteks marek (tuntud kui põhjamaine eesti mees) jäi talle ikka kõvasti all- põhjus võis muidugi ka olla selles, et ta oli esimest korda usikudel.... aga samas- mis vabandus see ühele põhjamaa mehele on!!! edasi liikusime nunnesse jõulupraadi sööma- kõik oli imehea! ja suurte jõulusöömingutega peaks nüüd selleks aastaks ühel pool olema ;) ka nii paar nädalat varem. tundub, et ma olen täiega andekas sel aastal ;) ohh ja muidugi - alati kui pepleriinid kokku saavad, siis tuleb toredaid heietuse lugusid tartu teemadel ja jalakeerutusi retromussi saatel. nice. PLUSS- meil on kodus nüüd piljardilaud, mis samuti sai korralikud ritsed eile. see pagana briti saarte Alex on lisaks ka piljardikunn! mina ei tea, ta vist oskab kõike!

ja mis veel- kas tervitada saab?

paluksin tervitada oma kuningat!

2011-12-07T08:50:00.000-08:00

ETENDUSED

niisiis- eelmisel reedel me käisime vaatamas seda Grapsi etendust, Tartus, sest no arvasite õigesti ära- mujal seda ju ei näidatagi :) igal juhul Laia tänava võimlast me end 2.12 leidsime- muuseas ülikooli ajal käisin ma seal aeroobikas. ja üle tänava asuvas botaanikaaias sai suur osa bakatööst valmis kirjutatud- minu õppejõu poolt :))))
aga tagasi etendusele- täitsa mõnus oli. minu teadmised raudmehest ei ole, st ei olnud enne reedet, teab mis laialdased, aga etendus ise võimaldas sellega ajapikku kenasti kohaneda. müüdud kava oli ka selles mõttes igati omal kohal, et erinevalt tavapärasest paber- hunnikust, kus on palju värvilisi pilte ja muud paska, siis see oli must-valge ning rääkis täpselt sellest, mida vaja- grapsi elust. suurmeistrist endast jäi selline naiiviku mulje ning hilisemates vestlustes teda tundnutega (kelleks siinkohal on peamiselt järgmisel päeval ühes tallinna kesklinna korteris meid vastu võtnud meelelahutus- legendaar) see arvamus leidis ka kinnitust. niisamuti nagu ka see, et ta oli heasüdamlik, pöörane ja aeg-ajalt ülevoolav. näitemäng ise oli kõigiti meelt lahutav, nii nagu ka ülejäänud õhtu tartus, mis viis meid erinevatesse lokaalidesse alustades Pierre'st ja Püssirohukeldrist ning lõpetades traditsioonilise Zavoodiga( mis muidugi ei ole lokaal). lihtsalt kultuurielamuse mõttes sai sealt läbi käidud, sest kõik teavad, et ma seda kohta ei armasta.

esmaspäevane "the rise and fall of estonia" kõigiti meelt lahutav ei olnud. samas me olime terve etenduse kohal ja ei lahkunud, seega kompliment siiski no'le siinkohal tuleb teha (teadmiseks siis, et enamikelt no etendustelt me oleme pärast esimest poolaega lahkunud). muidugi oli seal ühiskonnakriitikat selle kõige ehedamas võtmes ja loomulikult seda on vaja, aga kas see peab nii võigas olema, nii labane, nii kehavedelikke eksponeeriv (nagu no puhul ikka)? et muidu ei jõua kohale või? JÕUAB KÜLL! korralikku kriitikat on võimalik teha sõnaosavate repliikidega- selleks ei pea nägu salatikaussi panema. ja mis on saanud antiiksest taotlusest lahutada inimeste meelt komöödiate-tragöödiate näol? nääh, ma ei usu, et ma enam neid ilamokkasid vaatama lähen.

skoor pärast möödunud ülenädalavahetust:
yess33 vs no99- 3:1

2011-11-29T02:17:00.001-08:00

KES TEEB, SEE JÕUAB

et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et pärast Iirimaalt naasmist on olnud väga sisutihe aeg. mitte et muul ajal oleks sisuvaene, aga nüüd kohe eriti :)

ülemöödunud reedel pidasime oma suurepäraste töiste saavutuste auks suure peo maha. tegu tõenäoliselt ühe vägevama peoga ever ja mitte ainult selle pärast, et ma korraldusele käe alla panin või Pääsukestega esinesin, vaid ikka selle pärast, et kõik nautisid asja sajaga :) ja see on ju puhas rõõm!
laupäeval suundusime isa 50.jubileumile Treillmannide manu, kus erakordselt suur seltskond sugulasi ennast näole andis. eks ma ise muidugi olen teada-tuntud kehvsugulane oma ebastabiilse kohalkäimise poolest, aga sel korral võin küll iseendale pai teha ;) ja teistele muidugi ka!

esmaspäev leidis meid Kaisa sünnipäevalt- rõõm tõdeda, et Londoni kirevelust on ta leidnud tagasitee meie juurde ja saame teda nüüdsest palju tihemini näha :) ainult positiivsust jagub ka tema uuele kodule noole tänaval, mis nägi tõeliselt nummar välja :))) ja kõik need kaunid naised, kes seal olid- muahhh!
kolmapäeval olime kutsutud ühe koostööpartneri poolt eestimaisesse Kaera-Jaani restosse, mis laual õilmitsenud eelroogade taustal andis lootust suursuguseks söögielamuseks. kahjuks nende eelroogadega filigraansus ka lõppes. pearoana minu taldrekule prantsatanud räimelasanje ja magusroana kama-tiramisu kõlasid küll oma ebatraditsionaalsuses äärmiselt eksootiliste ja seksikatena, kuid maitse sarnast eufooriat ei tekitanud. aga kokkuvõttes tasakaalustas meeldiv seltskond ebakõlad ning õhtu oli meeldiv.

neljapäev-reede leidsid mind Jurmala spa'st, mis on täitsa tibens-tobens lõõgastus-place ning andis igati soodsa eelduse nädalavahetuseks Mäetaguse spa's. igasse aastasse peaks mahtuma üks eriti pikk spa-puhkus, eriti kui see võimaldab üle vaadata veel kaks erinevat riiki :P
lisaks pakkus laupäeva hommik pisut ekstreemse kogemuse alutaguse tuubirajal, kus hüplesime kummirõngastes kohati isegi liiga ohtlikult- kuid ainult 1 rada tingis selle, et üle 5 korra me eriti alla sõita ei viitsinud. pärastlõunal leidsin end mäetaguse kõige rängemate kätega massööri väevõimust, mis kokkuvõttes ei olnudki nii hull, ehkki vahepeal üsna valus ning vesisulistamisele spas järgnes kontsert Jõhvi vägagi ilusas concert hall'is- see on tõesti väga kaunis! kuulasime maestro klasi juhtimisel klassikalise ilma suurtegijate beethoveni ja mozarti teoseid.
pühapäevane tagasirännak leidis meid traditsioonilisel ida-viru kaunis-pankrannikul valaste juga kaemas (seal on vaateplatvorm katki läinud :( ), edasi põikasime läbi tuhamägede vahelt ning padaorust, vaatasime üle kunda hüdroelektrijaama ja kalvi mõisa, mis kahjuks oli ka kinni :( ja siis hakkas vihma nii meeletult sadama, et me enam peaaegu midagi ei näinud.

eile ootas meid rõõmus seltskond jalgpallihuvilisi nukuteatris, kus herr pohlak väga avalalt oma olemust ning armastust jalgpalli vastu avas. vastakaid tundeid tekitab see inimene. aga võibolla ongi vaja sellisele kohale vastakat inimest - ma ei tea. igal juhul 9 juhul 10st- ma ei usalda inimesi, kes üldse napsi ei võta ja lennukiga ei sõida ta ka (üldse!!!)ning õhtuti sõidab alati koju- Sõrve säärde Saaremaale. veelkord: kummaline ja vastuoluline mees. loeng-arutelule järgnenud oksjon ei pakkunud sel aastal selliseid emotsioone, nagu eelmisel aastal, aga samas ma ka ei ostnud sel aastal midagi :))) muidugi oksjoni-võõrustaja tegi seda küll vist esimest korda elus: horriblee- pean vist järgmine aasta ikka ise püünele ronima ;) aga muidu- tore õhtu.

üldse on tore, kui kogu aeg on tore ja enamasti on tore, kui on palju toredaid tegemisi. muidu vist ei jaksaks tegelt väga, jookseks iseenda sees täitsa korralikult kokku vedeledes kuskil diivanil, seedides ja kirudes tund-tunnilt läbi rumalaid päevajuhtumeid, tunneks pahameelt kaaskodanike absurdustest ning unustaks ära ilmailu kogu selles täiuses, mida ta tegelikult pakub, kui Sa ainult oskad vastu võtta...

2011-11-16T05:32:00.000-08:00

panso ja iirimaa

enne laupäeva ülivarajast õhulendu iirimaale, käisime draamateatris vaatamas tükki panso. ilmselt on see nimi piisavalt tuntud, nii et ma ei pea rääkima, kellega tegu. tükk ise oli huvitav ja keeruline üheaegselt. alguses läks päris palju aega, et aru saada, mis üldse toimub. etendus oli kokku kombatud kolmest erinevast elusituatsioonist, mis kahtlemata suurmaestro tegemisi-olemusi-panust iseloomustavad. kui ma aru sain, mis toimub, siis oli juba lihtsalt huvitav. eelkõige üllatas muidugi malmsteni roll nimitegelasena- ilmselgelt on tegu väga mitmekülgse näitlejaga, kes ei ole lihtsalt jälle üks ilus näolapp. kiidan!

no ja siis iirimaa. mõnus oli. tõesti. toit oli palju parem kui belfastis. bussiekskursioon oli mõnevõrra nõrgem. aga kokkuvõttes oli 3 päeva toredat tegutsemist, mis viis võibolla liigagi hästi argirutiinist välja, nüüd on kehva tagasi olla. kiirülevaade ka:
- glendalough keunismaastik, sh järv the great
- kilkenny vanaajaküla, sh übervägev kindlus
- traditsiooniline iiri muusika-tantsu õhtu, sh lord of the dance'i hakatised
- mingolf
- shopping&sushitrain
- johhnie fox's pub- kui iiri kõrgeim ja kuulsaim, sh kuulsate külaliste osakaalu poolest
- dublin vaatamisväärsused
- guinnessi õlletehas ja omandatud perfect pint kallamise oskus
- jalka, minu elu siiani suurimal statkal

2011-11-07T05:28:00.000-08:00

INTENSITY

esmaspäev algas Mirelle Mathieu kontserdiga. me küll olime seal ainult esimese vaatuse (kuidas muidu üldse saab kontserdil vaheaeg olla?!?), aga sellest hoolimata võib nimetada meeldivaks kogemuseks. silmaringi avardas küll kõvasti ning prantsuse-keelseid laule ei ole ma kohe päris kindlasti mitte kunagi nii pikalt ühtepanu kuulanud. kõige huvitavam oli loomulikult publiku vastuvõtt, kes iga laulu järel tassis primadonnale sületäite kaupa lilli lava äärde kokku. proua haaras need viimseni omale sülle ja toimetas hellalt oma lillepoisile, kes oli küll juba väga väärikas eas härrasmees, aga minu silmale näha olevalt küll ühtegi teist funktsiooni ta ei kandnud. külm õhtuõhk soodustas pärast kõlejahedat suurhalli vaimu- ja meeltekosutust otsima clayhillsis, kus avasime ametlikult hõõgveini hooaja.

teisipäeval käisime wine library's, mis sisuliselt on kvaliteetveini pood meie õuel! ei tea, miks küll siiani oleme ainult 24tunni kiirpoodi kasutanud ja mõnel korral sealt ka veini soetanud...

aga veiniselt nädal jätkus- kolmapäeval seadsime end pisut suurema seltskonnaga sisse hubasesse gloria keldrisse, kus voolava jutuga weinmeister meid meeldivate maitsete ja huvitavate juttudega kõigiti veetles ja rõõmsa ning rahulolevana tundma pani. hilisem kokteiliduo jätkus mollys jalkalainel.

neljapäevane kiirtööpäevak oli eelsoojenduseks traditsioonilisele trenniõhtule, mis aga kogu oma tegelikkuses lõpuks vormis megaintensiivseks reedeks, mille polnud ei otsa ega äärt, algust ega lõppu, vahet ega pausi. veedelnud päeva koduseks muutunud nõukariruumis oli õhtune kolmiküritus sellele igati väärikaks punktis. ma ei tea, mis neil telekanalitel sel aastal viga on, aga nad kõik teevad oma üritusi siis kui mul on veel mitmes muus kohas vaja olla. nii juhtus ka tv3 sügise õhtugalaga. jooksin sealt pärast nappi tunnikest armsaks saanud kalamajja, kus maailma koge ägedamad naised hummust ja gini maitsesid. arvatagi, et sealt lahkumine ei olnud pikkadeks õhtutundideks plaaniski. ometi jõudis oodatust varasemalt kohale varajane hommik, mis lausa kisendas klubivisiidi järele ning nii ka vabankist ennast lõpuks leidsin. seal oli as crowded as ever ning lühiajalise eufooria sulamisel oli kõigiti mõnus ennast intensiivnädala lõpuveerel magusasse madratsisse suruda ning ning silmad sulgeda.

2011-10-31T01:41:00.000-07:00

SIIT JA SEALT

olen jällegi laisk olnud ja ei ole viitsinud midagi kirjutada. inimene on üks loll ja laisk loom, aga õnneks olen ma sellest juba ammu aru saanud ja sellega isegi teatud osas leppinud, seega pole põhjust antud küsimusel pikemalt peatuda, et miks ma alles nüüd kirjutan asjadest, mis on juhtunud juba nädal aega tagasi. nagu ei ole sageli mõtet peatuda ka muudel asjadel, mis on tehtud valesti või hilja või jäänud üldsegi tegemata, sest nagu öeldud on inimene üks loll ja laisk loom, kes peaasjalikult tegeleb oma ihade ja soovide rahuldamisega. kuna minul isiklikult ei ole sellise 'tegevusloome' vastu midagi, siis peaksin vähemalt ideaalis olema saavutanud pikaajalise ja kestva hingerahu (truly?!? - yeah, right!!! :))

eelmisel nädala viimasel päeval leidsime ennast traditsiooniliselt kanal 2 stuudiost, kus salvestati Eesti läbi aegade ühte kõige hitimat saadet "tantsud tähtedega" ja kuigi ei see aga ka suur hulk muid eesti produktsioone ei kuulu minu igaõhtusesse ajakulutamise arsenali, oli siiski kõigiti meeldiv õhtupoolik seal peaaegu-kaamerate-ja-prozede keskel. isiklikult olen üsna veendunud, et antud saade on üleüldse kõige tõenäolisemalt asi, mida võib ka nimetada vägevaks telesaateks. loomulikult oli apsakaid ja halekoomilisi hetki ( nt siis kui kohtunik pr K oma 'vägeva' käekotikesega stuudiosse sisenes, preili naissaatejuht puterdas, härra saatejuht tegi oma oh-kui-vaimukaid-mitte-naljakaid-nalju jne), oli siiski tunduvalt rohkem ilusaid ja säravaid hetki, emotsioone selle sõna kõige paremas tähenduses, naeru ja nalja, särtsu ja vürtsi. mulle meeldis ja ei olnud seda süva-piinlikkuse momenti, millelt olen tabanud ennast siis kui tele-ekraanilt on vastu vaadanud erinevate reality'te tegelased, mille jooksul käib küll külm jutt üle selja- et kas siis sellised me tõesti olemegi?!? päris kindlasti kõik meist mitte ja seda on hea teada ;)

tele-glamuuri maailmast maandusime kolmapäeval üsna ränga põntsuga eesti filmimaailma. "Idiota" oli plaanis. no eesti film selle kõige eesti filmilikumas tähenduses. mul oli pool aega nii uni, et piinlik-piinlik. aga ma ei suutnud sügava hingestatusega laskuda nendesse puude-udude-postide-tänavate-okste 5-minutilistesse kaadritesse. no tõesti ei suutnud! samas muidugi see ei olnud üllatus- vastupidi, see oli eesti film oma kõige omasemas mahlas. aga ma ei ole veendunud, et eesti inimesed seda mahla tegelikkuses armastavad, ükskõik siis kui üllad ei ole olnud need mõtted, mis nende rezissööride peades on olnud. teame ju küll seda imetajate eluloogikat, alustasin käesolevat peatükki sellest, ilmselt ei ole seda nii keeruline mõista. või siiski?

selles mõttes oli laupäeval tartus vaadatud "rumm ja viin" küll kõigiti tõepärane ja aus. mis sest et ott sepp esitas iirlasest Michael'i ja mitte eestlasest Mihklit, aga teema oli ju universaalne. teema on see, millest me kõik ideaalselt aru saame ja mida ise võib-olla liigagi tihti üle elame. teate ju küll neid hullumeelseid õhtuid "õlu ja terav-õlu ja terav- rumm ja viin- rumm - ja viin". sellest see tükk ju rääkiski ja täpselt nii ausalt kui see kõik meie elu on. ja ometi oleks nagu midagi puudu olnud, midagi valesti olnud, midagi inetut olnud. no samas oli ju ka. ja samas ei olnud. igal juhul und mul ei tulnud sel korral- see on juba hea märk. vahepeal oli näitleja usutavusega probleeme. vahepeal oli väga naljakas. vahepeal oli väga kurb. tegelikult oli tore, puhtalt selle etenduse pärast ma kellelgi tartu sõitu ette ei paneks, aga seal olles võib vaadata küll.

ja nädala edetabel
1. tantsud tähtedega
2. rumm ja viin
3. idioot

kui ei teaks, et need kõik on mingis osas kultuuriväärtused võiks arvata, et räägin lihtsalt marulisest nädalavhetusest ;)

cheers!

2011-10-17T03:38:00.000-07:00

NOSTALGIA NÄDALAVAHETUS (aka ebaõnnestunud kultuurielamused Balti põhjapoolseima riigi pealinnas)

ärgem laskem ennast pealkirjast valedele jälgedele juhtida- ma ei teinud keemilisi lokke. lõikasin hoopis juuksed üsna kenakesti lühemaks. aga mitte sellest ma ei tahtnud tegelikult rääkida. lugu hoopis selles, et tulenevalt üliägedast teisipäevast, mil sai vägagi väärikalt tähistatud ühte Eesti kõige ajaloolisemat teisipäeva, oli kolmapäev üsna nutune ning samas teades, et nädalavahetusel on vaja ka tööd teha, me väga suurejoonelisi plaane ette ei näinud.

küll aga püüdsime ennast kodust välja ajamisega pisutki meelelahutust leida. reede õhtul sai valikuks "kolm musketäri" ja seda kosmoses (NOSTALGIA). proua piletiletis oli küll pooltest hammastest oma väärikas eas juba ilma jäänud, kuid oskas oma muhedusega teha tuju igati heaks- liiati kui ta pärast kohtade pakkumist meie tõdemusele (saal on ju tühi- ükskõik kuhu istume), ühines meie arvamusega ja kiitis takka, et tõepoolest- istuge kuhu tahate. edasi viis meid tee järgmise vana-kooli meheni, kes pileteid kontrollides neile templi peale lõi "sisenetud". astusime siis suurde kinosaali, kus vaevalt kümmekond inimest oma kohtadel istus ja sisenesime pikemalt ootamata kinematograafia imetabasesse maailma. enne filmi ei olnud ühtegi reklaami! see oli tõeliselt positiivne üllatus- kahjuks see ka ainsaks positiivseks üllatuseks sel kinoseansil jäi. ilma naljata, tegu on maailma halvima filmiga. ma saan aru, et ajaga tuleb kaasas käia ja tänapäeval enam lihtsalt ilusate inimestega asju ära ei tee, aga kas lendavad laevad, mis põgenevad äikesetormi pilvedesse, matrixi kehaväänamise trikid ja laserkiired XVII sajandi aaretekambrites on ikka päris see teema, mis peaks lõimuma algupäraselt romantilise ja seiklusliku romaaniga renessasiõitsengu aastatest- i don't know..

laupäeval läksime Salme Kultuurikeskusesse (NOSTALGIA) vaatama rock-ooperit "Faust". esinejateks K. S. Laste Kaunite Kunstide Kooli õpilased. well, oli rohkem selline Kapa-Kohila kultuurimaja taidlejate moodi asi. kogu etenduse ajaks prognoositud kolmest vaatusest (kestusega 3 tundi) suutsime ära vireleda esimese vaatuse. kogu austuse juures isetegevuslaste vastu (sest eks ma kuulu ju mõneti isegi nende hulka), oli see ikka kohutav. kas ei oleks mõtekam teha midagi lõbusat- on omal ka tore ning pealtvaatajad saavad vähemalt naerda. praegu jäi küll selline pingutatud õuduse mulje- ma ei usu ka, et nendel noorukitel endal väga muhe oli seda tükki mängida.

pühapäeval ei katsetanud me enam endisaegsete kultuuripaleedega, vaid läksime lihtsalt kapten Tenkeshisse (NOSTALGIA) sööma. ei petetud millegagi- kõhu sai kenasti täis! seega täiesti lootusetud me oma ootamatult kokku saanud nostalgiategemistes ei olnudki.

mis veel- jalkapiletid a le coq'le soetatud, minuteid enne selle ummikseisu sattumist. pimedatele vabatahtlikus korras raamat lugemiseks ette võetud. laupäeval 'nimetas' välkamaalaste jalkale kaasa elatud. korrapärasel pääsude trennil käidud. vajalikud tööülesanded sooritatud.

2011-10-11T00:37:00.001-07:00

PÕHJA-IIRIMAA- crap food&everchanging weather

olles viimasel ajal sattunud osaliseks Eesti jalgpalli-kultuuris, avanes võimalus sõita koos meeskonnaga neile kaasa elama olulises valikmängus Põhja-Iiriga. seda kui fantastiline oli mäng ja milliseid emotsioone see pakkus eestimaalastele siin ja sealpool vikerkaart, on kõik ilmselt juba paljudest väljaannetest tublide ajakirjanike abil lugenud, mina aga väljendaks oma emotsioone muudel teemadel ka.

söögiga on neil ikka väga kehvasti. need korrad, kus sõime n.ö tõelises iiri pubis/kohvikus/söögikohas (k.a hotelli hommikusöök) olid ikka üsna maitsevaesed- ainus eesmärk saada midagi kõhtu. positiivse üllatuse valmistasid turul hangitud crepe (puhtalt Marsseilles't sisserändaja teene), seafood restorani gurmee-toit (austrid ja pasta) ning vähe peenema lokaali maasikad shokolaadi kastmes (olgem ausad, seda on üsna keeruline tuksi keerata). muuseas sama arvasime me ka pärast mängu tulinäljastena, kui söögikohad ei olnud enam laialdaselt avatud ning otsustasime tänaval pitsa kasuks- see peaks ometi söödav olema iga maailma nurgas. nääääääääääh, wrong again. ever tased jahumaitselise vorstiga looritatud überjalopeno-vürtisegust taignahakatist- well, don't recommend. not at all!!!

kui söögiga oli nagu oli, siis ilma osas- no ei olnud lõpuni meeldiv, aga siiski pakkus teistsuguseid elamusi- uusi elamusi. ilm muutus 5-minutilise intervalliga! siinsamas siras päike, järgnes paduvihm, siis meeletud tuuleiilid, siis jälle päike, siis seenevihm, siis läbilõikav tuul ja siis jälle vihm või päike. kõige erilisemaks aga osutus mängule eelnev päev, mis oli n.ö vaba ning otsustasime selle veeta bussireisil mööda imetabast põhja-iiri rannikut. jõudes keset päeva ühe selle maailmanurga märkimisväärse vaatamisväärsuseni: köissild ühelt maismaa kaljunukilt kõrvalseisva saare kaljunukile- oli ikka tükk tegemist, et ellu jääda :) kõigepealt teekond bussist sillani pakkus meeletut tagant-tuult, lausa lükkas meid eesmärgile lähemale. jõudes sillale, oli ainus soovitus- don't look down ja liigu üle silla nii kiiresti kui võimalik- ainult et see nii kiiresti ei olnudki võimalik ning tuul lükkas ühele ja teisele poole ning silda ääristavatest köitest tuli kinni hoida kümne küünega! jõudes saare kaljunukile oli aga tükk tegu, et end püsti hoida või noh olgem ausad- enamiku ajast me clingisime köie külge või tõesti hoidsime kahe käega maast kinni! aga elamus missugune!! tagasi bussi saatis meid loomulikult võimas vastutuul ühes rahe ja vihmaga, mis viis selleni, et pärast kilomeetrist "jalutuskäiku" olid aluspüksid ka märjad! ja mul olid kõige vägemad kileriided seljas, mida oskasin oma laiaualtuslikust garderoobist kaasa haarata. but you wouldn't say that it wasn't an adventure- it was and a massive one!!!

edasi viis bussireis meid giant's highway'le- mis samuti oli tõeline looduse-ime. merekaldale oleks nagu keegi ladunud korrapäraseid kivihunnikuid, mis ühelt poolt moodustasid justkui jalgtee ühest kohast teise, aga samas olid nagu peoga paika pandud kivi-trepistik. on kaks teooriat- hiiglane ehitas selle või vulkaan uuristas selle. no ilmselgelt hääletaks selle esimese variandi poolt :) aga ka seal rannikupealsel saatis meid vägev tuul, seljas olnud vihmakeep purunes hetkega ning rannasoppi, mis asus kivilasumite vahel tekkis paks kiht merevahtu, mis meenutas vahukooresuppi ning millelt vahutordid lendasid suhu, silmadesse, riietele, taevassse... kuhu iganes. müstiline kogemus! giid/bussijuht, kes meiega sel päeval tuuritas, väitis, et pole kunagi veel sellist ilme näinud- võibolla oli tal ka õigus, bussis istudes ja väljasõitu oodates kõikus sõiduriist nii tugevasti tuules, et tekkis kerge lõbustuspargi tunne... viimati kogesin midagi taolist Austraalias, kui samuti bussireisil rahetormi kätte sattusime. ometi tegu kahe täiesti erineva kogemusega. aga elu üllatab- maailm üllatab- inimesed üllatavad. kuis muidu võiksime täna olla jõudnud olukorda, kus kogu ihu ja hingega elame kaasa õhtul toimuvale Sloveenia võidule Serbia üle..

2011-10-03T23:59:00.000-07:00

TRIODE NÄDALAVAHETUS

reede õhtu algas sulnis ja üliõdusas Le Chateu's, kus kulinaarsed hõrgutised ja teeninduslikud tipud jätsid igati kustumatu mulje. edasine tee viis traditsioonilistesse jätkukohtadesse Clayhillsi ja Kehrwiderisse, mis vastavalt turgutasid kas sügisöise jaheduse või vastupidiselt kuuma siseatmosfääriga.

laupäeva kohta saab öelda, et kui mingid toredad plaanid ja peokutsed tekivad, siis ikka kolmekaupa. püüdes täita oma heroilist kõike-suutja taaka, otsustasin ka kolm pakutud kohta läbi rallida. alustasin KUMUst Mait Agule pühendatud üritusest, mille ühe etenduse osatäitjaks oli meie tantsutreener- loomulikult olid Pääsud kõik esipüünel rivis, et seda oma silmadega jälgida. tantsuetendus - Bänd - kandis endas läbi modernse liikumise keele siiski nii palju erinevaid värviemotsioone, et sai nii naerda kui ka hetkeks sügavamasse mõttelõnga vajuda.
edasi jätkasin Liina mõneks-ajaks-farewell-party'ga, kus oli väga palju ilusaid ja tarku naisi, ma olen uhke meie inimeste üle :) ja lõpuks siis muidugi traditional channel 2 party oma tavapärase suurejoonelisuse ja värvika külalis- ja esinejaskonnaga.

ja et nädalavhetus ei läheks lõpuni luhta, leidis päikseline pühapäev meid Tallinna Lauluväljakult, mis oli nii suur ja roheline oma sügiseses vaikelus, millele ometi pakkus pisut aktiivsust rulapark ja citygolf. edasi jalutasime kadriorus, kus lossi sügisene aed oli äärmiselt rõõmsavärviline ja hingekosutust pakkuv ning pargi suuremõõtmelistes sügavustes pesitseb japanese art bridge, mis oli üles ehitet puudele ja toetus oma põhiosas kahele maismaapunktile- inimesed seisid reaalselt järjekorras, et seal peal kõndida. and last but not least- enne kui põhuteater lõplikult maha lammutatakse, sai ka sellele ehitisele ring peale tehtud. omapärane kahtlemata ja kui tekkis küsimus, et kas ta ei võiks siiski talve sama muhedana üle elada, siis vastuse andsid põhupakid, mis hoolimata mustendatud pealispinnast saatsid väljapoole järjest õhku lendlevaid looduseebemeid.

2011-09-30T05:14:00.000-07:00

12 points go to Greece!!!

heihoo!! olen tagasi hellasemaalt ja kui ma vaatan läbi sõrmede teel ette tulnud lennujaamatraaagikatele, siis oli megatore reis. kliima on sealses maailmaosas ringi liikumiseks just septembris kõige oivalisem, nagu ka turismihooaja vaibumine võimaldab jälgi ajada soodsatele hotellidiilidele.

reisi alustamiseks valisime Kesk-Kreeka monstrummägede musterpaiga Kalampaka/Meteora. müstiline on mõista, kuidas sadu aastaid tagasi erak-usumehed just sellistesse kaljutippudesse omale elamise tekitasid. ehkki tänapäeval viib nende kõikide juurde hoolikalt valmis meisterdatud treppla, siis hea ettekujutuse korral võib hetkeks kindlasti silme ette manada tõelise maastiku kaunispildi, kus kilomeetrite ulatuses ei ole näha muud kui üks kalju teise järel ning nende üksiktippudes algelised, ent eluks kõigiti sobivad pelgupaigad.

mägedes leidsime ka omapärase küla Metsovo, mille peaväljakul just meie Kreeka-laupäeval oli uunikum-autode näitus. päike paistis eredalt, nagu kõikidel päevadel ning pärast järjekordset maitsvat lõunat leidsime ennast pärastlõunal põhjaamaalastele kohaselt basseini ääres päevitamas ja ujumas.

muidugi Kreeka on varemete maa, sellest ei saa üle ega ümber. kõiki neid me loomulikult ei külastanud, aga mõned olulisemad vaatasime üle küll. üheks selliseks oli Delfi, mis erinevalt meie ootustest ei asetsenud sugugi kuskil oru põhjas, vaid taaskord kõrgel mäe otsas ning jagas jäänuk-pilte antiikaja templitest, oraakli elupaigast, amfiteatrist, spordistaadionist ja paljust muust.

ja siis muidugi Olümpia, mis oma vaikse rahu, tuulevaikse päikselisuse, olümpia- aura ja meeldiva atmosfääriga jättis ääretult sümpaatse mulje.pärastlõuna soojal rõdul kohaliku maa parimate hõrgutistega oli kindlasti üks reisi tipphetki, mis täitis südame kaua oodatud rahu ja positiivsuse täiuslikkusega.

igal reisil peab olema ka üks "maailma ots" ja sel korral osutus selleks monemvasia- kreeka oma gibraltar. kõrgele kaljule on aastasadu tagasi rajatud kahe-astmeline linn, kus väidetavalt elasid üsna rahumeelselt üheskoos all-linnas türklased ja üla-linnas kreeklased. muidugi selle rahu osas jääb mõistmatuks see, miks siis praeguseks on säilinud peaaegu kogu oma hiilguses all-linn, kui üla-linn peab leppima ainult üksiku kõrguses kõikuva tondilossi meenutava kirikuga...

reisi lõpu-poolel premeerisime end mere-andidega. seda nii ujumise kui ka söögipoolise mõttes. rännates mööda peloponnose idakallast, põikasime läbi ka ühelt päris kreeka saarelt- poroselt- mis oma kauni loodusega jättis väga sümpaatse mulje ning rannasoppi käänanud merevesi pakkus soojaveelist kosutust. hiljem nafplio linna lähistel saime kõige õigemat kreeka meretoitu- punast mereärni kala. maitses kõigi hõrk ning kõrvale haugatud värske köögivilja salat oma alatise kaaslase oliiviõliga oli täpiks i-le.

no ja nendest lennuviivitustest ma ei hakkaks rääkima, sest tegelikult pole see oluline. oluline on, et oli mõnus nädalake oivalises vahemere riigis, mis pakkus nii vaimset kui füüsilist kosutust, et uute jõuvarudega sügistalvele vastu minna. iamas! (cheers in greek ;))

2011-09-18T11:04:00.000-07:00

HUMMUS JA PÄIKE

laupäeva pärastlõuna leidis mind paksust margaretast, kaemas merilin andre isikunäitust "ma ei võta sinult, vaid lasen sul endale anda". olles viibinud ka tema esiknäituse avamisel eelmisel kevadel ning teades teda malbe ja sulni tütarlapsena, oli rõõm näha, et tema tegutsemisind ei ole raugenud. otse vastupidi :)

hilisem õhtu kulges kõigiti nauditavas seltskonnas kalamajas, seltsiks home-made hummus ( mis oli väga miatsev!!!), rummy ja paras paar. nalja sai just viimase mänguga ikka parasjagu. vastu hilisööd jätkasime panoraamis jalga keerutades. koht meelitab ligi tasuta sissepääsuga, et seejärel enda kütkes juba elukalleid kokteile ja ka vett (!) kundedele pähe määrida. see kõik aga loomulikult ei pimesatnud kuidagi minu tavapärast andumust muusikarütmidele. ja ehkki me peaasinejat, MR Happymani ei näinud, aga võibolla just selle pärast, et me teda ei näinud, oli meeleolu igati meelas ning laupäeva öötundidele kohaselt joovastav.

pühapäev tervitas niivõrd kuuma ilmaga, et otsustasime päikest võtma minna oma traditsioonilisse lemmikpaika Kloogarannas. ilma naljata oli liivaluidete vahele peitununa tuulevaikuses osaks saanud harmoonia niivõrd täiuslik, et saime ennast ainult ülivõrdes kiita, et nii targa otsuse langetasime.

2011-09-17T05:27:00.001-07:00

TFW ja kultuurihommik Tallinnas

i know it's been ages, aga Relika tuletas mulle meelde, et on olemas blogid ja tegelikult juhtub igapäevaselt nii palju asju, et patt oleks neid kõiki ainult endale hoida.

ühesõnaga, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb mul alustada sellest, et sattusin eile poolkogemata juhuslikult Tallinna Fashion Week'ile, ühele runway show'le. ma ten, et ma ei tea tegelikult moest ja/või modellindusest suurt midagi, kuid siiski julgeksin olla kriitiline, sest minu meelest need modellid ei olnud küll modellid. jaah, fine, nad olid keskmiselt üsna ilusad, aga kõndida neist enamik ei osanud. mul oli paiguti ikka kole hirm, et keegi nüüd kukub või siis lihtsalt piinlik selle kooberdamise pärast. aga moeloojatest ka. nägin kristina viirpalu ja oksana tanditi loomingut. esimene mulle meeldis ja teine mitte nii väga. kristina mudelid olid mega-naiselikud, rohkete lillede ja loomulikult minu lemmikvärvi-kombinnidega: punamustad. lovely! oksana asjad olid aga liiga ektriim minu jaoks and the name should characterise it just as well: polka dots. eriti najakas oli minu meelest välispidine lukk ja seda motiivi kasutas ta eriti palju. ooo ja siis see show'de vahepala, that was just hilarious. moeloojaid intervjueeriti ja kõik oli megakohmakas. lõpuks hakkas oksana lihtsalt lampi inglise keeles rääkima and that was it. ühesõnaga kogu asi oli pehmelt öeldes väga omapärane. aga olen nüüd kogemuse võrra rikkam.

tänane hommik leidis meid aga nautimas kultuuripealinna võlusid. alustasime olevi kiriku tornist, kust avanes linnale suurepärane vaade, mis kulus tõepoolest hädasti marjaks ära pärast seda pikka-pikka treppi mis sinna ülesse viis ja sõna otseses mõttes hingeldama ajas. ja tallinn ei olegi nii linn, puid ja rohelust on meil väga palju ning viru hotell ei tundunud ka sealt ülevalt enam nii kõrge.
edasi leidsime ennast kultuurimiili algusest, kuid veel enne uudistasime elektriautosid, mis statoili taga parklas ennast paraadile seadsid. aga kultuurimiil siis. algas väga rõõmsavärviliselt ökosaare ja kalaturuga, kus oli meeletu valik igasuguseid mereande, alates mitmekülgsest kalavalikust ja lõpetades kammkarpide ja vähjapoegadega. lovely. kusjuures kalasadama rand ei ole ka üldse halb aeg aja veetmiseks kuumadel suveöödel või miks mitte ka külmadel talveöödel. anyhow, ostsime suitsumoivasid ja -kilusid ning rüüpasime ökosaarel õlut ja siidrit kõrvale. ökosaar ise siis, osutus kõigiti meeleolukaks kohvikuks.
jätkasime patarei vangla ja lennusadamaga ning küige lõpuks leidsime ennast kalamajast, mille alati nostalgilises miljöös on vaieldamatult kaunis jalutella :) kultuurimiil ise oli võibolla osati pigem meeldetuletus sellest, et antud piirkonnaga saaks nii palju ette võtta, et seal oleks väga kaunis ringi liikuda. samas võib seda kasutada ka nädalavahetuse lõunaretkeks omapärastesse kohvikutesse, sest iga atraktsiooni juures oli tavapärasest erinev puhvet, kus saab külma märjukest manustada.

2010-03-14T15:41:00.000-07:00

living only for moments. that is all i can bare for now. waking every morning up to do my simple routine. to go to work, to school, to do the things that somehow are compulsory and still, i cannot see the light at the end of the tunnel. each small decision that i'm making to make it work "in a bigger scale" backfires. I feel good for a minute or maybe even for ah hour, but then it all falls apart. again. and i really don't know anymore, what I want. did i ever know it? will i ever? can someone know at all, for real? forever? i doubt it. so continuing to live for moments. or just to settle with barely satisfactory, but not marvelous? but i can't, i just can't.. so routine until everything right comes along. and even if it doesn't, then i know, i've tried. it is right, but am i up for it?

2010-02-17T12:36:00.000-08:00

" It was not, after all, so easy to die. every second he breathed, the smell of the grass, the cool air on his face, was so precious: to think that people had years and years, time to waste, so much time that it dragged, and he was clinging to each second."
"perhaps those who are best suited to power are those who have never sought it.those who have leadership thrust upon them, and take up the mantle, because they must, and find to their own surprise that they wear it well."

2010-02-16T11:21:00.000-08:00

i really don't know love at all

i've come a long way in these past few months. i've seen things that i thought were impossible. i've experienced feelings that were unknown to me. and though i'm thankful for everything, i have to ask, was it really worth it? where am i now and where am i going.. i'm lost, more than ever and i have to question myself and above everything else i have to question love. the one thing that i thought should matter the most. but it seems that it doesn't.. love doesn't matter in that big way we want to believe. it gets lost in everyday simple things. well, actually, it just gets lost. and for the time being i am lost with it. i will continue to look for myself and probably even for love, but in a bigger scale (kisses, elux :), though you are not reading it), i've lost again such a big fragment of that mystery puzzle, that probably, soon enough, i will simply disregard it. luckily there are still red roses in my vase and martini asti on my table.. there is still something to live for.

2010-02-12T13:42:00.001-08:00

i just have to say this. i have never felt like this before. and probably will not either. ever. this is what you pay, when you give yourself the privilege of true feelings. they don't exist in the way we wanna believe in them. cause it's too good to be true. so let's stay at this ordinary suffering state. now and forever. i, at least, can gather so many feelings of the other people, who somehow admire me now matter what, always and forever. if you have everything, why should you look for perfect? right?!?!

2010-02-01T04:28:00.000-08:00

the world is my oyster

to be, to have and to love is simpler then ever. there is such a potential within people's minds that from time to time it's totally elusive. the key is releasing. we tend to talk that opening one's mind and knowingly working with yourself, to be a different person, is rubbish, but it's not. it really does work, we are sometimes just lazy and so overwhelmed with common comfort, that we tend to leave it just how it was. we deny our secret wishes and we just linger around in materialized bubbles. but we shouldn't! we couldn't! just to think, even for mere five minutes, how wonderful the world is and how many possibilities it offers, then one must realize that the potential is huge! there are millions and millions places to visit. billions and billions people to meet. endless amount of things to do and images to enjoy, sounds to hear, emotions to feel. the world is my oyster.

2010-01-29T06:09:00.000-08:00

päike loojus sellel õhtul teisiti. õieti oli see ka eelmistel õhtutel olnud teistsugune, aga tüdruk ei tahtnud seda märgata. ta nägi neil päevil maailma üldse valikuliselt. uitas tänavatel ning ei pannud tähele, kuidas kodutu laps pisaraid palgeilt pühkis. sulges koduukse,märkamata ruumi nurkadesse kogunenud tolmurulle. pani küünlad põlema, ilma et oleks vajanud valgust ja soojust. kuulas muusikat, jälgimata laulu üdini kurbi alatoone. ja ometi oli midagi väga valesti ning sellel õhtul ta murdus ja hakkas ühtäkki kõike nägema. ta ei näinud ainult kodutuid lapsi, vaid ka nende emasid. ta ei lugenud kokku mitte ainult pühkimata tolmurulle, vaid ka laenurkadesse kogunenud äblikuvõrke. ta süütas lugematutel hulkadel küünlaid ja ostis kokku suuri-suuri roosikimpe. ta valis plaadiriiulilt ainult ja ainult trööstituid laule ning üürgas pisaratevoolul neile kaasa. ta oli õnnetu. ehkki ta teadis, et tal pole selleks vähimatki põhjust. tal oli tegelikult kõik ja rohkemgi veel, sest tal oli tema ise. tema ise oma lõppematu armastusega maailma vastu ning see maailm armastas ka teda. ja ikkagi oli ta kurb. ta hakkas mõistma seda kummalist naabritüdrukut, kes hommikuti postkasti kõrval lootusetult seisis ning tühja kirjakasti ainiti piidles. ta sai aru sellest noormehest, kes kohvikus kuuma aurava teetassi kõrval luuletusi kritseldas. ta märkas kolleegi, kes õhtuti arutuid tunde oma laua taga veetis, kui kõik teised olid juba lahkunud. ta nägi ema, kes lapsega trollist mahajäänuna sorkis saapaotsaga lumehanges. ennekõike aga nägi ta iseenda peegeldust, kus naeratleva suu taustal mänglesid tumehallides silmades valamata pisarad. ta nägi seda kõike ja ta teadis, et temas mässavad tunded, mida ta varem polnud kohanud. ta tahtis sellest kõigest aina rohkem ja rohkem teada, kuid mõistis, et talle pole selleks antud aega. ta süütas veel ühe küünla, sättis vaasis kohale mõne roosi ning pani plaadimängijasse järjekordse kurbloo. kui juba, siis juba. järgmisel päeval aga, tõusis päike teisiti...

2010-01-18T10:56:00.000-08:00

ma tean et ma midagi ei tea
ma tean et ma midagi mõnikord ei tunne
ma tean et ma pole see kes ma arvasin et ma olen
ma tean et maailm pole alati see mis ta näib
ma tean et inimesed ei tea mis nad tahavad
ma tean et me vahel näeme vaeva asjatult
ma tean et mul olen olemas alati ainult mina ise
ma tean et ma mõnikord ei tahagi enam midagi
ma tean et iga hetk on uus ja lootustandev
ma tean et mõni teine hetk tambib maasse
ma tean et tunded on kõikvõimsad
ma tean et iga hetk ei too seda mida me tahaksime
ma tean et ma ei saa inimestele pakkuda seda mida nad ootavad
ma tean et inimesed ei saa minule seda pakkuda mida mina neilt ootan
ma tean et pidev tegutsemine saab aidata üle olla maailma absurdsusest
ma tean et on olemas palju häid raamatuid
ma tean et olemas palju tantsimata tantse
ma tean et lahtise suuga laulupeod on fantastilised
ma tean et gin toonikuga on alati omal kohal
ma tean et punased küüned loovad meeleolu
ma tean et küünlad ja elavad lilled on kodus ilusad
ma tean et sigaret on mõnikord asendamatu
ma tean et mõnikord tuleb iseendast üle olla
ma tean et teistest inimestestki tuleb üle olla
ma tean et armastus teeb haiget
ma tean et ma ise teen haiget
ma tean et ma ise saan haiget
ma tean et ma midagi ei tea

2009-12-28T14:27:00.000-08:00

spontaansus on tulnud minu ellu tagasi! olin liiga kauaks laskunud mugavasse igapäeva-elu rutiini ning liiga kaua hullumeelseid emotsioone endas tagasi hoidnud või mingitesse hingesoppidesse ära peitnud. nüüd olen need avastanud taas! mu süda on nii avali neil päevil! ma tunnen meeletuid emotsioone näiliselt tavapärastest aga sisemuses sügavatest tegemistest ja olemistest. või nagu Melker Melkersson Varesesaarel avastas- " küllap on elu üks kahtlemata kaval asi oma pidevate käänakutega, ühel hetkel on silmavesi ja hammaste kiristamine, järgmisel hetkel tulevad kõige puhtam rõõm ja kõiksugu jumalikud asjad". nii on, mu sõbrad!

täna istusin pärast üsna mannetut esmaspäevast tööpäeva oma vaimustavas pisikeses köögis ning nautisin äärmiselt lihtsat, aga maitsvat kartuli-õhtusööki. lisasin taldrekule ka törtsu magustshilli kastet, ometi teades, et ma teravat ei armasta.. ja kõrvale klaas punast kuiva veini ning seejärel armsalt lihtne Tjorveni ja Melkerssonide maailm. nii kaunis oli! edasi viis mind tee Maria Listra ja Hanna-Liina Võsa jõulukontserdile. tundsin juba möödunud nädalal erinevate reklaamide saatel, et sel aastal on vaja minna kirikusse jõululaule kuulama. küll mul on hea meel, et ma sellest emotsioonist kinni hakkasin! sest taaskord, äkkmõtted hetkeliste tundmuste saatel on need kõige õigemad! veendun selles neil päevil üha rohkem ja rohkem! see kontsert oli nii kaunis! ma ei suutnud lakata iseenda sees naeratamast ning samaaegselt pisaraid pühkimast!

ja need pühad. need olnud jõulupühad! neli päeva otsatuid emotsioone taaskord. alustades kolmapäeva õhtusest Püssirohukeldrist, jätkudes 24nda kuuse ehtimise, küünlasäras surnuaia, jääkülma kiriku ning õega lauldud jõululauludega. järgmisel päeval tuli jõulumehe kostüüm selga tõmmata ning vahva perekondliku seltskonna saatel toredat meest etendada. sealt edasi rakvere peoavarused ning alati geniaalne Madli. jeesus, kui kaua ma polnud teda näinud ja jeesus, kui hea, et ma teda nägin! laupäev eksitas mind Roela Rahvamaja 40.juubelile, kus barista oskused tuli taaskord proovile panna. nägin ka korralikku tantsuetendust vana hea esteetika- ja tantsukooli esituses (kus ma ise olen muuseas kolm aastat õppinud ja isegi tiitleid sealt üles korjanud ;) fa-fa-faa- teinimiss, eksole). kaunis, mu sõbrad, kaunis on elu. ja mul on tunne, et veel kaunimaks läheb, sest ma avasin ennast taaskord kogu ilmaelu kullale ning see tahab mind ka vastu võtta! KUMMARDUS!

2009-12-09T07:25:00.001-08:00

„Tantsimine on midagi enamat kui huvitav hobi. Tantsuõpe aitab lapsel arendada koordinatsiooni, eneseväljendusoskust, toetab ka tervete suhete kujunemist poiste ja tüdrukute vahel, üksteise austamist, aga ka kohusetunnet ja järjepidevust eesmärgi nimel pingutamiseks.”
„Tantsuõpe kujundab laste suhtlemisoskust, treenib tahtejõudu, annab esinemisjulgust, õpetab viisakalt käituma, toetab sotsiaalset arengut. Me oleme nädalas mitu korda koos, meil on tantsulaagrid, koos sõidame esinemistele. See on midagi, mida lapsed tavapärases koolitunnis ei koge.”

2009-12-01T13:50:00.000-08:00

olen iseenda lõputul otsingu teel. nüüd jälle rohkem kui kunagi varem, tean, et ma pean ikka ja jälle otsima, otsima, otsima. võibolla kunagi leian, ehkki suure tõenäosusega mitte, aga ma pean jätkama seda Kolgata teed, vastasel juhul kahetseksin igavikuliselt, et miks ma vähemalt ei püüdnud. ja seda kõike saan ma teha ainult ja ainult üksinda, iseenda sees, iseendaga vaieldes, iseennast nahutades ja sealsamas hetketi õnnitledes. inimesed kiidavad kole vähe nii ennast kui ka kõiki teisi. inimesed armastavad vähe. inimesed on ära uppunud tehnoloogilis-kiiresse materiaalsesse maailma ning ei suuda ennast selle mugavusest välja raputada, et keskenduda kõigele sellele, mis on tegelikult oluline- sisemine sund ja püüd olla veel suurem ning müstlisem ning teha veel suuremaid ja kaunimaid asju; tuleb ennast väljendada igapäevaselt nii vaimselt, füüsiliselt kui ka kunstiliselt ja otsatult taga ajada elu kaunishetki! ning lõppude lõpuks tuleb leida kontakt sisemise minaga ja keskenduda selle igakülgsele rikastamisele. oh kõik need mõtted, mõtted, mõtted! olen teid igatsenud, teist undki näinud, teie koputusi aju tagumises kolbas kuulnud ning liiga kaua teid ignoreerinud. aga nüüd ma olen siin ja tegelen Teiega ja valutan ning sealsamas rõõmustlen koos teiega! maailm on suurepärane, mitmetahuline süsteem ja ma tahan sellega tegeleda!

2009-10-19T13:56:00.000-07:00

kihutab, kihutab, vagun suur, sinine. veereb ja igaüht kaugustesse viib...

just siis kui oled mingitel hetkedel hakanud iseendaga hästi läbi saama ja omast arust ka natuke oskad elada, tuleb ikkagi mingi pauk. mina taaskord mõistan, et ei mõista iseennast üldse ning elan jätkuvalt puberteedikuna, olles ühel päeval otsatuna õnnelik mitte millegi üle ning siis järgmisel päeval olen otsatu melanhoolik ja taaskord mitte millegi üle. ja ise veel räägin suure suuga, et oma elu ei ole vaja keeruliseks elada ning asju tuleb võtta nii nagu nad on- ilusad :) ilmselgelt tuleb ikkagi seada teatud piirid iseendale, muidu väljub asi kontrolli alt. ei saa tegelikult ju rääkida sellest lõputust ilus-elust, kui endal pole aimugi, mis see ilus-elu just minu jaoks peaks olema. ei saa rääkida ainult hulljulgest bravuurist, kui pole midagi või kedagi, keda sellele toetada. iseennast tõesti tuleb armastada, aga iseennast tuleks ka aegajalt korrale kutsuda, sest lõputu isekus ei saa olla jätkusuutlik. püüan olla parem, kui olin eile, püüan olla parem, kui olin täna...

2009-10-16T01:04:00.000-07:00

ma võin olla hetkel suurte muutuste lävepakul. ma lihtsalt ei tea, kas ma julgen need läbi teha. aga kõik eeldused on olemas. võimalusi veel mitte muidugi. aga eeldused, soovid, tunded. igalt elurindelt on esile kerkinud nii palju uusi võimalusi, tuleb neist ainult kinni haarata. tuleb ennast lahti kiskuda mugavast igapäeva rutiinist ja hakata elama. nüüd ja praegu, tõeliselt, tundega, isiklikke soove ja vajadusi täites, lõputult elu iluga kaasa lauldes, rõõmsate tunnete kannal tantsides. tuleb nii elada, et kui iseennast kõrvalt vaataks, siis naerataks laialt, sest see inimene oleks inspiratsioon ja eeskuju. ma ainult ei tea, kas ma suudan ja jõudu leian...

2009-10-01T04:20:00.000-07:00

minu nädalate, kuude, isegi aastatepikkusele egotripile on tulnud konkreetne ja hirmutav lõpp. ma olen lihtsalt loll. või pigem siiski mitte lihtsalt, vaid täielikult, otsatult ja lubamatult rumal. ma ei saa aru, kuidas ma ometi ennast nii lõdvaks olen lasknud, et ma ei kontrolli enam iseennast ja oma tegusid, et ma ei loe mõttega asju, mida ma peaksin lugema; ja et ma ei süvene asjadesse, millesse mul on VÄGA SUUR kohutus süveneda. ma olen iseendas otsatult pettunud ja mind tuleks asumisele saata, oma tegude üle järele mõtlema. olen praegu sügavas-sügavas poriaugus. mul on valus ja paha ning mind oleks vaja nuhelda. ootan hirmuga järgnevat...

2009-08-30T04:37:00.000-07:00

PORTUGAL

minu esimene reaktsioon lennujaamast väljudes oli- ma olen koju jõudnud! see oli nii sarnane Iisraelile, see ajahetk mil jõudsin, see kliima, need inimesed. ma ei suutnud lakata endamisi aina naeratamast ja naeratamast, sest ma olin nii õnnelik.
minu eufooria oli aga asendumas õudusega kui mõned tunnid hiljem saabusime oma majutuskohta Batalhas, Casa Rosas do Lena. tegu oli kohaliku rahvamajaga, kus meie majutamiseks oli suur ruum, eraldatud kokkupandava seinaga ning ühel pool magasid mehed ja teisel pool naised. minimaseeritud narivoodites, kõik üheskoos. ruumi meil tõesti polnud, ega ka sooja vett, by the way. ei saa öelda, et 20 naisega ühes toas ööbimine oleks mingi maiuspala, sest kõigil on vaja kogu aeg kädistada. selliste ööõuduste vältimiseks sai meil, noorematel, mõistlikuks tavaks lihtsalt igal ööl kella 5-6 hommikul pidutseda ning siis oli hea rahulik magama minna :) tuleb tunnistada, et ma ei tea, kust see eneria tuli, aga selle nädala jooksul magasin maksimaalselt 4-5 tundi igal ööl. see oli müstika, aga see oli ka elu. see oli lõppematu ood elule kui sellisele, läbi lugematute laulude ja tantsude, jutustamise ja naeru. see oli lõppematu virrvarr emotsioone, mis lubasid nädala aja jooksul unustada kogu elu raskuse, maailma kurjuse ja eestis ootavad kohustused. see oli puhas rõõm selle kõige otsesemas mõttes.
ja muidugi olid siis ka esinemised, mis julgen arvata läksid meil hästi. ekskursioonid, mis pakkusid rõõmsameelset avastamisrõõmu ning erinevad õhtusöögid ja koosolemised nii portugaallaste kui ka türklastega.
see oli kindlasti üks selle suve fantastilisemaid nädalaid :)

2009-08-06T22:35:00.000-07:00

7.august, reede. 2009

Kallis päevik! Ma tean, et ma ei ole ammu kirjutanud. Aga ma loodan, et Sa väga ei pahanda minu peale. Mul on olnud lihtsalt raske viimasel ajal, raske leida iseendas neid tunge ja igatsusi, mis mind kirjutama panevad ja mis mind mõnes mõttes üleüldse liigutama panevad, sest vaata, ma olen väsinud. Olen väsinud otsimast, ootamast ja olemast, olen väsinud maailma kärast ja mõttetust jutuplärast. Seda kõikematvat ja hingepõhjani lämmatavat õnnetunnet ei ole ikka veel tulnud. Mõnikord ma mõtlen, et seda polegi olemas. Ja kus on see elude eluarmastus, kus on rikkus ja sära? Kas ma olengi alati valedest asjadest unistanud, valedel radadel käinud, valesid asju teinud?
Tegelikult, kallis päevik, olen ma vist seetõttu ärevil, et jooksin üleeile tänaval sülle maailma kõige kaunimale noormehele. Ma ei ole teda kunagi varem näinud ja vist ei näe ka enam kunagi, aga see hetk oli müstiline. Ma vaatasin teda ja tundus, et maailmas ei olegi enam olemas midagi paremat ja ilusamat, kui see silmapaar... Tema vist möödus aga minust tähelepanuta, oleks rumal ka arvata, et selline meesterahvas minusugusest tüdrukust võiks hoolida, mind tähelegi panna. Aga hetkeks ma lootsin, lootsin jäägitult. Kuid milleks? Milleks see kõik? Elu on nii raske...

ja minul- minul läheb hästi :) tegelikult on elu lill ja vaateratas, hernetera ja kummikera, lõputu seiklus ja vallatus, silmade sära ja armastus.

2009-07-05T12:13:00.000-07:00

ÜHES HINGAMINE

olen hingest kantud ja südamepõhjani liigutatud. olin vana skeptik nagu ikka. pärast kuid välismaal elamist olen ikka ja aina arvanud, et Eesti mulle ei meeldi ja minu keskkooli/respublica-aegne patriotism on olnud üks suur liialdus ja lollus. aga nüüd ma pean seda arvamust iseenda sees ikkagi ümber vaatama. nädal, mille nüüd just tantsurahva keskel veetsin oli lihtsalt nii super ja andis aina ja ikka usku Eestisse, eestlusesse, eestlastesse ja iseendasse. tõeliselt müstiline ja imepärane õnnetunne valdab mind. midagi sellist, mida ma ei ole veel tundnud. eile, teisel etendusel pühkisin pisaraid ühes tuhandete ja tuhandete naiste ja meestega siin ja sealpool väljakut... tantsisime nii, et hing väljas, aga elu sees. ja see elu kestab, on ilus, täis emotsioone ja üheshingamist!

tuulevaiksel ööl, tean mis moodi lööb, udukell Su laevaninas, paigal püsib aeg. süda kiirelt lööb, oodanud Sind olen kaua, veidi jäänud veel.... Sulle tahan hüüda juba, VEEL ja VEEL ja VEEL, tuule suund on nord, nüüd on minu kord, teha tormi Sinu südames.

ja mis veel? loeb armastus. see on ainus ja kõik, mis loeb. siin, seal, igal pool, igas asjas. armastus loeb!

2009-06-08T01:51:00.000-07:00

väljavõte maalehest

" Lähen Jeruusalemma bussijaama, kus röntgeniaparaat valgustab läbi mu koti ja läbin turvavärava. Relvaga mees sissepääsu juures jääb uskuma, et ma ei ole terrorist, ja istun lõunasse viiva bussi peale. "

juurdunud arusaamad on visad kaduma.

2009-05-18T07:05:00.001-07:00

NYC

peaks ju ikkagi püüdma taaskord mõne rea kirja saada. tegelt oli meerikas ju kõik okei, ehhki eelistan jätkuvalt passionfruuti õunale ;) metsa linnale ja vaikust valjusele. nii kummaline kui see ka ei tundu.
siiski NYC-d peab nägema, et teda uskuda, lihtsalt küsimus on selles, kas teda on vaja uskuda. keskelt-läbi vist ikka on. selle linna aura on kindlasti müstiline ning inimmerest kihavad tänavad ning pillerkaaritavad peo-ja poeasutused panevad ka paadunud uimapeade südamed kiiremini põksuma. peamine on aga see, et vanaema ellu jäi ja õnnelik oli. tähtis on see, et sai ära käidud, sest puhkus on alati hea. ja eriti hea puhkus on välismaal. minul vähemalt on eesti riigi piirest kaugemal olles alati mingi kummastav õnnelikkus peal. vabadus ja rõõm üski olemisest, maailmas olemas olemisest, ise- olemisest. mitte et seda ka muul ajal poleks, aga väljamaal näikse see intensiivsemalt avalduvat.
põhiline rõõm on mul aga muidugi suurepäraste odavate shopingute üle, mida sai nädala aja jooksul üksjagu tehtud. ma tahan ikka muidu uskuda, et ma shopahoolik ei ole, aga ka ostlemine näikse väljamaal palju vahvam ja mõistlikum olevat. tavaliselt kipub ka odavam olema :) ja kahju on ainult sellest, et peole ei saand minna. vanaema poole ööni üksi jätmine oleks olnud liig mis liig. kokkuvõtvalt aga - lõpp hea, kõik hea. augustis siis portugali ;) annushka, nalja hakkab saama!

2009-04-28T11:04:00.000-07:00

sellistel hetkedel nagu praegu ei ole ma üldse õnnelik, et läksin tagasi kooli. just nimelt neil hetkedel, kui on vaja katseid ja tunde ette valmistada ja homme-ülehomme ette kanda, referaate ja esseesid kirjutada ja pisitasa eksamiteks valmistuda. samal ajal kui ei viitsi ja ei taha midagi teha, ees on ootamas üks hull reis (mis vajaks ettevalmistust tavapärase lähen-kohale-võtan-õlle-ja-vaatan-mis-saab asemel) ja ahjus on pitsa ning külmkapis kaks pudelit coronat. i need some rest and unusual inspiration. some extra money during the process wouldn't also hurt.

oleme vahepeal tõesti kolinud taaskord kalamajja, uude üürikasse. ja selle üle olen ma hüperrõõmus kuubis, sest siin on tõesti hea ja palju parem olla, võrreldes retke teega. siin on soe! see on niiiii mõnus! ja siin on avar ja valge ja hubane ja üleüldse väga-väga hea.

järgmisel kolmapäeval sõidan meerikamaale. vanaemaga. väga palju ei panustaks. loodan siiski oma heale reisikarmale, mis mind siiani ei ole alt vedanud. parem oleks kui ta ka nüüd ei veaks. siiski tundub, et ei vea alt, enamus asju on ikkagi siiamaani ise paika loksunud.

eelmisel nädalal käisime rakveres teatris. oli üsna huvitav olla üks vanemaid inimesi tohutu pubekasumma keskel (etendus nimelt "kuidas elad, ann?"). pubekad on uskumatult ebameeldiv seltskond. ei soovita. siiski tükk ise oli lõppkokkuvõttes kohati täiesti nauditav. võite muidugi kolm korda arvata, kellega ma seal etendusel käisin ( vihje- meelist ma siinkohal ei mõtle ja inimese nimi on sügavalt seotud etenduse pealkirjaga).

pizza jäi liiga kauaks aju ja põhi sai liiga krõbe :( aga corona on endiselt tasemel.

nii, kell on 21:28. pole enam eriti kuhugi seda referaadi kokkupanemist lükata. uskumatult nõme on see, et ma tegelt tean, et kui ma selle wordi dokustaadi lahti võtan, siis valmib see suurepärane üllitis ülilihtsalt ja ülikiiresti ning tagatipuks saab veel mingi uskumatult positiivse hinda, aga selle dokustaadi lahtisaamiseni tee on väga pikk, kurviline ja okkaline. siiski on kogu see peda õpetajate magister uskumatu egotripp, sest ma kas olengi maailma kõige targem inimene või lihtsalt on sinna kokku sattunud mingid umpa-umpad, aga no see mis toimub on ikka müstiline. kui nii edasi jätkub kõikidel elurinnetel just nii nagu on siiani olnud, siis varsti muutun küll ülbikuks. muidugi sissekande algus oli vinglev nagu ikka, ehkki ma tean suurepäraselt, et mul ei ole absoluutselt mitte mingisugust õigust ega vajadust kaevata. minusugused inimesed lihtsalt elavadki happily ever after, nagu cindarella. ja vinguvad edasi :D

ma vist teen selle referaadi ikkagi pikal nädalavahetusel lõpuni ja esitan nii nagu teisedki tudengid- tähtajal, mitte enneagselt, nagu mul enne oli plaanis.

siiski ka üks mõttetu lebotripp oleks väga mõnus! seda aga ei ole oodata vähemalt lähemad 2 aastat, kui ma sama jonnakalt oma magistriõpingutega jätkan. tegelt tahaks siis teise magistri otsa teha. time will tell.

so long. yet another corona waits opening. some things will never change, never mind how fancy-pancy i think i am :D

2009-04-12T10:03:00.000-07:00

kevad.

päike.

kodu.

naeratused.

armastus.

edasi saab kõik olla ainult hea ja veel parem.

2009-03-01T00:11:00.000-08:00

jepikajeee! ma olen jälle haige. charming I must say, charming. Huvitav oleks teada, kui kaua ma juba tegelikult olen haige, sest kraadida julgesin ennast alles eile ja see oli ilmselgelt halb mõte, muidu elaksin siiani õndsas teadmatuses, arvates, et olen lihtsalt väsinud. muidugi ajastus on suhteliselt briljantne, sest homme nädala aja pärast on meil ettelaulmine ning nüüd algaval nädalal on 3 kriitilist proovi, kuhu ei saa ilmumata jätta, aga kuhu saab olema väga keeruline ilmuda, kui see palavikusaaga jätkub. Ma arvan, et sellise kliimas nagu Eesti võiks olla ametlikud haigusepäevad, aastas nii 10 tükki vähemalt, kus võib rahulikult haige olla ja igalt poolt seeläbi ka puududa ning keegi ei pane seda Sulle pahaks ning keegi ei virise, et Sul jääb midagi tegemata, sest ometigi on ju ametlik haiguspäev. need n.ö. haigekassa haiguslehed selleni küll ei küündi. esimene päev naada ja siis 80 %. samahästi siis võin seal tööl edasi kannatada+ saavad asjad ka tehtud. niisiis ettepanek poliitikutele-võtke kavva reaalsed ja ametlikud haiguspäevad,mille all ei kannata palk ega miski muu.

muidu siis tahko oli tõeliselt wunderbar. lihtsalt nii suurepärane, et mul ei jätku sõnu selle kirjeldamiseks! nalja sai palju, oi kui palju! suusatada- ooo jaaa! siis after ski, ainus kogu Soomes toimub just tahkol, see oli ikka megakogemus!! ja kõik meie mängud, nora, õhtusöögid, klubitamine, saunatamine, tantsimine, laulmine jne jne oli lihtsalt SUPER. I had the time of my life! IC rocks!

2009-02-17T11:08:00.000-08:00

viimase aja tegemistest
1) läksin tagasi kooli. bioloogia õpetaja magister. kõlab paljulubavalt. rõõmustav on muidugi see, et kõik mu kodutööd siiani on saanud ainult A-kõrguse hinnangu. mõnikord ma mõtlen, et ka ma olengi lihtsalt nii tark (kui vaeva näen) või suudan lihtsalt inimesi hästi ära petta. ise panustan muidugi sellele viimasele variandile. ka paljudes muudes kohtades, muide.
2) läbisin edukalt laulu- ja tantsupeo I eelproovid. ilma naljata naisrühmade seas polnud ikka absoluutselt mingisugust konkurentsi.lauluproov sedapuhku toimus ühes suures segasummas.
3) otsime meelisega umbes kolmandat nädalat oma kodu. naljakas on tõdeda,et mõni inimene ikka teeb väga kummalisi planeeringuid. mõni inimene ikka elab väga ebamõistlikus olemuses. ja mõni korter on lihtsalt täiesti mõttetu.
4) täiesti ebaoluline info- olen enda jaoks taasavastanud siidrid. need kuivad. nagu puls ja sherwood. mõnus vaheldus. olen oma 25ndaks eluaastaks juba enamuse alkohoolseid naudingud üle elanud- tõeline vein,ägedad koksid, hea õlu või siider, korralik valge viin. varsti läheb igavaks. samas on mind jälle hakanud piinama ebainimlikud pohmelused, mida viimastel aastatel olen vähe kohanud. see on küll ebameeldiv uudis. võib-olla ma tõstan klaasi vale nurga all.
5) viimase aja parim pidu oli jaanuari lõpus, kui hea õhtu alguseks oli vaja vaid tallinn-tartu rongi astuda. kohtusin oma suureks üllatuseks ja rõõmuks vägagi vahva koorinimese külliga, kellega möödus rongitee liigagi ruttu. siis oleksin ma peaaegu jäänud bussi alla, aga õnneks karjus külli kõva hääelga ja ma jäin ellu. ja leidin anni seal vanast vaksalist. sain osaliseks tartu ehl informaatikute peost, möllasin vanas heas kotka keldris ning maandusin veerevates kivides, või mis iganes nime see tartu mnt ühika all resideeruv pubi ka kannab. seal suutsin mängida piljardit, tantsida laudadel ja jälle saada turva käest pragada ning leidsin üliaruka noormehe, kellega oli tõeliselt mõnus asjalikku juttu ajada tavapärase ila asemel,mida ikka ja jälle purjus mehepojad mulle kaela sajatavad, kui ma tartu peoavarustesse olen sukeldunud. i must be gorgeous. aga kokkuvõttes oli lihtsalt superluks õhtu!
6) ja siis james blunt. gorgeous ilma naljata. milline hääl, no lihtsalt milline hääl! ja see üliarmas naaberpoisilik nohiklikkus sinna juurde. charmed, ma olen tõeliselt charmed. kas te ei leia, et võlutud küll selle sõna tõlkeks ei sobi. charmed on hoopis palju enam. no igal juhul- james blunt, the storyteller of my life- neid mälestusi hoovas kuhjadena. tuleb ikka ja jälle öelda, et ma ka ära ei unustaks- i have been blessed in so many ways.

ülehomme soome suusatama, puhkama ja mõnus-olla-olema. nice. IC rocks!

2009-01-21T00:11:00.000-08:00

MUL ON UNI UNI UNI

täna ei tahagi ma midagi teha ega teada, sest ma olen vati sees vatimees ja ma tahan ainult magada-magada-magada ja maksimaalselt ülehomme õhtul ärgata. mulle ei meeldi see, et ma magada ei saa nii palju kui ma tahan. see teeb mind pahuraks :( juba herr Maslow väitis, et kõikide muude saavutuste tarvis on kõigepealt vaja füsioloogilisi rahumeelsusi. mul küll ei ole olnud neid juba viimased ma-ei-tea-mitu-nädala-hommikut, tõenäoliselt ka ei ole tulemas nii pea. ma tahan magada :((((

tov. aitab aitab. jaanuarikuu on kuidagi masendav ja pikk ning igav. ja tühi. eelkõige on ta tühi. rahast ja ka kõigest muust....
nii hakkasin muusikat kuulama, äkki läheb uni vähemaks. muidugi üks võimalus on,et mul on leukeemia. njaa, sarkasm my love. never leaves me.
.. aga siis tühja juurde ma jäin. nii. tegelt saab mul järgmine nädal juba aasta karjääri olnud. annbeliivabel. võibolla mul sellepärast ongi uni.
.. ja kui ta kord tuleb, ta sinu juurde jääb. sa põletad mured ja annad endal käe. ja kui sa vaid usud, et igatsus on jääv. (indigolapsed)
mul ei tule täna kirjutamisest midagi. mõtted hüplevad üles-alla-siia-sinna. ehkki neil päevil tuli ühelt inimeselt kompliment, et ma hästi kirjutan. võibolla ta eksis. tegelikult oli see ka hoopis teises kontekstis. aga mul oli väga hea meel. ma arvan, et ta on tore inimene. tundub olevat. mõistlik eelkõige. keegi, kellega peaks koostöö laabuma veel pikka aega.

tegelt on mu elus praegu töö ja siis see laulu- ja tantsupeo virrvarr. ma ei ole enam sugugi kindel, et ma tõesti tahan seal laulukaare all olla. mulle tundub, et seda tehakse valedel eesmärkidel ja valesid teid pidi. see ei ole enam rõõm eestlaseks olemisest ja sellest laulmisest, see on loomavaguni saatja töö, kus vedurijuht kogu aeg leiab uusi ja uusi põhjuseid, miks vagun õigesti liipreid ei peruta, vaid ikka ja aina valesti rappub. narr oleks praegu pooleli jätta. nii ma võitlen siis edasi. muidugi ootamatu vabanemine võib tulla pärast märtsikuist ettelaulmist. vabanemine ja sealsamas kõikevõitev lein ja kahetsus. inimene on loll loom.

see on unelaul. see on naljalaul. see on unelaul kõigile,kes homme tööle lähevad ja näevad oma unistusi ainult unes.. (indigolapsed)

ilmselgelt on selle bändis midagi minu ja minu vaevatud hinge jaoks. btw, orks ütles mulle tänaseks: dance is the hidden language of the soul. kõlab liigagi tõeselt...

yalla, benadaim. tsarich ohev chaim. neshikot!!

2009-01-08T22:57:00.000-08:00

aastast aastasse jääb aina vähemaks inimesi, kes minu sünnipäeva mäletaksid ja võtaksid vaevaks ka sel puhul paar head sõna öelda. üldjuhul ma ei lase ennast ei sellest ega ka muudest taolistest asjaoludest morjendada, kuid mõneti kurb on siiski. küll aga veenab see mind aina kindlamalt, et sünnipäevi ei olegi vaja pidada ning seeläbi jääb oluliselt rohkem resursse muude asjade jaoks. võibolla kui ma ükskord 50 saan, siis mõtlen uuesti.

just suuresti eelnimetatud põhjustel, aga ka muid asjaolusid arvesse võttes, veetsin aasta keerulisemad tunnid Iisraelis. Õnneks olid minuga kaasas inimesed, kes suutsid kibekiirest aastavahetusest ka tunnikese minu õnnitlemiseks leida ja nii ei olnudki kokkuvõttes see ebameeldiv päev nii ebameeldiv. kuna viibisime Punase mere ääres, siis õnnestus meil ette võtta väike paadisõit lahesopis, värskendav suplus merelaintes ning alati hea Vahemere-hõnguline õhtusöök rohkete ahvatlustega. traditsiooniliselt avasin ka pudeli shampust ning ema, Ann, Kristina ja Elina laulsid mulle sünnipäevalaulu :) mida muuseas eelnevalt Eilati shoppingukihinas olid teinud ka paar ärksamat turumutti. 2008 aasta viimased tunnid veetsime überpopulaarses baaris "3 monkeys" ning ilutulestik sadas sõna otseses mõttes meile pähe, sest viibisime 5-tärni hotellide linnaosas, kust iga Hiltoni ja Sheratoni manager pidas mõistlikuks oma katuselt personaalset tulejuga teele saata ning need katused nüüd nii kõrged ka ei olnud...

meie reis jätkus kuni 6nda jaanuarini ning kokkuvõttes suutsime nädalaga läbi käia suure hulga Püha Maa ilusaid ja märkimisväärseid vaatamisväärsusi, alustades Surnumerest ning lõpetades Nutumüüriga. Tegu on kindlasti kohaga, mis on ja jääb alati minu südamesse, ometi tundsin reisi jooksul korduvalt, et midagi on puudu. kui ma nüüd teisipäeval aga ühte pruunisilmset meest kallistasin, siis teadsin, mis selle tühja tunde oli tekitanud. Tõsi, reisi emotsionaalsemaks hetkeks osutus Kfar Vradimi külastamine. Kui ma sinna külla taaskord üle nii mitme aasta sisse sõitsin, pitsitas südames valusasti ning hing oli täis magusvalusaid mälestusi.. ja kui ma koputasin oma host-family kodu-uksele ning Galia mulle sealt vastu vaatas, olid pisarad varmad tulema.. I have been blessed in so many ways! Ja lõppude-lõpuks on mul ikka paganama hea reisikarma!

vahvat alanud uut pühvliaastat! Kallipallirallid!

2008-12-15T00:00:00.000-08:00

detsembrikuu päevi täidab traditsiooniliselt värvikirevate ürituste virrvarr. küll on hea, et jõulud on ainult üks kord aastas. veel parem oleks kui nüüd üsna varsti ka see kingituste paanika-jaanika ära kaotataks. but i guess it is too much to ask for... ei saa öelda, et ma kuuluksin nende inimeste hulka, kes kurdavad, et pühade ajal sündinuna saavad nad vähem kingitusi. olen üpris õnnelik selle üle, et mu elus on vähem junki. materiaalsus sakib.

minu viimase aja pöördumatu lemmik on kindlasti grusiinide balletitrupp Sukhishvili, mida ma konkreetselt vaatasin ja ahhetasin ning vajusin oma traditsioonilisse ahastusmelanhooliasse, et miks ma ometi ei läinud tantsimist õppima ning kulutan oma elu ära nii nagu kõik teisedki püsisoojased emasindiviidid- koristades, kontoritooli nühkides, süüa tehes ja virisedes. obviously, see viimane on üks kandvamaid tegevusi. aga nad olid tõesti kaunid ja suurejoonelised.

saatuse tahtel veetsin sellel nädalavahetusel päris mitu tundi ühe hiigeldziibi roolis, mis minusuguse "suure naise" jaoks on täpselt paras instrument. tundsin ennast nagu laevakapten või lennukpiloot, täpselt teadmata, mida ma peaksin tegema ja tundma. lõpuks otsustasin olla rahulik. see oli päris hea taktika.

ja siis oli veel 80ndate pidu, ooperifantoom, mitmekäiguline õhtusöök Gruusia köögis, meeting with the ESTAU's ja klubi Ämblik, Treilmannide pere kokkutulek and the worst/best is yet to come. My dears, have glorious holidays! Eat less, make your gifts yourself or better yet, skip the gifts and say couple of nice words, which come from the bottom of your heart ;)

...inimene on üks loll loom, kuigi ta ise peab ennast tsivilisatsiooni krooniks, maailma kuningaks ning läbi-ja-läbi tegijaks. paraku ei tule sellest üle olemine sugugi nii hästi välja kui selle tunnistamine.. mul on ju absoluutselt hea elu ja ikka oleks nagu pidevalt midagi puudu...

2008-11-18T12:11:00.000-08:00

niisiis olen viimased nädalad veetnud e-piletite õudusunenäos. ostsin nimelt pileti meelisele, kuhu kogemata panin perekonnanimeks taremaa (see on ka asja ainus lõbus külg). ja siis algas üks pikk ja raske kadalipp, et seda ümber muuta ja lõppude lõpuks see ikkagi ei õnnestunud. parim,mis bookinghouse välja suutis pakkuda, oli broneeringu tühistamine ja poole raha tagasi maksmine. et siis uuele ringile. nii asusin siis uuesti algusest peale seda broneeringut tegema, kontrollides iga viimsetki detaili. tegin eelnevalt ka u-pangas virtuaalkaardi, et uuesti makset teostada. krediitkaardi limiidid on mul ammugi igasuguste muude kuludega ümber saanud. aga sain siis virtuaalkaardi valmis ja asusin bookinghouse'is maksma. ilmnes, et ta ei tunnista minu virtuaalkaarti ja ei tunnustanud ka meelise tavalist krediitkaarti ning siis otsustasin tasuda tavalise ülekandega. aga selleks ajaks oli juba virtuaalkaardi summa broneeritud, nii et mul ei jätkunud tava-arvel nii palju raha, kui oleks vaja olnud. kas ma olin selleks hetkeks juba täiesti pissed off???? õnneks siis meelise tava-kontolt saime ikkagi lõpuks vajaliku summa tasutud. nüüd muidugi asja tipp oleks see, kui bookinghouse ei tagastaks poolt summat broneeringu tühistamise eest ja seb ei tagastaks minu virtuaalkaardilt konfiskeeritud summat. see oleks nagu surra ja sattuda seitsmendasse taevasse. my ass. who ever said, that having A internet and A world-wide-web, will make our lives 10 times easier, messed it up pretty bad...või siis oleks viimane aeg hakata häkkeriks ja poolt maailma neti teel röövida või, haaa, samas võib ka lihtsalt lennufirma asutada ja inimesi röövida, kui nad teevad vigu oma piletite broneerimisel. majanduslangus, my ass, turkish airlines ja kõik muud hyper-puper-õudsad lennuliinid peaks üsna rikkad olema kogu oma pasa otsa, mida nad suudavad inimestele pakkuda. ma olen alati olnud aususe ja õigluse poolt ja palju asju paljudes kohtades andestanud ja omast arust ikka über-tolerantne,sest ikka ju juhtub, aga nüüd ma olen küll nii välja vihastatud, et ma hea meelega kaaperdaks ise mõne aircrafti ära ja vaataks siis, et kes pärast naerab, naerab paremini. kuidas nad küll julgesid minu välja vihastada. absoluutne häbematus, mu karma ei ole seda kuidagi ära teeninud. mu karma teenib hoopis teisi eesmärke... well, i guess I TOO have to start hating the world, the people and service culture. tolerance, my ass.

2008-10-07T07:11:00.001-07:00

ma olen natukene kurb, et ressursid on piiratud. ja kohe täitsa piiratud. reaalselt mõeldes on inimese elu aktiivselt varmas umbes 30 aastat. selle ajaga jõuab ikka väga vähe. ehk teisiti öeldes, juba taob haamer kuklasse, et nii palju on veel vaja teha ja aega on nii vähe ning resursse on veel vähem. see kõik tekitab teatavat frustratsiooni. rõõmus on näha, kuidas maailm ja kõik selle sees on nii rõkkamapanevalt kirkavärviline ja seal samas jääb mõru maitse mõneti suhu, et ainult osa sellest õnnestub väikese sõrmega hetkeks puudutada. ainult kilde sellest saab endasse ahmida ning mõelda taaskord väriseval südamel ja ihukarvade püstitõustel- kui kaunis on kõik see, mis ümberringi laiub.. siis ei jäägi muud üle, kui püüda üle saada kurvastusest ning keskenduda joovastusele. ma vähemalt püüan..

2008-09-29T06:00:00.000-07:00

ja mõni kontoris peab kanni laiaks istuma, siis ta saab rahulikult elada

ühtkoma teist ikka on juhtunud. aga võibolla ei ole see üldse hea mõte, ennast sundida kogu aeg mõtlema, et peaks kirjutama, kirjutama, kirjutama. aga kui ma üldse enam ei kirjuta, siis ma kaotan osa endast ning kui ma ikkagi sunnin ennast aegajalt kirjutama, siis äkki tuleb kirjaarmastus tagasi.

laupäev oli väga tore. sain topeltpositiivsuse osaliseks. kõigepealt sain taaskord kinnitust, et mul vägagi vahvad sugulased on :) ning teiselt poolt üllatas mind superpositiivselt uuema aja poppfolkrituaalbänd indigolapsed. tõesti, läksin skepsisega, tulin laia naeratusega :) konsert jätkus retke teel imeliste kirtarrisoolode ja tormiste rahvalaulude jämmimisega ning üle pika aja leidsin ennast ergas ja aktiivne olevat kella viieni hommikul. nii et ikka väga lõbus oli. ja ma olen selle üle rõõmus kuubis.

töö juures, ma ütleksin, läheb jätkuvalt kenasti. ei ole nõus inimeste ja arvamustega, kes tööperioodi algamisega näevad suurt osa elust lõppevat. samas kuulun suhteliselt aktiivselt gruppi "ootan-laupäeva-hommikut-et-saaks-kaua-magada" ja aeg-ajalt mõtlen, et kas nüüd ikka oli siis vaja..aga selleks, et käia ja olla kohtades, kus inimesed ja asjad üllatavad, siis ikka on vaja. pluss muidugi asjad on lihtsamad, kui ma oleksin ealeski osanud arvata, ehkki samas tõenäoliselt alati selle peale ka alateadvuses lootsin. sest mul on kõik alati lihtne olnud.. sülitan kolm korda üle vasaku õla, ent mulle näib, et olen suutnud teha iseenda sõnade järgi ja elu mitte liiga keeruliseks elada. nice one :)

2008-08-25T02:34:00.000-07:00

nad kohtusid ühes suitsuses karaoke baaris. naine eksis sinna rahvasumma juhuslikult, mees oli seal juba püsikunde. mees, olles rohkem laval, kui baarileti ääres, laulis tavatult hästi selle seltskonna jaoks, kes seal igapäevaselt hängis ning naine armus esimesest hetkest tema sügavpruunidesse silmadesse ning mehelikku siluetti. olles juba nädalaid ennast tundnud kõige üksikuma inimesena maailmas, ei suutnud naine uskuda, et ainuüksi üks pilk sellele salapärasele mehele, pani ta hetkega elama. terve õhtu piidles naine meest ning kui viimane sai lõpuks mahti rahva sekka ilmuda, tuli välja, et neil on vägagi ühised tuttavad. nii möödus juteldes tunde ja enne kui naine arugi sai, leidis ta ennast kõrval asuvast põiktänavast, nõjatumas vastu külma kiviseina, mis hetkeksi ei jahutanud seda kuuma kirge, mis näis nende vahel olevat. ometi see ainult näis nii..ühel hetkel oli naisel vägagi külm ning ta otsis mõtteis meeleheitlikult põhjuseid, kuidas võimalikult kiiresti põiktänavast pääseda. mees ei olnud sugugi see, kelleks naine teda alguses pidas. mees ei olnud üldse keegi. mees oli võõras ja mees oli kauge. siis ei saanud naine aru veel miks. aga ta teadis, et peab põgenema ning seda ta tegigi..

aastaid hiljem kohtusid nad uuesti ja kõik oli teisiti. kõik oli täiuslik ja nad armastasid, kui esimest korda ning sellel õnnelikul taaskohtumise hetkel said nad aru, et kõik, mis enne oli võõras, on nüüd oma ning mingil seletamatul moel, jäävad nad alati seotuks. kuid nad teadsid ei see ei saa jääda kestma, sest mees oli venelane ja naine grusiin ning pekingis olid olümpiamängud..

2008-08-13T01:44:00.001-07:00

ühel neist päevist tuli mul absolutselt geniaalne idee. nimelt oleks igati mõistlik jätkata oma praegusel töökohal, ent ka jätkata pedagoogiliste õpingutega tallinna ülikoolis ning omandada õpetaja elukutse. nii et kui ma üks 5 aasta pärast olen surmani tüdinud reklaamimaailma glamuurist ja suurlinna- tulede bravuurist, saan ma vaikselt tõmbuda kuhugi maapakku ning hakata õpetama 15-lapselisi klasse. Õnneks maksab riik mulle selle eest ka 200000 peale või ehk sel ajal juba rohkemgi ning selle raha saan ma aegsasti lisada mõnda investeerimisfondi, mis viie aastaga ehk natuke ka juurde teenib ning seejäral kui teine 5 aastat on möödunud, võin rahuliku südamega mõnda lääneriiki elu nautima sõita, just päevad enne seda, kui Eesti uuesti annekteeritakse ning maailma jääb vaid helk mälestus sellest, et aastal 2008 oli olemas selline riik nagu Gruusia ning isegi veel aastal 2018 selline riik nagu Eesti... mina aga olen siis juba kaugel ning kogun tuntust pagulaskirjanikuna, kirjutades elupäevade lõpuni memuaare kõigest sellest kirjust, mida olen oma elus kogenud. sounds charming, hah? eestlased on vastikult iroonilised.

2008-08-11T00:51:00.000-07:00

oi kui külm

kaks võimalust- kas ma olen jälle haige või mul on jälle palavik. sounds charming.. ja muidugi see ilm, see pasailm, mis ikka ja jälle üle Eestimaa põldude haigutab, tuues kaasa ainult jäiseid elamusi ühes vihma ja tuulega.. kui ma käisin laupäeval Riias, et kohtuda minu vanade lemmikute Elina ja Idoga, siis ei jõudnud ma ära imestada, kuidas nad Baltikumi ilma kiitsid ja Iisraeli oma laitsid.. mis sest, et nende kõrbes on praegu pea et 40 soojakraadi ning mõneti pole neil hetkigi, kus hingata, aga lõppkokkuvõttes valiksin mina ikkagi pigem Vahemere-äärse ja mitte Läänemere-äärse elukoha.. noh, ma olen ju hull ka. igal juhul, olen taaskord tagasi tööl ning puhkus selleks suveks on jäädavalt läbi. ei saa öelda, et see oleks luhta läinud, samas muidugi ilmadega ei vedanud absoluutselt, ei juunis, juulis ega ka augustis. ehkki otsimas sai seda käidud nii Saaremaal, Saksamaal, Eesti sügavustes kui ka Lätis. Mitte et see muidugi ka oluliselt üllataks, aga ometi oli ka sel suvel neid magusaid rannailmu, mida aeg-ajalt sain jälgida vaid kontori-aknast mõeldes igatsusega aegadest, mil olin veel vaba kui lind, kui päevi täitsid ainult naerupahvakud, kastemärg rohi, vulisevad veed, maitseküllased aiasaaadused, tolmune ja nii armas Tartu, segased praktikumid, uisapäisa kampaaniad ja nii mõndeki vallatud seigad, millest mõeldes süda hakkab kiiremini põksuma.. noorus, mu sõbrad, on ilus aeg..

muud nüüd ei jäägi üle, kui tuleb hakata kasulikke ja arendavaid asju tegema. enam ei sobi ja ei saagi olla ainult üks hull, tuleb olla asjalik hull. nii ei hakka vast väga igav ka :)

2008-07-30T03:20:00.000-07:00

olen väga paljudest inimestest viimaste aastate jooksul lahku kasvanud. ausalt öeldes ei oska paljude inimestega midagi peale hakata ja siis tundubki,et lihtsam on nendega lihtsalt mitte kokku saada, nende peale mitte mõelda, nendega mitte olla, nende kohta mitte pärida. ja inimestel on pahatihti väga kiire või siis lihtsalt rutiin surub peale. töö ja kodu ning kui paljukest siis sinna vahele mahub? ometi tunnen tihti piinlikkust, et ei näe vaeva, et ei otsi kõiki neid kümneid inimesi ülesse, kellega mingitel hetkedel elus jagasin kõike.. ja nüüd peaaegu et mitte midagi. mida aeg edasi, seda avaramaks peaks maailmapilt muutuma ja ometi tundub, et läheb kogu aeg aina kitsamaks ja kitsamaks. ja nii hea on juba lihtsalt siis kui saab kodus kallima kaissu kerra tõmmata. võibolla on see asjade loomulik käik..

ometi juhtus neil päevil midagi, mis pani mind asjadele teise pilguga vaatama. pani mind mõtlema, et ikkagi peaks nii mõnegi inimese üles otsima, neid kallistama ja ütlema neile, kui erilised nad on. inimesed on üldse väga erilised, kahjuks iga päev ei mõtle sellele..mida vähem mõtled, seda lihtsam on.. aga hetkel tuleb siiski mõelda ühele inimesele ja tema eest palvetada, palvetada,palvetada..kui me kõik mõtleme ja palvetame, siis ometi saab ta ju terveks. peab saama!

ja mis veel -käimas on pulmasuvi. 2 down, one more to go!! yalla! kindel on see, et ise püüan igal juhul sellest hulllusest hoiduda, aga teiste pulmades võib ikka käia ;) saab pika laua taga nalja heita ja unustada mõneks-setmeks hetkeks igapäevarutiiini. elagu!

2008-07-17T01:05:00.000-07:00

ATRAKTIIVSED SAKSA SUURLINNAD

iseeneselegi üllatuseks mul Saksamaal suht-koht meeldis. Kui välja arvata kolm olulist tõika, nimelt
1) kõikides peldikutes peab raha maksma, mis tähedab seda, et kui ma olen 7 päeva reisil ja käin päevas kolm korda peldikus, siis raiskan ainuüksi selle peale 10-12 EUR, mille eest saaks väga edukalt hoopis muuseumises käia, õlut osta või lõunat süüa ja mitte üks kord. ja kui koristajad ainult selle kaudu raha saavadki, et inimesed neile peale maksavad, siis on ikka see süsteem fucked up.
2) puhkepäevadel ja lõunastel aegadel on enamik vajalikke, aga ka mittevajalikke, asutusi suletud. nii et selle asemel, et edukalt juba kuhugi camplasse mõistlikul ajal registeeruda ja siis asjalikku turisti mängida, peab lihtsalt ootama. või kui ootamise asemel läheks parema meelega lõunat sööma, siis hea õnne korral võibolla kolmas valitud restoran on ka avatud.
3) kaardiga maksimise võimalused on väga piiratud. ohkasin kergendatult, kui Lätti jõudes sai suvalise nätsupaki eest kaardiga maksma, ilma et peaks leppima selgitustega teemal, meie sellist kaarti ei aktsepteeri või meie juures algab kaardiga maksmine 20 EUR jne jne on kohti ja aegu, kus võib ilma igasuguse liialduseta öelda, et küll on hea, et ma elan Eestis

muidu aga üllatusin positiivselt. sakslased ei ole üldse nii hullud, kui mina siiani olen arvanud. ilmselt olen kohanud lihtsalt valede sakslastega. ja muidu on ju ilus ning puhas. ja välismaal on alati tore olla. välismaal olemine teeb mind vabaks ja vallatuks. mulle meeldisid ka odavad hilbud poodides, mõnusad türklaste kebabid, huumoririkas reisiseltskond ning kõik need mitmed-setmed suur-ja väikelinnad, mis tee peale ette jäid ning mis ei olnud sugugi depressiivsed. oli ka suur rõõm näha hullumeelset ja müstilist Mi Suki, kes on tõenäoliselt kõige huvitavam inimene, keda ma kunagi kohanud olen. ehkki hull :) aga mina ju olen ka hull, nii et kokku on kaks hullu :):) no igal juhul, lahe. järgmine kord siis uusaastal Iisraeli, kes soovib, on oodatud ühinema.

2008-06-19T01:40:00.000-07:00

pealkiri

mul on uni, haigus ja tühi kõht. homsest algab puhkus! homme lähme saaremaale, aga ma ei rõõmusta oluliselt, sest ma olen haige ja mul on paha olla. ma pean vist millalgi arstile minema.

vahepeal on juhtunud palju vahvaid asju. vahepeal oleme teinud palju vahvaid asju ja tegelikult on siiski umbes 90 % ajast superlahe ja vahva, elu on lill ja päikeseratas ja kuigi on asju, mis panevad muretsema, siis lõputult muretseda ju ka ei saa ja mõnikord peavad asjad ja inimesed ise ka joonde saama oma oskustele tuginedes.

eelmisel nädalavahetusel käisime Õhne jõel, kus sadas meeletult vihma, oli mustmiljon sääske ja paat läks enne lõppu katki. ei saa öelda,et see meie reisisellide meeleolu oleks oluliselt morjendanud, vastupidi, olime endiselt rõõmsad ja rõõsad ning nautisime merehädaliste taaka. pühapäeval käisime ka lõuna-eestit väisamas ja avastasime, et ööbikuorus ei saa forellipüügi-söögikohas kaardiga maksta. sõitsime siis võrru sularaha järele. eks ole teinekord hullematki nähtud.

tegelt mulle ikka käib närvidele see vati sees elamine, kus ma antud hetkel viibin. ärgas ja varmas oleks ikka parem olla. 2 päeva näiteks olin voodis ja ei teinud midagi, see mind kuhugi ei viinud. täna olen kontoris tagasi ja teen üht koma teist, aga ei saa öelda, et seegi mind oluliselt aitaks. kas pudel viina võiks olla pääsetee? ei usu. ka kõik jogurtid, mahlad, puuviljad ja aspiriin-paratsetamool-kuhjad pole mind päästnud. panustan ignoreerimisele. ühtki paremat mõtet mul praegu pole..

2008-05-22T05:09:00.000-07:00

mul on täna uni ja igav. ja igav on mul viimasel ajal üleüldse, sest äkki on kuidagi tööd väheseks jäänud, millest mõni aeg tagasi ainult unistasingi. nüüd on palju vähem teha,aga see ei tee mu meelt väga rõõmsaks, sest rohkem tehes on ikka parem kui vähem tehes.

mingeid megakeerulisi lauseid suudan viimasel ajal konstrueerida. ja igal juhul siis pidavat nii olema, et TO GET MORE OUT OF THINGS,DO LESS. ja W.Puhh olevat öelnud: "on võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall."

siis veel
teadlane ütles kirbule: hüppa. kirp hüppas. teadlane lõikas kirbu jalad maha ja ütles: hüppa. kirp ei hüpanud. teadlane kirjutas märkmikku- jalgada eemaldamisel kaotab kirp kuulmise.

JA VEEL.
Matemaatika professor saatis faksi oma naisele:

“Kallis naine!

Sa pead aru saama, et oled juba 54-aastane ning Sa ei suuda enam rahuldada kõiki mu vajadusi. Ma olen väga õnnelik, et Sa oled mu naine ja seetõttu ma loodan, et Sa ei solvu teada saades, et lähen oma 18-aastase assistendiga Olümpia hotelli. Ma jõuan koju enne keskööd.”

Kui professor jõudis hotelli ootas teda seal faks:

“Kallis mees!

Ka Sina oled 54-aastane. Sel ajal kui Sa mu kirja loed olen ma juba Palace hotellis 18-aastase aednikuga. Kuna Sa oled andekas matemaatik, siis peaksid aru saama, et 18 läheb 54 sisse tunduvalt rohkem kui 54 läheb 18 sisse. Seetõttu mu kallis, pole Sul mõtet mind oodata!”

neil päevil olen ma ka tihti tabanud end mõttelt, et kas siis tõesti oli nüüd kõike seda vaja. võibolla alustasin ma liiga vara, ma mõtlen seda igaa inimese rutiinielu. ehkki küll tunduvalt hiljem, kui keskmine eesti töörügardist mees või naine, aga siiski. mitte et ma oleksin hetkekski kunagi midagi kahetsenud, mida olen korda saatnud,aga praegu olen ehk lihtsalt natuke hell. mina, kes ma olen alatine vabamüürlane, olen viimase aastaga suutnud end asjadesse, olukordadesse ning inimestesse kinni keevitada ning nüüdne või siis kunagine lahtirebimine saaks tõenäoliselt olema hiiglama valus. aga me kõik ju kunagi peame, nii ehk teisiti. keegi ei tea,millal see õige aeg on. võibolla seda polegi. las ta siis olla. jääb nii nagu jääb. ainult üks küsimus jääb õhku rippuma- kas ikka peab..

2008-05-15T00:08:00.000-07:00

EI TEA KAS MERELE MA TEEL VÕI RANDA

ma olen oma muusika juba kõik töö juures mitu korda ära kuulanud ja nüüd ma ei jaksa seda enam kuulata. aga see tätte lugu tuletab mulle meelde igasuguseid ammuseid aegu, kus juhtus igasuguseid imelikke asju..mis mõnikord olid head ja mõnikord halvad, aga mis mind ikkagi lähendasid kõige sellega, millega ma ka praegu lähedane olen. kes nüüd midagi aru sai, mis ma rääkisin, siis respect!

nädalavahetus tuleb romantika lainel.reedel lähme veinirestorani sööma ja laupäev-pühapäev Laulasmaale Spa-sse. See saab kindlasti niiiiiiiiiiiiiii mõnus olema :)
kahju on sellest, et viimasel ajal kohati väga soojad ilmad on nüüd ära kadnunud ja väljas oleks nagu külm ja rõske sügis, mida aeg-ajalt soojendab väike päike, mis pilvenurga tagant välja piilub.
pühapäeval olin maal ja peesitasin kehalas ja nii hea oli lihtsalt kodustega koduses kohas viibida. kui õhtu tuli, siis enam ei tahtnudki Tallinnasse tagasi sõita. aga natuke uhke saan ma ikka ka enda üle olla, et nii ilusti üksinda selle teekonna ära sõitsin. minust võib veel ühel päeval autojuht saada :) ehkki kasulikum on ühistranspordiga sõita.

vanasti ma kirjutasin nii palju ja nii tihti ja see tuli nii kergelt ja loomulikult, nüüd ma kirjutan haruharva. septembris saab aasta, kus ma pole oma pärispäevikusse sõnagi saanud. alates 13 eluaastast ustavalt oma kaaslasena näinud ja tundnus päevaraamatust olen kuidagi kaugeks jäänud ja ei oska ega viitsi sinna enam midagi kirjutada. ei tule enam meeldegi,et kirjutaks midagi. ilmselt on see loomulik, aga samas on mul sellest ka väga kahju.. et siis nii läkski.

2008-04-30T02:06:00.001-07:00

minu kohad

Create your own travel map or travel blog

Visit TripAdvisor.com

2008-04-28T00:40:00.000-07:00

niisiis, ma pole juba nii ammu kirjutanud, et jama hakkab. mis ma siis olen vahepeal teinud- palju palju tööd. asendasin ühte puhkajat, kust tuli palju lisaasju juurde ja siis muus osas ka sai palju tehtud, sest maikuu on ju reklaamikuu :D
ausalt öeldes, mul ei ole midagi väga säravat ja põnevusest pakatavat siia midagi kirjutada. tööinimese elu ei paku just kilode kaupa seiklusi hommikust õhtuni, vastupidi, kõik on üsna rutiinirohke ning elad reedete nimel, et saaks laupäeva hommikul magada :) what can you do? go to kathmandu i think.. see ongi ju emade soov, kasvatada korralikke ja asjalikke inimesi, kes ühel päeval oleksid head tööinimesed. elagu kapitalism.

mind rõõmustavad soojad ilmad ja igapäevane veendumus, et ma olen valinud endale ühe hea inimese, kes mind õhtuti kaissu võtab. vahel lummab mind üleüldine õndsuse tunne, kui ma taaskord taban end mõttelt, et kuidas mul tegelikult vedanud on.
mind rõõmustavad ka sinililled metsas, puhas ja avar kodu, jäätisekokteilid, vallatu rahvatantsuseelik, dirigendi sarkastilis-joviaaalsed kommentaarid, need vähesed, ent kuldaväärt sõbrad, plaanid suveks, suurepärane suviste riiete kollektsioon,mille olen maailmast kokku kraapinud ja mis ootab kannatamatult kandmist. teadmine, et ma saan maikuu alguses preemiat (!) ja veel nii mõningi vallatu seik, mis mind mõnikord ümber nurga ootab.

mind kurvastab, et mul on vähe aega ja et vahepeal tuleb mulle peale suur laikus ja siis ma ainult vedelen voodis või diivanil ja klõpsin telekapulti, selle asemel, et midagi asjalikku teha. aga tõenäoliselt vahest nii lihtsalt ongi.

2008-03-31T23:43:00.000-07:00

I HAVE TO WONDER

kui ma ikka aeg-ajalt loen mingeid lugusid või kuulan jutte või satun situatsioonidesse, kus lihtsalt ei oska muud teha, kui käsi laiutada, siis mul tekib paratamatult küsimus- kust sellised inimesed tulevad?
kust tulevad need inimesed, kes lihtsalt kogu aeg paska kokku keeravad. kes ropendavad, kes kaklevad, kes peksavad, kes varastavad, kes tapavad, kes reostavad, kes vägistavad, kes ahistavad, kes nõmetsevad...... nimekiri on lõputu. kust need inimesed tulevad, ma ei saa aru. kuidas saab üleüldse kellelegi isegi selline mõte pähe tulla, et nüüd läheks ja kägistaks selle tibi ära või et davai ma hakkan oma naabrit ahistama. ma tahaks lihtsalt teada, kuidas inimesed selliseks muutuvad. aga tõenäoliselt on see jällegi teema, mis oleks saanud juba Nobeli, kui seda teataks või mis? still, i have to wonder...

2008-03-26T13:36:00.000-07:00

mida on maailmas uut, kiirus, vaid kiirus, ei muud

kust see küll niimoodi juhtus, et aega enam ei olegi ja tuttavaid enam polegi ja peaaegu et sõpru enam polegi? kus see küll tuli niimoodi, et enam ei teagi kellestki midagi ja ainsad elumärgid on orksi üles pandud uued pildid.

kõige jaokse ei jätku, kõike tegema ei pea

aga siiski. kahju on ju. ütlemata kahju. aga kui keegi ei tunnegi puudust. kui ainsad mõtted on hommikuti end asjalikuks ajada ja õhtuti lihtsalt vedeleda, sest muud eriti ei jaksagi. kes on selle maailmakorra niiviisi paika pannud? kas ma ka annan endale aru, kui õnnelik ma olen tegelikult olnud, et mind on saatus siiani aina hellitanud.

rohekas kleidike, lühike veidike

ja ühel hommikul ongi kõik rõske ja ilmailu tuleb otsida hingesoppidest ning isegi kui peeglist vaatab vastu seesama maailmavallutaja- irvhammas, tuleb ometi ennast täiskasvanuks sundida ning käia seda teed edasi. isegi kui aega ei ole...

2008-03-25T00:38:00.000-07:00

kõik kirjutavad, peaks nagu ka.

mina olen endiselt tööinimene, enamasti hommikust õhtuni. muul ajal tegelen rutiini hoidmisega. käin trennis ja laulmas. loen raamatuid, koristan, vahest kokkan, külastan sugulasi ja tuttavaid, laenutan filme ja vaatan neid, armastan oma meest. elu on uskumatult rahulik, et mitte öelda igav. tõenäoliselt olekski igav, aga tavaliselt olen ma liiga väsinud, et sellele mõelda.

oma veendumustes aga olen jätkuvalt järjekindel ja feministlik. tuleb vähem mõelda ja rohkem teha ning teha tuleb asju, millega saab lihtsalt hakkama, et mitte üleliigset stressi tekitada. asju, mis tekitaksid ülevoolavat eufooriat on tõenäoliselt minu jaoks väga vähe alles jäänud ning nende otsimine/leidmine ning nendega tegelemine kulutab ülemääraselt kõikvõimalikke resursse.

feministlik selles mõttes, et ehkki ma jätkuvalt eelistan ja armastan meeste seltskonda naiste seltskonnale, on mehed ikka uskumatult nõrgad ning kasutavad samas oma positsiooni räigelt ära. lihtsalt sellepärast, et nad on mehed, peabki nende sõna maksma. ükskõik millises situatsioonis, aga paratamatult, tõenäoliselt ka aeg-ajalt alateadlikult, nad lihtsalt ignoreerivad naisi. unless, u are the only lady in the company.. no mitte, et see jutt tuleks kuskilt otsast üllatusena, aga lihtsalt kahju on, et me laseme sellel lihtsalt nii ollagi.kah vist alateadlikult..

ühesõnaga, ma ei jõudud oma jutuga kuhugi :)

2008-03-06T11:03:00.000-08:00

olen viimasel ajal ainiti tööinimene olnud. olles kuu aega varem kui planeeritud S. kampaaniate projektijuhiks saanud, täidab mu päevi lõputu meilide-plaanide-telefonikõnede virrvarr. pahatihti lahkun kontorist ühena viimasetest. aga ma ei kurda, pigem vastupidi. niikaua kui on palju teha ja on kiire, on minul hea meel. see hoiab mind sõiduvees ning motivatsioon püsib kõrge. liiati, kui visiitkaardid trükiti valmis juba poolel katseajal, võib järeldada vaid üht- olen omadega mäel;)

eelmise nädala lõpu veetsime oma vahva IC meeskonnaga Soomes, Levis. Väga tore oli! Täiesti müstika, ma ei mäleta viimati niisugust vaba olemise ning täieliku rahulolu tunnet, ehk siis võibolla Iisraelis. Super-puhkus, kõik laabus nii hästi. Isegi mäesuusatamise õppisin pooleteise tunniga ära ning teise päeva õhtul tulin mäe otsast alla nagu vana mees :D. Kogu viie päeva jooskul ei tundnud hetkekski, et ma ei viitsi või et on ebamugav või et keegi/miski käiks närvidele. Tõepoolest, veetsin superhästi aega inimestega keda tunnen umbes kuu aega ja sedagi vaid puhtalt formaalsuste kaudu, mida igapäevatöös on ette tulnud. Nüüd aga tunnen neid kui inimesi. pole midagi öelda, müts maha, supertiim on!!

kahju on ainult sellest, et minu projekt "2009 laulu-ja tantsupeole" on mõneti ohus. Nimelt ei pidada füüsiliselt kuidagi võimalik olevat ühel aastal mõlemal osaleda. elik mul tuleb tõenäoliselt teha valik. paraku, kõik teavad, et mu süda kuulub jäägitult tantsule.. mis saab siis mesipuust.. olen natuke nukker ja nõutu. ehk küll siis võibolla puudun mõnest lauluproovist ja pärast haagin ennast mõne II aldi sappa? ning tõestan kõikidele, et olen füüsiliselt supernaine. eks paistab.

until then my friends- kes teeb, see jõuab. ja see mõtleb ka vähem absurdsustele. no worries, mate!

2008-02-13T00:38:00.000-08:00

eile õhtul sattusin kogemata pooleldi nägema saadet nimega "Kaua võib!". USKUMATU. ma ei saa aru. täiesti mõttetu asi. käsitleti teemat, kus telefonikaardi ostnud inimene hakkas saama sõnumeid teemal, et ta peab oma võlga tasuma. ehkki ta tegelikult ei olnud kusagilt võlga võtnud. no ja siis püüdis riisalu teemasse selgust tuua, kuid viis, mismoodi ta inimest küsitles, oli pigem talle sõnade suhu toppimine,mitte mõistlik usutlus. ühesõnaga väga nõme oli vaadata. siiski saaks riisalust tõenäoliselt väga hea advokaat. tema ründav-nõudev toon paneks nii mõnedki kriminaalid asju üles tunnistama. peaks talle ettepaneku tegema. advokaat ta polegi veel olnud.

22. märtsil kell 15 toimub Nõmme kultuurimajas EV 90ndale sünnipäevale pühendatud kontsert, kus ka meie tagasihoidlik neiduderühm "Pääsuke" oma etteaste teeb. Nii et ootan kõiki sõpru-sugulasi-fänne seda kaema.
27. veebruarist 2. märtsini aga olen Soomes suusatamas. See saab kindlasti olema meganaljakas ettevõtmine, sest erinevalt selle maailma uusrikastest ei tea mina downhillidest ja snowboarditamisest midagi. noh ma ei ole ka uusrikas. no enivei, eks ole aeg proovima hakata. kõik uus on eeldatavasti huvitav, niikaua kuni seda ei pea tegema vee all.

muuhulgas siis olen taaskord ikka poitiivsemas tujus, kui näiteks kuu aega tagasi. eneselegi ootamatult olen 3 eesmärgist suutnud täita 2->kolida ja tööle hakata. ehkki tookord ma mõtlesin muidugi ärakolimist tornide linnast tallinnast. aga nüüd seda küll kohe kindlasti ei juhtu. aga töökoht on mul vähemasti aus, igasuguste lisaboonuste ja suhtelise kergusega. no ja sõbra võiks muidugi ikkagi leida. ehkki vaadates möödunud töönädalaid, siis ega ei jääkski sõbra jaoks aega. aeg annab arutust ning elus läheb kõik nii nagu minema peab, või siis paremini või siis samas ka halvemini.

2008-02-08T04:32:00.000-08:00

-ka kõige säravama ja vaimukama meelega inimene vajab tutvusi-

ma olen nüüd kaks nädalat tööinimene olnud. ilmselt on vara mingeid pikemajalisi järeldusi kõige selle kohta teha, aga üldmulje on positiivne. ehkki hommikune varajane ärkamine on paras pähkel minusuguse laiskvorsti jaoks. eriti kui arvestada seda, et ma pole juba aastaid hommikuti stabiilsetel aegadel ärganud. aga inimene harjub ju kõigega. niisamasugune lugu on ka kontsade ning hommikuste ripsmevärvimistega ja korraliku riietumisega. tööüledandeid ma alles avastan ja õpin, kuid üldmuljelt olen absoluutne kontorirott, kes joob päevas mitu tassi kohvi ning klõbistab päev läbi läpaka taga klahvidega ja kelle meilboxi päevane läbivus ületab tunduvalt need numbrid, mis mulle siiani on omased olnud. kolleegidega on mul absoluutselt ja täiesti vedanud ning ülemuse nimi on meelis :P:D

cheers!

2008-01-30T12:08:00.001-08:00

ma olen täiesti ja absoluutselt veendunud, et things do happen for a reason. viimasel ajal on lihtsalt nii palju asju juhtunud, mis seda tõestavad. ainult juhus on see, et praegu toimub minu elus üks viimase aja suurimaid muudatusi. olen põnevil ja jään huviga ootama,mis täpselt juhtuma hakkab.

inspired.

2008-01-24T15:11:00.000-08:00

see laul on meie

mõnikord on vaja nii vähe, et lihtsalt naeratada. nagu muidugi mõnikord ka äärmiselt väiksed asjad võivad hoopis hulluks ajada. ja ehkki see uskumatu kurbus võib ainiti uputada, võib samas hetkeline kõikevõitev rõõm viia kõrgustesse, mis oli juba ammu ununenud. ja selleks ei ole vaja üldse gloobust kapi otsa panna või jalgratast leiutada. õnnelikuks teevad uskumatult väiksed asjad. moment peab ainult õige olema. tunne peab tulema ja kõikevõitev olema. tunded teevad meist need kes me oleme, tunded ja oskus tunda. niikaua kui veel tunda suudame, on kõik hästi. ja ma sain täna aru, et ma suudan ikka veel ja kõikeunustavalt tunda. see on maagia! keegi ei ole veel, ära eksinud sel teel...

2008-01-20T12:34:00.000-08:00

the other thing just struck me. i've lived all my life wrong. i've done totally wrong choices. starting from high school. why in the world did i go to a business class. why in the world did i lose my virginity to my best friend's boyfriend. why did i start with this politics shit. the questions that will always be unanswered. and the biggest of them all, why i was and still am , by the way(even in the masters?!?), studying natural science. i dislike the nature stuff. i pretty much hate animals and pets. i like people. consindering this- i got this exam session straight A's and B's. i wonder what i'd do in social studies... it freaks me out.
u know, i always used to believe in things like- whatever we do, it makes us who we are today and in general we like ourselves and noone is perfect, we all make mistakes bla-bla-blaa. but aunestly, there are so many things that i should have and could have done differently. isn't there? and where am i now? in the worst city in the world, except bangkok of course, the most developing capital of the postcommunistic new-age eastern europe capital- "A" tallinn. perfect. i think i've never been so alone. or then i didn't know that i was alone. i didn't realise what it means to be alone. it's just like the best thing that ever happened to me- israel of course- is also the worst thing. nothing is the same again. never was and never will be. and it's taunting me, already second year in a row. when will it stop? let me guess- never?! so i am fucked. and the real fuck doesn't save me at all. although i hoped that it will. but it doesn't.
wow. isn't that pitiful. the funny thing is, that acting and writing crazy, it's actually helping. or at least for the time being. and there is african soccer cup on the tv,isn't that sweet. i like writing in english, it has more soul in it. i guess the odds are that i really was born in a wrong country. maybe i should leave once and for all, despite everything. but then again, u never know. and couple of years later u blame yourself for doing the wrong choices. all over again. deja vu.

2008-01-20T12:09:00.000-08:00

it's official. i'm fucked. the only enjoyment that i have during this pitiful state of mind are the series of "the sex and the city" and an ice cream. and i do not like sweets at all. i think i should move, get a job and get at least one considerable friend. but the odds of doing these things are lower than the degrees in antarctica. yalla, friends, cheers! we all have to get there some day, don't we? the only question is, if we will get out it. alive.

2008-01-03T04:51:00.000-08:00

BEAUTIFUL TIMES THEY WERE..

2007-12-27T02:44:00.000-08:00

tere.

mul ikka käib viimasel ajal päris tihti mingeid naljakaid mõtteid peast läbi, millest blogisse kirjutada. aga kui kirjutama hakkan, siis ei mäleta neid enam või on nad kaotanud oma aktuaalsuse. viimasel ajal olen ma kogu aeg millegi ootuses ja samas ei taha üldse, et see kõik, mis tõenäoliselt tuleb, kätte jõuaks. ma kahtlen ikka ja jälle ning täiesti ootamatutes kogustes iseenda olemuse üle. ma näen ka kahtlaseid unenägusid ja magan üleüldse päris halvasti. ja nagu näha soiun jälle üksjagu.

möödunud pühadel üllatasid mind minu pereliikmed. mina ise ei üllatanud tõenäoliselt kedagi, sest ma ei vaevunud isegi pühadesoove kellelegi edastama. tõesti orksi scrappimine ei tundunud just mingi eriti hea viis oma olemasolust teavitamiseks. helistada ma ei viitsinud ja sõnumeid toksida samuti mitte ning kaartide saatmiseks oli siis juba hilja, kui ma aru sain, et jõulud on ukse ees. pealegi puuduvad mul paljud aadressid. pean hakkama uuel aastal aadresse koguma. ning kui asja üle ikkagi sügavalt arutleda, siis ega mul ju eriti sõpru polegi. cheers!

lähemal ajal tuleb mul üle elada ka see uskumatu kuupäev 31.detsember, mis tõenäoliselt sisaldab endas uskumatut piina, nagu ikka viimasel ajal. lapsepõlves oli aasta viimane päev, mis ühtlasi kipub ka mu sünnipäev olema,äärmiselt meeliülendav sündmus. viimastel aastatel on ta aga arusaamatult segane, et mitte öelda, mõttetu olnud. ei näe põhjust, miks see aasta peaks eelmistest erinema. alati öeldakse mulle, et oh, kui jama, sul on vana-aasta õhtul sünnipäev ja siis ma vaidlen, et tegelt on hoopis lahe. ja nüüd tundub, et pean oma sõnu sööma..hmm. vähemalt järgmiseks aastaks on mul plaan tehtud.olen elinaga kusagil balti riikide vabas tsoonis. järelikult tuleb hakata raha koguma.

äraootav seisukoht jätkub veel kindlasti pool aastat ja võibolla kauemgi. kui siis asjad ei ole muutunud, tuleb hakata otsima alternatiive, mis tõenäolislet saavad olema traumeerivad, aga möödapääsmatud. algab roti aasta.

2007-12-20T11:16:00.000-08:00

2007 AASTA LÕPP

1.SINU ELUKOHT
Tallinn
2. MILLIST RAAMATUT LOED HETKEL
"Kristiina Lauritsatütar", " Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid."
3.MILLINE ON SINU ARVUTI HIIREMATT?
hiir töötab ilma matita
4. LEMMIk LAUAMÄNG?
reis ümber maailma
5. LEMMIKAJAKAJAKIRI?
tõenäoliselt puudub
6. KÕIGE MEELDIVAM LÕHN?
lootoseõli
6b. KÕIGE EBAMEELDIVAM LÕHN?
tõenäoliselt ikka higihais
7. LEMMIKHELID?
tough one. mere kohin on ikka armas ja putukad suvehommikuti rohus nagistamas. ja kui tean, et meelis tuleb ja siis ukse avamise kriiksatus (a)
8. MAAILMA KÕIGE HALVEM TUNNE?
enesehaletsus
9. MIDA ESIMESENA MÕTLED KUI TÕUSED?
tavaliselt mõtlen ikka seda, et tahaks veel magada..
10.LEMMIKVÄRV?
absoluutselt ja pöördumatult punane
11.MITU KORDA LASED TELEFONIL HELISEDA ENNE KUI VASTU VÕTAD?
tuleb ühtlane viisijupp, ei saagi määratleda, et mitu korda
12. SINU LAPSE NIMI (EHK KUNAGI TULEVIKUS)
endiselt sümpatiseerib Alon. Samas on ka Mark läbi käinud. Ja siis veel Marion,Maria ja Marisabel.
13. MIS ON SULLE ELUS KÕIGE TÄHTSAM?
ikka veel otsin..
14. LEMMIKTOIT?
pizza.juust.lavash.humus.juustupirukas.singirullid.krabipulgad.rukkipala röstitult salaamivorsti ja värske kurgiga.
15.KAS EELISTAD SHOKOLAADI VÕI VANILJET?
vanilje on alati parem kui shokolaad
16. KAS SULLE MEELDIB AUTOGA KIIRESTI SÕITA?
mitte väga kiiresti
17. KAS SA MAGAD KAISULOOMAGA?
no ma nimetaksin meelist millekski enamaks kui kaisuloomaks:P
18. TORMID - KAS TOREDAD VÕI HIRMUTAVAD?
kipuvad pigem hirmutavad olema
19. MIS MARKI OLI SINU ESIMENE AUTO?
tuleb. ehk varamgi, kui oodata oskaks :P
20. KELLEGA UNISTAD KOHTUDA, ELUSANA VÕI SURNULT?
Marlene Dietrichiga
21. LEMMIK ALKOHOOLNE JOOk?
punane vein. bailys.viin apelsinimahlaga. viimase kahega kaasneb loomulikult jäääääää
23. KAS SA SÖÖD SPARGELKAPSA VARSI?
mmmmmmm.. EI?!?
24. KUI SAAKSID TEHA ÜKSKÕIK MIS TÖÖD, MIS SEE OLEKS?
endiselt tseremooniameister :P
25. KAS SA VÄRVIKSID OMA JUUKSEID?
viimati kevad 2006. lähematel aastatel ei plaani. pooldan loomulikkust.
26. KAS OLED KUNAGI OLNUD ARMUNUD?
ooooooooo jaaaaaaaa
27. KAS SINU JAOKS ON KLAAS POOL TÜHI VÕI POOL TÄIS?
ikka pooltäis
28. LEMMIKFILM?
"harry potter" "moulin rouge" "kill bill vol 1"
29. KAS KIRJUTAD ARVUTIL NII, ET NÄPUD ON KOGU AEG KLAVIATUURIL?
80 % on kusjuures :D
30. MIS ON SINU VOODI ALL?
kusjuures ei ole vaadanud, kujutan aga ette, et põrand
31. SINU LEMMIKNUMBER?
1. ikka ja alati.
32. LEMMIKSPORDIALA, MIDA JÄLGID?
ennemini jälgisin suure hoolega suusatamist. viimasel ajal olen sunnitud vägagi tihti korvpalli ja jalgpalli nägema. jälgimiseks (thank god) on seda veel siiski vara nimetada :D

järgmisena võiks keegi järgmine midagi säärast välja mõelda. küsimuste osas ma mõtlen.

2007-12-05T23:03:00.000-08:00

HI! MY NAME IS BRIAN.

käisin kontserdil, elamus on super! läksin, nagu alati viimasel ajal, üritusele skepsisega ning selles kontekstis oli väga hea, et skeptiline olin, sest hea üllatus ja elamus olid seda suuremad. mulle jäi mulje, et brian on väga mõistlik mees, täiesti tavaline, reaalne inimene, kes teeb oma tööd rõõmuga. kontsert oli liikuv, hea tempoga, vahvasti üles ehitatud ja üleüldse väga lahe :) :)

SHUKRAN! AFUAN!

käisin egiptuses. mulle araablased hakkasid meeldima, kui välja jätta nende puhul aeg-ajalt esinev uimerdamine või vastupidi üliaktiivne pealetükkivus. muidu oli väga mõnus. soe, päike, meri, uued inimesed ja elamused. all together lõunamaa värk!!! super!! ülivahva. tõenäoliselt veedan ülejäänud elu endale raha ning seeläbi erinevaid reisimiskogemusi kogudes.

2007-11-20T10:20:00.000-08:00

POLE KÕIK NII LIHTNE KUIS NÄIB

ükskord tuli noot teemal, et siin blogis on palju hala ning üleüldse kibedust ja melanhooliat. well, ma olengi suhteliselt melanhoolne inimene viimasel ajal. ma elan läbi taaskord järjekordset kohastumisfaasi ning hoolimata tõigast, et ma kiitlen oma suure ning kiire kohanemisoskusega, siis tundub,et see pole tegelikult üldse nii. või siis ma lihtsalt ei taha sellega,mis antud hetkel käibel, kohaneda.

mul on viiendat päeva palavik. vati sees vatimees. tegelikult ei saa ma enam arugi,et mul palavik on, kuid kraadiklaas, va sindrinahk, keeldub näitamast muid numbreid peale 37.2. sellest hoolimata oli mul laupäeval esimene esinemine oma rahvatantsu trupiga -pääsuke-, osalesime nimelt uus-rahvatantsude konkuril ning võitsime auväärse II koha, mis on superlahe :)) ja kui arvate, et ainult kaks rahvatantsutruppi oligi, siis tegelikult oli neid ikka tunduvalt rohkem.

kummatigi on mul jäänud mulje, et inimesed siin, kus mina viimasel ajal veedan umbes 90% oma ajast, on kivistunud rütmi: tulen, teen, olen ära ning kaon siis võimalikult kiiresti kuhugi midagi uut tegema ja olema, ning keegi ei tunne tegelikult millestki ega kellestki rõõmu. keegi ei süvene asjadesse ning keegi ei otsi asjadest ilu. kõik ajavad taga mingit uskumatut feimi,raha, positsiooni või siis vastupidi peidavad end kõige selle eest, mis näikse olevat see igapäevane ideaal, mille poole kõik püüdlevad- sull+feim. ma võin ka eksida, ma tõesti loodan, et ma eksin.

ootan hoolega järgmist teisipäeva, kui läheme egiptusesse päikese alla. kui see mind ka ei erguta, siis ma ei tea,mis ergutab.

tegelikult ma ei olegi see, kes ma olen arvanud ennast olevat. tegelikult ma kardan väga paljusid asju. tegelikult mul ei ole ükskõik, mis minust arvatakse. tegelikult ei suuda ma olla eelarvamustevaba. tegelikult ma olen sama nõrk ja rumal inimene, kes püüab lihtsalt oma päevi talutavalt mööda saada, nagu sajad tuhanded teised minu ümber.. ja mis annab siis mulle õiguse neid kritiseerida.. mul on masendus ja marleenush.blogspot.com hakkab muutuma tarleen.blogspot.com-ks aastal 2005 sügis- 2006 kevad ja ometi tagasi vaadates, oli see palju ilusam aeg. ajaloolist järjepidevust arvestades saab prognoos olla ainult see, et edasi läheb veel hullemaks. nice :)

2007-11-06T06:25:00.000-08:00

kriitikanooled.

kuna minu sissekanded on viimasel ajal olnud ülipositiivsed, on viimane aeg jälle ühiskondlikke märkusi teha :P

olles taaskord aktiivne ühistranspordi kasutaja, nagu vanadel hallidel aegadel jaagupi ja rakvere vehet sõites, tuleb tõdeda, et inimesed on ikka uskumatud lambad. mingi arusaamatu karjainstinkt saadab neid ja nad peavad alati seisma bussi/trolli/trammi ukse juures võimalikult troppis, nii et ükski inimene neist mööda ei mahu, kes tahaks seista normaalselt bussi vahekäigus, kus on piisavalt ruumi. samuti ei istu nad, märgates vabu kohti. ma ei tea, kas tahetakse vanematele kohti hoida või on see lihtsalt statement või tahetakse istuvale kontoritööle vahelduseks säärelihaseid venitada, aga kui pole ühtegi vanurit kõrval seismas, siis maha istudes oleks ju ka rohkem ruumi. või siis on see teine äärmus, kes istub kahe pingi peal korraga. igal juhul üks mis kindel, hommikuti bussi/trolli/trammiga sõites igav ei hakka :)

siis ühes järjekordses keemialoengus, mida ma viimasel ajal isegi kohati naudin, jõudsin taaskord järelduseni, et ükskord me ikka läheme põhja, sest see uskumatu edevuselaat, mis mulle linnatänavatelt vastu vaatab, peab ju tulema kellegi arvelt. tõsi ta on, et tegelikkuses maailmaookeani tase ei suurene nii hoogsalt, holland kohe-kohe peaks ära uppuma ning kliima ei soojene nii hullusti, et meie detsembris võiks T-särkide väel jalutada, kuid paratamatus jääb paratamatuseks. eriti haige on see jutt, kuidam me kõik säästame keskkonda ja vähendame tarbimist või püüame seda teha. ja siis käib üks ostumaratonide jada. valus.

minu populaarus on olematu, sellega olen ma nüüd juba leppinud. muidugi kui asja üle pikemalt arutleda, siis ega ma ei näe ka vaeva sugugi, et populaarne olla. pigem vastupidi. ja üleüldse, käimas on kolmas kooli-trenni-koori-koduperenaise-külma kliima kuu ja ma tunnen ennast juba palju paremini. tuleb tõdeda, et asjad ei ole alati sugugi nii hullud, kui nad paistavad ja anna aega atra seada, siis ka kasvab viljapeada'.

1 mõte oli mul veel seoses sellega, et laste arengupsühholoogia loenguteemas -mälu ja taju- sai tehtud väike test, kus ilmnes (ülla-ülla), et minul domineerib nägemismälu. mis ühtlasi tekitab olukorra, et esmasel kohtumisel uute asjade/inimeste/nähtustega hindan ma kõigepealt nende väljanägemist ja alles siis kõike muud. see muidugi on viinud ka selleni, et ma inimestes üha rohkem eksin ja üha vähem leian huvitavaid tegelasi. njaa.

aitab vist nüüd ka juba. muidu jätan juba kibestunud alarahuldatud emotsionaalses kriisis vaevleva naise mulje, mida ma ju ometi ei ole :P:D:))))

2007-11-02T06:08:00.000-07:00

JAMES BLUNT.. hehee, kes teab,see teab. but actually the ones who know are not here..

mul on vaheaeg, mis tegelikult küll juba lõpukorral, sest nagu ikka on aeg kulgenud eksponentsiaalselt ja vaba nädal on nagu lipsti läbi saanud. ei saa väita, et ma midagi asjalikku ei oleks teinud, küll aga ei saa ka väita,et ma oleks tohutult palju vajalikke asju ära teinud. nokk kinni, saba lahti.

kolmapäeval kohtusin mõnede vahvate kamraadidega austraalia päevilt ja pulli sai ikka kõvasti. lõpuks sai isegi veel klubides-pubides käidud ja oli muidugi chillgrill allover.nice.muidugi järgmisel hommikul ma mõtlesin, et kuidas ma küll tartu päevil umbes kolm korda rohkem pidutsesin, sest suurte trillatrallatamiste tagajärjel on ikka järgmine päev suhteliselt surnud. muidugi kui ma asja üle sügavamalt mõtlesin, siis sain aru, et ega tegelt sel ajal ei teind ka suurt midagi peale seltskondliku elu mitmekesistamise:D noh ja vanadus tuleb ka peale ja pere omamine jne.

siis internet on küll väga hea asi,aga samas ka suht saatanast mõnikord. võib juhtuda, et ei saagi aru, kuhu aeg kaob, aga oled internetis omast arust väga tähtsat infot hankinud :) inimeste kohta, keda ei tunne, aga tead. inimeste kohta, keda tunned,aga kes on kaugel. inimeste kohta,kellest tahaks rohkem teada, aga kuidagi käepärasem on orkutis pilte vaadata,kui telefoninumbrit valida.

ma hakkasin heegeldama :) ja ma sain keemia kontrolltöö A :D ja me lähme meelisega egiptusesse :P ja ma sõitsin ükspäev üksina autoga tallinnas :P:P:):) ja ma lähen bryan adamsi kontserdile ka ;) ja mulle meeldib solaarium :P

ma vist olen oma eneseväljenduses uskumatult segaseks muutunud.äkki ikka peaks raamatu kirjutama.

2007-10-23T10:39:00.000-07:00

TEGIN KÕIKE OMAMOODI

the question remains to be or not to be and whether or not this all is worth it..probably not,but is there anything, that is, anyway?

olen oma seniajase koolikäimise jooksul sooritanud ühe kontrolltöö ja ma sain selle A. üks tantsukaaslane line- treeningutest arvas, et ma võiksin line-tantsu välisvõistlustele minna. 17-18 november on salme kultuurikeskuses uustantsude konkurss ning meie tagasihoidlik neidude rühmPääsukegi esineb seal. ma sain oma palavikust üle. mulle meeldib viimasel ajal hirmsasti autoga sõita. püüan alustada karastamisega, et edaspidi vähem haigestuda, Actimeli ja Bittneri palsamit hakkasin ka tarvitama. mul on uued soojad saapad ja mantel ning 5 paari supersooje ja mõnusaid sokke. ma sain täna keemia protendilisuse ja molaarsuse ülesannetest aru. ma mõtlesin üks päev, et peaks vist kudumisvardad ostma. ma tõin maalt mitu head raamatut. mul hakkab järgmine nädal koolivaheaeg. ma arvan,et ma lähen millalgi teatrisse. midagi head oli kindlasti veel.

kui ei saa olla nii nagu tahaks, siis saab ometi olla nii, et on hea.

2007-10-16T23:38:00.000-07:00

I GOT THE FEVER

see, et ma jälle haige olen, ei üllata ilmselt enam kedagi, kõige vähem mind ennast.kui ma selle sügis-talve üle elan, siis ma elan kaua. küll on kuidagi uimastavalt imelik kogeda seda kummalist haigusnähet, mida nimetatakse palavikuks. ma ei mäleta, millal mul viimati palavik oli. nagu vati see oled ja selline kergelt purjus inimese tunne on. naljakas.

hetkel tuleb telekast terevisioon ja nad otsinud kuskilt arhiivist välja marju läniku "ring ümber kahvatu kuu". peeter saul dirigeerib ja marju länik kannab naljakat lillat kleiti. Ühtlasi on taustal vallatu sildike Veskimäe lauluvõistlus. nice :)

mis veel? aa,esmaspäeval, kui ma veel jalgel ja koolis olin, juhtusin kuulama kolme näitsiku vestlust kohvikus. ma arvan, et tegu oli esmakursuslastega, aga ma ei ole 100 protsenti kindel. igal juhul rääkis üks nii:" olime siis reedel taneliga kodus ja olid mul mõned siidrid ja tal mingid joogid ja siis tulid meile mingid vennad külla.ja kuskil poole öö pealt tuli meile hull mõte välja minna. nii me siis olimegi nimetas ja veel mingis pubis ja siis veel kolmandas pubis ja saate te aru, ma jõudsin alles kell pool kümme hommikul koju. mul pole elu see niisugust pohmakat olnud!! ja ma jäin läätsedega magama. magasin kella üheksani õhtul, terve päeva magasin maha! ja siis,te ei kujuta ette, kuidas mu simad valutasid! ma ei ole kunagi läätsedega maganud, see oli jõhker" teine: "mis te siis jõite ja kaspoisid tegid sulle välja?" esimene :" ma ei teagi täpselt, mida kõike ma jõin, aga üks kokteil oli shampusega ja siis rummi ja tekiilat ja ma ostsin ikka ise kogu aeg, siis viimases pleisis tegi üks tüüp mulle midagi välja. aga siis laupäeval kui ma ärkasin, ega siis läksime jälle ikka uuesti välja. täiesti uskumatu, mul ei ole veel sellist nädalavahetust olnud."
sounds familiar:P

2007-10-01T07:57:00.000-07:00

tegelikult ei ole tallinna elutempo oluliselt kiirem kui ükskõik mis linnas või ükskõik mis mandril või ükskõik millises kliimavöötmes. inimesed lihtsalt istuvad pooled oma päevadest ummikutes ning see tekitab efekti, et jäädakse erinevatesse kohtadesse hiljaks ning autos närviliselt tuututades ja punase tule taga küüsi närides, tabab inimesi ahastus, et miks mul küll nii kiire peab kogu aeg olema. tegelikult ei olegi ju kiire, kannatlikkus lihtsalt kipub kaduma sellel küberajastul, kus oleme harjunud kõike sõrmenipsutuse peale saama. lisaks sellele tekitavad närvilisust poejärjekorrad, ülekoormatud mobiilioperaatorid, kokkujooksvad internetiühendused ning tõrkuma kippuvad digiboksid. inimesed loovad kõikvõimalikke mugavusi, et oma elu lihtsamaks ja mugavamaks muuta, tulemus on aga risti-vastupidine. kurb, kas pole?

mina kardan jätkuvalt inimesi ja iseennast ning ei tunne ennast just alati iseenda nahas eestlaste keskel mugavalt. ma püüan harjuda. ma ei saa tegelikult aru, miks ja kust see ebakindlus tuleb. mulle öeldakse, et ma olevat tõsine ja hoopis kurvameelsem kui varem. sugugi mitte nii jutukas ja lõbus kui varem. ma ei tea, kust see tuleb, aga aeg-ajalt tunnen tõesti, et ma ei ole just see, kes ma olin. nojah, aeg annab asjadele arutust.

aga mul on meelis ja meelis on mulle hea. ta on minu kõige kallim. ilma temata ma tõenäoliselt siin enam ei elakski..

2007-09-27T11:17:00.000-07:00

IRRADEERUVAD MÕTTED

mantlipärijas näeb päris palju tuttavaid. nii mõnigi noorpoliitik on kelbase-ajamise asemel otsustanud ärimeheks hakata. naljakas oli vaadata pensioni-ja veemüüki. oleks ilmselt isegi mõne hea kamraadiga neile nurgelistele naistele silmad ette teinud. huvitav, mis edasised ülesanded on?

eesti ühiskond ahistab mind. siin ei sööda tänavatel. siis käiakse kellegi-mõistes-moekate elik ebamugavate ja sageli koledate riietega. siin ollakse muukeelsete ja värviliste inimeste vastu mittesallivad. siin ollakse üksteise vastu ebaviisakad ja ebasõbralikud.

ma usun, et inimeste meeleolu on otseses sõltuvuses neile langevast päikesekiirgusest. teaduslik vaatenurk aga ütleb nii: inimene ei saa päikesest otseselt energiat. energia jõuab rakkudesse erinevate toitainete, eelkõige proteiinide jm valkude kaudu ATPna. me tõepoolest oleme, mis me sööme.küll aga toodetakse päikesevalgusest ja valgusest seratoniini,mis hoiab meid ärkvel. nii et siiski:) ja ma ei vähetähtsustaks tema üleüldist positiivset mõju,olgu teaduslik seletus miline tahes.

täna tulin laulukoorist, jõudsin kell 20.15 poodi. mõtlesin, et jooks ühe Bacardi Breezeri. aga oh üllatust! müüja võttis mul kassas pudeli käest ja ütles: kell on juba üle!! no eksole tõesti! just see oligi mu point,kui algseslt selle keelu vastu olin ja olen siiani. kas see ei ole mitte inimõiguste rikkumine? veel üks põhjus tallinnas mitte elamiseks..

mängin nüüd bingo lotot

2007-09-19T04:18:00.000-07:00

ikka on külm ja vist aina külmemaks läheb, nagu kurjad keeled räägivad. meile pandi nüüd koju superhüprvahva digitv kodulahendus interneti ja multimiljoni telekanaliga. hetkel vaatan eesti mtv-d ja nagu kõikidel muudelgi kordadel,kui ma olen seda vaadanud, ei saa ma aru õieti,millega tegu.aga tegelt pole mulle mtv kunagi eiti imponeerinud.

olen taas alustanud tantu-ja lauluhooaega. line-tantsus on mul kummatigi keeruline, sest otsustasin ühineda tallinna kõige edasijõudnumate grupiga ning seal tuleb vaeva näha,mida ma reeglina ei viitsi teha.aga eks tuleb pingutada.
rahvatantsu otsustasin siis ka tantsima hakata, esimest korda oma elus. ühinesin põneva neiduderühmaga Pääsuke. kõik oleks muidu väga vahva, aga meie juhendajal on kombeks kõiki tantsukombinatsioone iga paarikümne minuti tagant ära muuta ning siis imestab ta, miks me midagi selgeks ei saa.huvitav tõesti. mitte et mul loomingulisuse vastu midagi oleks, vastupidi, aga kui eesmärgiks on ikkagi üks korralik kava kokku saada, siis nii see küll ei toimi.
laulma sain ainult 1 kord,sest teisel korral olin haige. 25 peaks avalikult laulma, aga mul on tantsutrenn samal ajal,nii et ma olen dilemma ees .

täna käisin koolis, päriskoolis praktikal.vaatlemas, kuidas tunnis on.mul oli külm,nagu ka igal pool mujal. muidu olin natuke üllatunud,sest lapsed pole üldse nii koledad ja kurjad,nagu õpetajad neid tavaliselt armastavad kirjeldada. muidugi pärast mitmekümmet aastat ei pruugi enam õpetaja objektiivne olla.

muul ajal olen jätkuvalt egoist, väga vähesed inimesed ja asjad meeldivad mulle.sageli tunnen süümepiinu, et nii küündimatu olen. aga ma lihtsalt ei viitsi ega näe suures osas mõtet.

2007-09-13T08:56:00.000-07:00

nine months

ma olen jälle, ikka ja endiselt haige. mu nina jookseb nagu mahlakann, mul on kogu aeg talumatult külm, mille vastu ei aita ei paksud sussid, fliistekid, kuumad teed meega ega ka mitte miski muu. muidu on süda ka paha ja uimsus, uskumatu uimsus saadab mind kogu aeg. ja ma tahaks ainult päikest ja sooja. aga seda ei tule veel järgmised 9 kuud...

vahepeal olen kogenud uskumatut ülikooli-bürokraatiat jälle. see on uskumatu, et asi, mis on tegelikult aastaid vana ja peaks nagu toimima, ei toimi tegelikult üldse. õppekavad ei klapi kohe kuidagi, õppejõud ei tea oma õppekavadest mitte kui midagi ja ometi on vaja saada kokku ainepunktid. õppeainetele registreerumise süsteem käib ainult läbi õppetoolide a la kirjaliku allkirjaga, mis on minu arvates eriti tobe ning valikained sisuliselt kuskil tunniplaanides ei kajastu ja siis aja neid bürokraatiakoridore pidi taga. ja oleks siis et õppejõud viitsivad oma meilidele vastata. nad ei viitsi tegelt, vähemalt mitte kõik.

kõigest hoolimata on minu õpihimu säilinud. ma tõesti lähen hommikuti suure hea meelega kooli ja käin kõikides loengutes, mille olen endale välja valinud. minu senine lemmik on suurbritannia ühiskond ja kultuur, mida loetakse inglise keeles, nii et see on eriti vahva. otsustasin ka keemia kõrvalaine kasuks, mis tõenäoliselt nii vahva ei ole, aga tuleb kindlasti kasuks. homme saab praksi ka minna, see peaks lahe olema.

ühesõnaga ma olen oma otsusega tagasi kooli minna väga ja vägagi rahul, kui ainult tervis paremaks läheks, siis oleks kõik juba väga hästi.

2007-09-10T01:45:00.000-07:00

KADI, GERTU ja ANNA (vist)

vaatasin siis eile minagi "suurepärast õhtugalat" Miss World Estonia 2007. Kui mul esimeste tantsurütmide jooksul isegi väike lootusekübeke hinge tekkis, siis kadus see niipea, kui lavale tulid "10 kaunitari" uskumatute figuuride ja olematu kõndimisoskusega. Sellele lisandunud baywatchi klipp oli ülim nõmeduse tipp ning ma pidin tõdema, et skepsis, millega olin teleekraani ette istunud, leidis igakülgse kinnituse. minu emotsiooniks sellest üritusest jäid hoopis tõdemused, et mikk saar on täitsa pandav kutt, eestis on häid tantsijaid ja kaire vilgats tõepoolest oskab laulda.

muidu veetsin nädalavahetuse ülieestlaslikult kodus külmetust põdedes. nina oli nii mõnusalt kinni ja kurk kähises ja värises ning meepurk vähenes poole võrra ja ravimitedoos suurenes mitmevõrra. õnneks on mul täna suhteliselt juba ok olla (sülitan kolm korda üle vasaku õla), nii et olen tagasi Tallinna Ülikoolis, kus ma pean tõdema, mulle isegi meeldib. Siiani olnud loengud on kõik olnud tunduvalt huvitavamad, kui kõik mu TÜ loengud kokku.. võibolla olen ma lihtsalt vahepeal targemaks saanud, võibolla olen kuulama õppinud, võibolla saab must veel asja :) niisiis füüsika ajalugu.

2007-09-04T07:41:00.000-07:00

minu eelmise blogiga juhtus õnnetus, aga ma hakkasin oma blogist puudust tundma, niisiis otsustasin uue luua. ma tundsin puudust sellest, et kui ühistranspordis sõitsin ja siis mingi mõte tuli,millest oleksin tahtnud kirjutada, siis tõdesin kurbusega, et mul ei ole seda kuhugi kirjutada. nii et ma siis proovin jälle uue hooga.